Pärand. Yrsa Sigurðardóttir

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ meenus kunagine püüdlus saada üks kaart Ühendriikide viimasest kui ühest osariigist. Võib-olla peaks säärase mõtte jälle ellu äratama? Sellega ei tohiks minna kuigi kaua, sest tal on juba päris paljud olemas. Ta oli nüüd üksi ja pärast õppetööd ei olnud tal peale oma harrastusega tegelemise muud midagi teha. Aga ta ei suutnud jõuda otsusele, kas hakata endale sellega vaeva valmistama. Ega suutnud otsustada ka seda, kas läheb või ei lähe raadioamatööride klubi koosolekule, mis peaks algama neljakümne minuti pärast. Ta pidi selle varsti ära otsustama. Tõenäoliselt oleks parem koosolek vahele jätta ja selle asemel veidi õppida. Ta oli teistest maha jäämas. Seegi ebamäärane huvi, mida ta oli kooli minnes keemia vastu tundnud, oli kiiresti kadumas. Kirjutuslaud keldriruumi teises otsas kogus tolmu ja perioodilisuse tabeliga plakat selle kohal seinal oli nurgast lahti kaardumas.

      Võib-olla tuleb huvi tagasi, kui ta usinasti tööle hakkab. Klubi koosolek ei olnud tähtis. Tal ei olnud midagi erilist öelda ja ta kahtles, kas teistelgi on. Liikmete arv vähenes aastast aastasse ja peaaegu ainsad säilinud raadioharrastajad olid vanad mehed, kes ei jaganud tema huvi välismaa amatööridega side pidamise vastu. Nemad tegutsesid enamasti sagedusvahemikus 14 ja 21 kuni 28 megahertsi, Karl aga eelistas kuulata morsetähestikku kasutavaid amatööre või siis kasutas sagedust kolm ja pool megahertsi. Võib-olla oli küsimus vanuses. 28 megahertsil tegutsevaid harrastajaid ei olnud kuigi palju ja need, kes seal olid, kippusid olema tema maitse jaoks liiga filosoofilised. Vanemad sellid tundsid ühtlasi Karlist rohkem huvi riistvara ning saatjate ehitamise vastu. Väga vähe oli neid, kes jagasid tema indu igasuguste otsingute – näiteks numbrijaamade kuulamise vastu. Tegelikult oli nii, et pärast seda, kui Börkur ja Halli lõpetasid klubi koosolekutel käimise, oli tema ainus, kes veel sellega tegeles.

      Karl ühendas kõrvaklapid saatja küljest lahti ja torkas need vanasse Collinsi firma lühilainevastuvõtjasse. Siis liikus ta hoolikalt läbi madalamate sageduste osa, kuni jõudis lootuses mõnele saatele sattuda ühe talle teada oleva numbrisaatjani. Ta ei saanud küll nendest saadetest aru rohkem kui teised, kuid ometigi olid need tema meelest ülimalt paeluvad. Saated koosnesid pikkadest numbri- ja tähejadadest, mida luges ette sünteesitud naise- või vahel ka lapsehääl, või siis morsetähestiku märkide järjestustest, eetriraginast ja segajate mürast ning koguni rahvalaulude viisidest. Saated poleks olnud kuigi kütkestavad, kui ei oleks olnud nende päritolu ja eesmärki ümbritsevat salapära. Keegi ei teadnud kindlalt, mida need tähendavad või kes tegutseb kõrgsageduslikel lühilaineribadel 3 ja 30 megahertsi vahel, mis kasutavad ionosfäärilt peegelduvaid laineid, saavutades palju parema levi kui tavalised saated. Kõige populaarsem teooria oli selline, et need saated on valitsuste luuretalituste šifreeritud sõnumid oma välitöid tegevatele agentidele, kuigi mõned võisid olla uimastikaubitsejate võrgustike teated nende heaks töötavatele salakaubavedajatele. Telefonikõnesid saab pealt kuulata, kirju ja meile on võimalik lugeda ning nende adressaati võib kindlaks teha, raadiosaate kuulajaid on aga võimatu tuvastada.

      Selles nende lummus seisneski. Need külmalt kiretu ja samas ka süütuna kõlava häälega loetud numbrijadad võisid olla käsud kellegi hukkamiseks või rünnaku sooritamiseks. Karl unistas nagu teisedki nendest saadetest kütkestatud raadioharrastajad sellest, et mõistatab edukalt lahti mõne jaama šifri, ehkki temast targemadki inimesed olid sunnitud oma lüüasaamist möönma. Isegi Arnar oli alla andnud pärast seda, kui suvatses viimaks üleolevalt Karli harrastust tähele panna. Vend murdis pliiatsit peos hoides tundide viisi nende numbrirühmade kallal pead, kuni viskas lõpuks pliiatsi lauale ja kuulutas vihaselt, et see on ports mõttetut jama. Aga Karl oli teistsugusel arvamusel. See on šiffer ja niisugune šiffer, mida on võimatu ilma võtmeta lahti mõistatada. See ei takistanud siiski inimesi probleemiga rinda pistmast.

