Pärand. Yrsa Sigurðardóttir

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tähtaega nende pakkumise viimaseid üksikasju. Ta oli teksti eelmisel õhtul veel kord läbi lugenud ja pabereid, mis tal praegu kaasas olid, katsid tema kiiruga kirjutatud märkused.

      Helgi pöördus uksel ümber, et naisega hüvasti jätta, ja tundis jõulist tuulepuhangut. Védís pidi minema täna tööle alles kella kümneks. Ta õpetas taani keelt ja kool ei pidanud arvatavasti mõistlikuks eeldada, et kuuenda klassi lapsed reedesel päeval esimeses koiduvalguses grammatikaga toime tulevad. Tuul virutas ukse kinni veel enne, kui ta midagi vastata jõudis, ja Helgil poleks nagunii olnud aega oodata, millal naine toasussides kohale tatsub, et talle lahkumiseks musi anda. Ta surus auto poole tormates paberipaki vastu rinda ja hingas kergendatult, kui ta juba autos oli ning dokumendid turvaliselt reisijakohal lebasid. Kui liiklus just tavalisest hullem ei ole, jõuab ta täpipealt õigel ajal kohale.

      Mootor tõi kuuldavale sõbraliku nurrumise ja kui rattad pöörlema hakkasid, vabanes ta pingest. Kõik läheb õnneks. Aga kohe pärast juurdesõiduteelt väljumist oli ta sunnitud jala piduripedaalile suruma – keset teed seisid üleaedsete pisipõnnid Stefán ja Bárdur. Helgi silmas ennast ettepoole kallutades, et nad on paljajalu ja pidžaamas. Õhutemperatuur oli alla nulli ja puhus jõhker tuul. Mida nende vanemad mõtlevad? Poisid olid ilmselt segaduses, surusid ennast teineteise vastu ja vaatasid suuri silmi tema poole. See pidi olema mingisugune halb nali. Niivõrd viltu ei saa tal ometi vedada. Täna küll mitte. Ta vaatas vilksamisi naabrite maja suunas nõrgas lootuses, et näeb Sigvaldit või Elísat sealt jooksujalu väljumas, kuid välisuks oli suletud ja mingisuguseid elumärke sealt ei paistnud. Nende autod olid juurdesõiduteele pargitud, nii et nad pidid kodus olema. Ilmselt oli ka neil olnud halb öö ja nad magasid sisse.

      Helgi kaalus võimalust ettevaatlikult laste ümbert ringi sõita ja teekonda jätkata. Ta võib ju hiljem Védísele helistada ja paluda tal järele vaadata, mis seal toimub. Võib väita, et arvatavasti ta silmas poisse tahavaatepeeglist, kuid polnud selles ka kindel. Noorem poiss pistis ootamatult lõugama. Põrgu päralt. Nutva lapse juurest ei saa ta ju ära sõita. Või saab? See koosolek oli tema jaoks tähtsam, kui ta endale tunnistada julges. Äri läks viimasel ajal halvasti ja oli selge, et kui nad uusi ja paljutõotavamaid kliente ei hangi, on oodata vallandamisi. Kui ta selle pakkumise untsu keerab, siis on ilmselge, kelle pea esimesena pakule pannakse.

      Ta keeras rooli paremale ja pööras kõrvale nii aeglaselt kui sai. Kui ta autot vennastest pikkamisi mööda juhtis, seisid nood paigal ja vahtisid ammuli sui. Väiksema poisi uskmatus oli nii suur, et ta tegi oma halamisse pausi. Nad olid veel piisavalt noored, et elada pettekujutelmas, et kõik täiskasvanud on head. Muidugi peale pahade poiste, kuid pahad poisid ei näe ju tavalise inimese moodi välja nagu nende naaber. Neil oli veel nii mõndagi õppida.

      Olles poistest õnnelikult mööda saanud, vajutas Helgi gaasi jalamaid põhja ja helistas samal ajal naisele.

      See politseinik ei elanud ilmselt läbi üht oma elu parimatest päevadest. Ta muudkui ohkas raskelt, kuigi ta ei olnud enam noor ning oli aastate jooksul olnud ilmselt üksjagu paljude süngete vaatepiltide tunnistajaks. Laia vöödina nina juurest põskedele levivate lõhkenud veresoonte tõttu näis, nagu ta punastaks. Ta oli jõudnud koos oma kaaslasega esimesena sündmuskohale pärast ühe naisterahva teadet, et ta on hädas naabri lastega ja vajab abi, et neid vanemate juurde tagasi viia. See ei paistnud olevat töö, mille tegemiseks läheb vaja rohkem kui paari politseinikku. Neil oli igati alust uskuda, et vanemad on sisse maganud ja nood õnnetukesed on välja minnes ukse enda järel lukku tõmmanud. Aga nagu politseinik nüüd uurijatele selgitada püüdis, jäi see tõest väga kaugele. Tema esimest kuud politseis töötanud kollanokast paarimees oli jaoskonda tagasi saadetud. Jalgrada aias haises senimaani tema okse järele.

