Pärand. Yrsa Sigurðardóttir

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ette tõmmatud, mistõttu ma ei saanud välistada võimalust, et nad on toas ja magavad raskelt. Aga kui klaasile kloppimine mingeid tulemusi ei andnud, hakkasid minus tekkima kahtlused. Ma nägin seda kohta, kus poisid olid oma toast välja roninud. Nende aken oli veel lahti, kuid ei Dóri ega mina oleks mitte mingil juhul suutnud ennast sealt sisse pressida.”

      „Saan aru.” Huldar ei tõstnud pilku märkmikult. „Mis siis juhtus?”

      Vanem mees kortsutas otsaesist, püüdes olla ikka kindel, et mäletab sündmuste järjestust õigesti. „Me helistasime kahele sellele aadressile registreeritud mobiiltelefonile, sest lauatelefoni ei paista siin olevat. Üks oli kirjas Elísa Bjarnadóttiri ja teine tema abikaasa Sigvaldi Freysteinssoni nimel. Kumbki ei vastanud. Sigvaldile võetud kõne ühendati otsekohe kõnepostiga, kuid Elísa telefon muudkui lihtsalt helises. Ma püüdsin talle uuesti helistada, kuid ei kuulnud magamistoa aknast kutsetoone. Selle koha peal hakkasin ma muretsema, sest tavaliselt võib eeldada, et inimene ise on sealsamas, kus on tema telefon – on ju nii?” Huldar ei pidanud seda vastamise vääriliseks, nii et mees jätkas: „Minu põhiline arvamus oli selline, et üks auto läks rikki, mistõttu kas mees või naine sõitis taksoga tööle ning tema abikaasa jäi koju ja magas sisse. Mulle tuli pähe üksnes võimalus, et sellel, kes koju jäi, sai telefonis aku tühjaks, nii et tema äratuskell ei hakanud helisema. See kas oli nii või siis juhtus temaga ja võib-olla ka telefoniga midagi. Ta libastus duši all telefoni käes hoides või midagi sellesarnast.”

      „Saan aru.” Huldar valetas – kes võtaks telefoni duši alla kaasa? Ja miks ei lülitunud sisse naise kõnepost, kui tema telefon oli tühjaks saanud või katki läinud?

      „Naaber mainis tütart, kes pidi samuti majas olema, mistõttu ma hakkasin arvama, et ka tema sõitis taksoga minema, aga kooli.” Tüdrukut ei olnud majas. Tema voodi oli tühi, ja kuigi nad olid korduvalt tema nime hüüdnud, ei vastatud neile. Kui kooli võetud telefonikõne tõi kinnitust, et sinna ta täna hommikul ei jõudnud, alustati otsinguid. Mõned sündmuspaigale kutsutud ohvitserid kammisid praegu ümbrust läbi juhuks, kui ta läks omapäi minema nagu vennadki. Nad võisid üksnes loota, et nii see oligi. Teistele võimalustele ei olnud Huldaril tahtmist mõelda.

      Politseinik võttis oma ülevaate taas käsile. „Mida rohkem me ustele ja akendele kloppisime, seda tõenäolisem mulle näis, et see inimene, kes seal sees on, ei ole teadvusel. Ma kaldusin üha enam uskuma, et tüdruk ja üks vanematest läksid kuhugi ning majja jäänud vanemaga juhtus midagi. Oli raske uskuda, et keegi võis veel magada selle lärmi peale, mida me lõime. See lihtsalt ei tundunud võimalik olevat.”

      „Kas te siis otsustasitegi majja sisse murda?”

      „Jah. Ma otsustasin tegutseda. Selle aja peale ma kahtlustasin, et üks vanematest lebab majas teadvusetult või on juhtunud midagi veelgi hullemat. Ma olin isegi hakanud kahtlustama enesetappu. Aga seda küll mitte.”

      Mees sai hakkama veel ühe vägeva ohkega, paisates välja küüslaugupuhangu, mis sundis Huldari ennast tahapoole kallutama. Ta tundis kiusatust pakkuda mehele nikotiiniga närimiskummi, mida ta viimasel ajal kõikjal kaasas kandis, et proovida suitsetamist maha jätta. „Ei. Seda ei oleks keegi oodata osanud.” Ta ei hakanud tegema politseinikule etteheidet selle eest, et too enne kiirete järelduste tegemist abikaasade töökohtadesse ei helistanud. Üksainus telefonikõne Riigihaiglasse oleks kindlaks teinud, et mees on välismaal konverentsil. Siis oleksid tüdrukukese otsingud alanud varem.