      Tal vedas. Harilikult töötasid need jaamad täis- või pooltunnil ja praegu oli kell veidi üle poole kaheksa. Ta sattus tuttavale saatele jaamalt, mida tunti üldiselt „Vene mehe” nime all. Kähe mehehääl rääkis vene keeles ridamisi numbreid ja kordas neid eetriraginate saatel üha uuesti ja uuesti. „A-din, a-din, a-din, pjätj, semj, pjätj, nolj, nolj.” Suurem osa jaamu pidas kinni kindlakskujunenud mallist ehk saade algas iseloomuliku avamänguga, milleks oli mingisugune konkreetne sõna – näiteks „Valmis? Valmis?”, „Achtung!” või „¡Atención!” –, meloodia või tähtede või numbrite jada. See oli jaama tunnuseks ja andis mõnel juhul tõenäoliselt ka teada, kellele saade on määratud. Tavaliselt korrati seda rutiinset algust mitu korda, enne kui edastati sõnumi põhiosa. See koosnes üksteisele järgnevatest numbritest ja tähtedest, kusjuures sageli käis nende ette ka samuti mitu korda korratav teade selle kohta, mitu numbrirühma tuleb. Numbritele järgnes lõpusignaal, mis oli igal jaamal isesugune, kuigi enamasti koosnes see lihtsalt sõnadest „lõpp” või „sõnumi lõpp” asjaomases keeles. Mõnel puhul tähistasid saate lõppu ka muusika või rida nulle.

      Näiteks Vene mees lõpetaski niiviisi. Karl kuulas tema lõpusõnu: „Nolj, nolj, nolj, nolj.” Vaikus ja ragin. „Nolj, nolj, nolj, nolj.” Taas vaikus ja siis viimaks: „Nolj, nolj, nolj, nolj.” Ja saatja lahkus eetrist.

      Karl hakkas kähku otsima uut jaama ja sattus sedapuhku ühele niisugusele, mida ta polnud enda meelest varem kordagi kuulnud. Ta teritas kõrvu, kui taipas, et keel kõlab põhjamaiselt. Pärast reguleerimist peenhäälestusnupuga kuulis ta juttu üpris selgesti ja see üksnes suurendas tema hämmastust: „…üheksa, kaks, null, viis, kuus, üheksa.” Numbrirühma korrati ja nüüd jõudis see temani tervikuna. „Üks, seitse, null, kolm, üheksa, kaks, null, viis, kuus, üheksa.” Rääkis naisehääl, mis oli nagu tavaliselt kunstlikult genereeritud. „Üks, seitse, null, kolm, üheksa, kaks, null, viis, kuus, üheksa.” Hääl vakatas. Karl kallutas ennast toolil ettepoole, tõmbas sõrmedega imestavalt üle lauba ja võttis siis pea käte vahele. „Üks, seitse, null, kolm, üheksa, kaks, null, viis, kuus, üheksa.” Ta langetas käed ning haaras märkmiku ja pastapliiatsi, mida ta alati läheduses hoidis. Ta oli juba valmis numbreid kirja panema, kui hääl hakkas deklameerima järgmist rühma: „Kaks, neli, üks, kaks, seitse, üheksa, seitse, kolm, üks, üheksa.”

      Pastakas ei tahtnud alguses hästi töötada ja Karl pidi olema ettevaatlik, et pöörase kiiruga numbreid kirja pannes mitte selle otsa murda. Siis hakkas pasta äkitselt voolama. „Kaks, neli, üks, kaks, seitse, üheksa, seitse, kolm, üks, üheksa.” Ta luges korratavaid numbreid paberilt ja püüdis tabada mingisugust aktsenti, kuid sünteetiline hääl ei kõlanud võõramaiselt. Kas mõni Islandi olgu siis ebaseaduslik või riigiasutustele alluv organisatsioon võis olla tööle pannud numbrijaama? See ei tundunud olevat võimalik. Tegemist pidi olema välismaa jaamaga, mis kasutas inimeste segadusse ajamiseks islandi keelt. Aga saade oli selge – liiga selge selleks, et jõuda kohale kaugelt. Karl kuulas numbrijada hämmeldunult. Islandilt ei saa see ju ometi tulla? Ta oleks võinud oma viimase dollari peale kihla vedada, et kui kellelgi peaks siinmaal tekkima vajadus salateateid edastada, siis valitakse sidepidamise viisiks internet. Lühilaineraadio oli tema kaasmaalaaste jaoks liiga vanamoodne. Hääl hakkas otsekui selleks, et oma sõnumit kindlalt paika rammida, uuesti lugema esimest numbrirühma: „Üks, seitse, null, kolm, üheksa, kaks, null, viis, kuus, üheksa.” Karl pani need kirja ja jäi tulemust põrnitsema: 1703920569. Kui jada korrati, luges ta seda uuesti. „Üks, seitse, null, kolm, üheksa, kaks, null, viis, kuus, üheksa.” Kõik numbrid olid õiged. Tegemist pidi olema absurdse kokkusattumusega. Või mingisuguse tema pihta sihitud naljaga.

      See oli tema isikukood.

      Karl uuris teist numbrijada: 2412797319. Ka see võis olla kellegi isikukood. Ta toksis numbrid nutitelefonis otsimootorisse ja sai 122 tulemust, kusjuures ükski nendest ei olnud Islandilt. Ta lisas proovimise mõttes kuue numbrimärgi järele õigesse kohta sidekriipsu ja tegi uue otsingu. Pihtas. Selle isikukoodi omanikuks osutus keegi naine, kelle nime Elísa Bjarnadóttir ta ei tundnud. Ta otsis naise pilte, kuid sellest polnud abi. Nägu ei olnud nimest tuttavam. Karl pani telefoni käest. Kogu see asi oli veider ja tekitas kõhedust. Sõnumi edastamine oli läbi saanud ning hingetu hääl lõpetas saate sõnadega: „Head aega, hiljem täiendavalt.” Sellele СКАЧАТЬ