Pärand. Yrsa Sigurðardóttir

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hakkab avanema. Tema kiljatus ei ole siiski ei vali ega läbilõikav, vaid pigem nagu nõrk piiksumine, mida võiks teha sissepiiratud jänes. Ta ei kannataks sissetungija nägemist välja ning sööstab seetõttu magamistuppa ja sulgeb enda järel ukse. Ta kuuleb mehe samme ja seejärel kolinat, nagu lohistaks mees midagi enda järel. Aga mida? Elísa süda klopib.

      „Margrét?”

      Tütart ei ole kusagil näha.

      „Margrét?”

      Tema hääl murdub ja julgust see talle igatahes juurde ei anna. Ta lihtsalt ei suuda otsustada, mida hakata esimesena taga ajama – telefoni või Margrétti. Ta ei jõua veel midagi otsustada, kui uks tema selja taga läheb lahti ja mees astub sisse. Mees peatub ja kolin on nüüd valjem, otsekui tiriks ta midagi üle lävepaku. Elísa ei suuda selja taha vaadata. Tema keha on halvatud. Ta tunneb jõulist vajadust silmad sulgeda. Ehkki kolin tundub tuttav, ei suuda Elísa kuidagiviisi meenutada, mis see on. Aju on kiiruga sulgemas kõiki oma elutähtsaid närvikeskusi ehk just nimelt neid, mida ta praegu kõige rohkem vajab.

      Hirmust kange Elísa kuuleb, kuidas selja taga sosistatakse tema nime. Sosistamine on summutatud, nagu oleks mees endale rätiku suule sidunud. Elísa arvab, et ta ei tunne seda häält, aga millisena kostab inimeste jutt siis, kui nad sosistavad? Kindlasti üpris teistmoodi kui tavaliselt? Kui Margrét talle varem sosistas, ei kõlanud see sugugi tema enda hääle moodi. Kuid tollal Elísa kõrva nõrgunud soe ja magus hingõhk on miljoni miili kaugusel sellest kriipivast kähinast, mis täidab teda praegu kabuhirmuga.

      Kes see mees on? Mida ta tahab? Ta peab Elísat tundma või igatahes teadma tema nime. Kas ta nägi nime köögis? Mõnelt ümbrikult või sõbranna Gunna saadetud postkaardilt külmkapil?

      Elísa tunneb, kuidas tugev ja arvatavasti kinnastatud käsi tal kaelast kinni haarab ja kuidas seejärel midagi teravat talle selga tungib. Nuga. „Palun,” sosistab ta. Ülejäänu jätab ta ütlemata – palun ärge tehke mulle haiget. Palun ärge vägistage mind. Palun ärge tapke mind. Palun-palun-palun ärge tehke haiget minu lastele. Noaots võetakse ära, mees laseb kaela lahti ja Elísal seotakse silmad kinni veel enne, kui ta taipab, mis on sündimas. Tema paanika kasvab, kui ta saab aru, et mees kasutab tugevat ja paksu kleeplinti, kerides seda üha uute tiirudena ümber pea. Loogika hülgab Elísa nagu ennist vannitoaski ning hirm iseenda ja laste elu ja tervise pärast taandub viivuks mure ees, kuidas ta peaks selle lindi endalt maha saama. Lint jääb kinni nii kõvasti, et kui ta püüaks seda eemaldada, rebiks see ilmtingimata kaasa kulmud ja ripsmed. Silmadesse kerkivatel pisaratel ei ole kuhugi minna ja nad lahustavad liimi, mis paneb silmad kipitama.

      „Ma palun, ma palun. Ma ei räägi kellelegi. Te võite siit võtta kõike, mida tahate. Ükskõik mida. Võtke kõik.”

      „Tänan pakkumast, aga see ei huvita mind,” kuuleb ta meest enda taga sosistamas.

      Elísa põlved nõtkuvad. „Palun. Võtke kõik!” Linti keritakse taas ümber tema pea ja ta võpatab, kui mees seda lõikama hakkab. Mees tõmbab tal tugevasti käega üle kukla, et lindi lahtist otsa kinni suruda. Siis pööratakse ta ümber ja visatakse voodile. Madrats vajub alla, sest mees istub tema kõrvale, ja ta tõmbab pea vaistlikult õlgade vahele, kui too hakkab tal juukseid silitama. Ootamatult mehe hellitused muutuvad, ta kahmab ühe juuksetuti pihku ja tõmbab Elísa pead nõksatades enda poole.

      Ta sosistab taas, kuid sedapuhku pisut valjemini. Elísa ei tunne seda summutatud häält.

      „Ma räägin sulle midagi. Räägin ühe lookese. Traagilise lookese. Ma soovitan sul seda hoolega kuulata.”

      Elísa noogutab. Mees kisub juukseid kõvemini ja see teeb haiget. Miks peaks ta tahtma mingisugust lugu rääkida? Miks ei küsi ta Elísalt PIN-numbrit või seda, kus ta oma väärtasju hoiab? Elísa ütleks talle kõik. Võtku kõik kaardid ja võimalused pangakontodele ligi pääseda. Võtku kogu see hõbe, mille Elísa vanavanematelt päris. Need vähesed ehteasjad, mis ta on elu jooksul omandanud. Võtku kõik. Kui ta ainult tema enda ja lapsed rahule jätab. Millelgi muul ei ole tähtsust.