      „Mina läksin naabri majja tagasi, Dóri jäi aga lukkseppa ootama. Naabrinaine paistis olevat rohkem uudishimulik kui mures – ta muudkui uuris ja puuris. Ma suutsin temast kuidagiviisi lahti saada ja ma ei maininud, mida ma kardan, sest väikesed poisid olid köögis ja sõid hommikust.” Ta kirjeldas, kuidas poisid teda suuri silmi üle oma pudrukausi vahtisid ja kuivõrd hämmeldunud nägid nad välja pärastpoole, kui nad politseiautoga minema sõidutati. Ta oleks naisele rõõmuga ühe täie virutanud, kui too poiste hirme õhutades nendega koos auto juurde tuli ja teada tahtis, mis siin toimub. Lõpuks õnnestus neil ta tuppa tagasi peletada. Nüüd istus ta nagu liimitult elutoa akna taga. Polnud kahtlustki, et Ríkharduri nägemine tekitas naises hämmastust, sest mitte keegi ei oleks teda politseinikuks pidanud.

      „Kui lukksepp oli oma töö lõpetanud, püüdsin ma enne majja sisenemist uuesti helistada, kuid keegi ei võtnud kõnet vastu. Ma koputasin koridori viivale uksele, sest see oli kinni, ja kinni oli ka pererahva magamistuppa viiv uks.”

      „Kas teil olid kindad käes?”

      Mehe põsed värvusid tumedamaks. „Ei olnud.” Tema kaitseks võib öelda, et ta vähemalt ei püüdnud mingeid vabadusi leida.

      „Ma oletan, et teie sõrmejäljed on meil toimikus olemas? Ja ka teie partneri Dóri omad?”

      „Jah. Minu omad igatahes on. Dóri eest ei saa ma vastutada. Kui ta politseisse tööle tuli, siis ilmselt võeti temalt jäljed.”

      „Seda küll.” Huldar tõstis pilgu märkmikult. „Mida te mõlemad tegite pärast seda, kui avasite ukse ja nägite, mis seal toas on? Kas te puudutasite midagi?”

      Mees raputas pead. „Ei puudutanud. Dóri pani käe suu ette ja jooksis välja. Mina läksin naise juurde, et järele vaadata, kas ta on äkki veel elus, kuigi olin üsna kindel, et ei saa olla. Ma helistasin sama ajal ka jaoskonda, et neile sellest teatada.”

      „Kas te tema pulssi katsusite?”

      „Jah.”

      „Kus?”

      „Kaelal. Ma ei tajunud pulssi. Ja katsudes oli ta külm, nii et ma oletasin, et ta on surnud. Mingisugusele muule järeldusele ei olnud tõesti võimalik tulla. Pulssi polnudki vaja katsuda, aga ma tegin seda harjumusest. Lihtsalt igaks juhuks.”

      „Kas te puudutasite teda veel kusagilt?”

      Mees punastas uuesti ja õhetus levis kraest allapoole. „Jah.”

      „Oleks parem, kui te läheksite sinna sisse ja näitaksite patoloogile täpselt, mida te tegite. Ta otsib surnukehalt sõrmejälgi.” Huldar lõi märkmiku kinni. „Tulge minuga kaasa.”

      Nad sisenesid üheskoos pererahva magamistuppa. Neile ukselt näkku karanud lõhn oli niivõrd ebameeldiv, et Huldar tundis peaaegu puudust küüslaugust.

      Elísa lamas risti üle kaheinimesevoodi. Tema pea oli silmi, nina ja suud varjava kleeplindi sisse mässitud nagu muumial. Paistsid ainult lauba ülemine osa ja pööraselt turris juuksed selle kohal. Kõige häirivam oli siiski see, mis oli juhtunud tema suuga. Talle oli kurku pressitud tolmuimeja metalltoru, mis oli samuti kleeplingiga kohale kinnitatud. Voolik laskus loogeldes alla voodi kõrval põrandal lebava tolmuimeja juurde. Polnud ime, et algajast politseinik öökima hakkas ja jalga laskis.

      Oli liigagi selge, et selle naise lõpp polnud kaugeltki kerge. Asjaolusid arvestades võisid nad ainult tänulikud olla, et tema näost paistis ainult nii väike osa. Hõbedaselt läikiva kleeplindi laiade ribadega varjatud surmaheitluse grimass pidi olema tõepoolest kohutav.

      Patoloog oli kummardunud naise kohale. Ta saabus alles äsja ega olnud pannud veel selga neid rõivaid, mida ta säärastel puhkudel harilikult kandis. Tema abiline seisis nurgas ja kruvis fotoaparaadile objektiivi ette.

      Patoloog vangutas pead. „Hea see just välja ei näe.”

      „Ei näe.” Huldaril ei olnud midagi lisada. Ta astus edasi, et tema selja taga uksel seisev politseinik nähtavale ilmuks. „See mees oli esimesena sündmuskohal. Ohvri kaelal on iga pool tema sõrmejälgi. Kas sa soovid, et ta näitaks, kust ta naist puudutas?”

СКАЧАТЬ