      Ta suudab läbi nuuksete küsida, kas mees kavatseb lastele haiget teha. Mehe vastus lipsab tal kõrvadest mööda ja see üksnes suurendab ahastust. Siis langeb mees vaikimisse. Lubatud lugu ei tule ja nad istuvad mõnda aega sõnakestki lausumata koos, kusjuures Elísa on kinniseotud silmadega ja tema süda peksleb nii, nagu oleks see lõhkemas. Ta kuuleb ja tajub, et mees tõuseb püsti, ning temast lipsab läbi lootusesädemeke, et mees lahkub kohe ega lähegi oma tegemistega kaugemale. Elísa ei söanda siiski niisugust lootust hellitada. Ta peab jääma valvsaks. Võib-olla kavatseb mees teda selja tagant rünnata. Ta kuuleb taas seda kolinat ja tabab enda meelest klõpsatuse, millest võib oletada, et millegi pistik lükatakse ukse kõrval olevasse pessa. Ta võtab mõttes läbi kõik majas olevad elektriseadmed, millega oleks võimalik kellelegi viga teha – selle elektritrelli, mille ta Sigvaldile jõuludeks kinkis, käsimikseri, hekikäärid, lokitangid, triikraua, võileivarösteri ja veekeetja. Milline nendest oleks kõige hullem? Millist tohiks kõige vähem karta? Elísa hingamine on nii sage ja pinnapealne, et ta arvab, et ta minestab. Siis meenub talle, et kõige kohutavamate riistapuude toitejuhe on liiga lühike, et voodini ulatuda, ja see rahustab teda pisut. Aga seda tunnet ei jätku kauaks.

      Kuuldes meest taas voodile lähenemas, kaotab ta enesevalitsuse ning teeb viimase meeleheitliku katse põgeneda, ehkki teab, et see on määratud läbi kukkuma. Mees näeb. Tema ei näe. Mees on suurem ja tugevam. Sellegipoolest viskub ta üle voodi, et teisel pool põrandale jõuda. Ta kuuleb tigedat hüüatust ja tunneb, kuidas mees kogu oma keharaskusega tema peal maandub, kui ta poolenisti voodis ja poolenisti voodist väljas kõhuli lamab. Üks käsivars on kõverdunult tema alla jäänud. Teine ripub põrandani ja kobab voodialust. Mees virutab talle tugeva hoobi vastu selga. Elísa selgroog vappub ja tal jääb viivuks hing kinni. Mees istub talle kaksiratsi peale ja surub ta enda alla ning Elísa kuuleb, kuidas ta rullist kleeplinti juurde rebib. Elísa kompab mingisugustki relva otsides tulutult põrandat. Tema sõrmed ronivad voodi all ringi nagu ämblik. Üks ootamatu, kuid tuttav takistus peatab ta viivuks. Ta kobab midagi sooja ja pehmet ning taipab ootamatult. Elísa jõuab parasjagu sõrme huultele tõsta ja vaikselt „Tss!” hingata, kui ta käsivarred järsult ülespoole tõmmatakse ning randmed kleeplindiga selja taha kokku köidetakse.

      Mees sikutab ta püsti ja raputab teda seni, kuni talle tundub, et aju on peas lahti loksunud. Kõik on must ja ta kardab, et selles ei ole enam süüdi kleeplint, vaid et silmad on üles öelnud ja kõrvad järgnevad nende eeskujule. Mehe vägivallatsemist saatvad nõrgad häälitsused tunduvad hääbuvat, kuid siis muutub too taas valjemaks, tõmbab ta enda juurde ja hakkab välja puistama seda lugu, mida ta lubas – ähvardas – rääkida.

      Kui ta on omadega lõpule jõudnud, tõuseb ta püsti, keerab Elísa selili ja surub talle põlve rinnale, et hoida ära võimalikke uusi põgenemiskatseid. Siis võtab ta lindirulli ning kerib linti tihedasti ümber Elísa kõrvade ja nina. Teeb üha uusi ja uusi tiire. Kõrvad kumisevad, kuid meeleheitlik nohistamine läbi nina teeb palju rohkem muret. Ja on palju valusam. Surve rinnale kaob. Ta kuuleb läbi lindi nõrka müra ja viimaks ometi jõuab talle pärale, mis asja see mees magamistuppa tiris. Seda ta küll ei olnud osanud karta. Kui mees temast uuesti kinni haarab, taipab ta, kuivõrd jaburalt optimistlik ta oli olnud.

      2. peatükk

      Reede

      Helgi oli hiljaks jäämas. Ta oli halvasti maganud, sest teda häirisid korduvalt mingisugused kummalised helid, mis aga lõppesid niipea, kui ta ennast istuli ajas. Viimaks une hõlma vajunud, arvas ta, et ei pääsegi sealt enam kunagi tulema. Ta vajutas neli korda telefoni vaigistamisnupule, kuid viiendal katsel keeldus mobiil tirisemist lõpetamast.

      Ta pidi tööl koosolekut juhatama. Koosolek СКАЧАТЬ