      „See naine viis poisid nende õue tagasi ning helistas seejärel mitu korda kella ja koputas uksele. Ta kuulis küll seest kella helisemist, kuid oletas, et see on liiga nõrk, et nende vanemaid üles ajada. Ta oli kindel, et nad magavad, sest nende autod olid pargitud maja ette.” Politseinik tõstis käed oma tursketele puusadele ja vangutas pead. „Kurval kombel ei olnud see nii. Poisid ei teadnud midagi. Nad ütlesid, et leidsid ärgates ennast lukustatud toast. Kui nad said aru, et keegi ei kavatsegi ust lahti teha, ronisid nad aknast välja.”

      „Rääkige edasi.” Uurija Huldar hoidus kitsas koridoris seistes vanemast mehest nii kaugele kui sai, ilma et oleks seda siiski liigselt välja näidanud. Tolle pideva ähkimise ja puhkimise tagajärjel sündivad kuuma õhu puhangud tekitasid mulje, et ta pole söönud hommikueineks suurt midagi peale küüslaugu. Kui sündmuspaiga isoleerimine poleks olnud hädavajalik, oleks Huldar akna lahti teinud. Aga ega seegi oleks kuigi palju aidanud – otse akna taga oli oma au täis teinud see noorem politseinik.

      Huldar jälgis läbi aknaklaasi, kuidas tema paarimees ja lähim ametivend Ríkhardur korduvalt kätt nina juurde tõstab, otsekui tahaks seda kinni pigistada, kuigi teab, et see on kirjutamata reeglite vastu. Ta oli piisavalt tark, et kiusatusele mitte järele anda. Tema halvustajatel korrakaitsejõududes polnud tarvis tema vastu veel rohkem laskemoona saada. Huldar vaatas, kuidas ta hoolikalt ja pikkamisi närbunud heki kõrval kõnnib ning asitõendeid otsides seda kepiga sorgib, ning pani järjekordselt imeks, miks see mees üldse politseisse tööle tuli.

      Ríkharduri õige koht ei olnud mitte kuriteopaigal poole kereni mõne põõsa all, vaid kusagil ministeeriumis. Tema elegantne ülikond ja ülearu pikk mantel olid siin täiesti kohatud. Jaoskonda võis ta oma rätseparõivastega veel läbi häda sobida, kuid ainult läbi häda. Seesama kehtis ka tema laitmatu soengu – juustel ei lastud liiga pikaks kasvada – ja laitmatult hooldatud käte kohta. Muidugi julgustati jaoskonnas järgima teatavat korralikkuse standardit ehk näiteks ei tohtinud nad juukseid ega habet ereoranžiks värvida, aga Ríkhardur astus nõutavast veel ühe sammu kaugemale. Kahtlemata oli selles süüdi tema kasvatus. Tema mõlemad vanemad olid kohtunikud ja tal endal oli juristidiplomist kõigest üks kursus puudu jäänud, sest ta muutis meelt ja asus õppima hoopis politseikoolis. Ta selgitas, et vajab hingetõmbeaega, kuid kavatseb juuraõpingud siiski igal juhul lõpule viia. Ehkki lähitulevikus ei paistnud see tõenäoliselt sündivat. Hoolimata lõpututest kõõrdpilkudest, mida ta oli sunnitud taluma, ja raskustest kõikide selle töö juurde käivate vastikute asjade seedimisega, ei ilmutanud Ríkhardur mingeid märke soovist ametist lahkuda.

      Sedalaadi olukordades nagu see praegune eelistas ta ikka ja alati täita niisuguseid ülesandeid, mis viisid ta igasugustest võigastest vaatepiltidest võimalikult kaugele, ja just nimelt seepärast kammiski ta säärase külma puhuks sobimatult rõivastatuna aeda läbi. Huldar poleks imestanud, kui ta oleks näinud, et ta tõmbab äkitselt kusagilt välja niisutatud puhastusrätiku, et riietelt pori pühkida.

      Viimasel ajal oli Ríkharduril siiski oma mõõdupuude järgimisel ette tulnud libastumisi. Täna hommikul oli ta näiteks saabunud tööle tillukese tualettpaberiribakesega kaelal. Huldar oli paratamatult sunnitud kulme kergitama, ehkki ta poleks teinud teist nägugi, kui keegi teine oleks endale habet ajades sisse lõiganud.

      Ilmselt nõudis lõivu sasipundar Ríkharduri eraelus. Naine läks varsti pärast kolmandat enneaegselt katkenud rasedust tema juurest minema ja nende ideaalne abielu purunes kildudeks. Säherdune hoop avaldab muidugi mõju igaühele. Võib-olla oli Ríkharduril lõõg lõppemas ja veatule pealispinnale hakkasid tekkima mõrad. Aga see ei olnud tõenäoline. Ta oli teinud isiklikus elus läbi palju torme, ilma et need oleksid teda murdnud, ja arvatavasti ei oleks ka sedapuhku midagi teisiti. Ta oli kolmel korral ametivendadele uhkelt kuulutanud, et saab isaks. Kolmel korral oli ta seejärel Huldarile sosistanud, et naine jäi lapsest ilma. Kahel korral oli Huldaril temast kahju olnud, kolmandal korral tundis ta purupuhast kergendust.

      Huldar vaatas, kuidas Ríkhardur vahet peab, et pühkida kepiga kingadelt mõned puulehed. Huldari mõtetesse kerkis tahtmatult pilt Ríkharduri sama laitmatust endisest abikaasast, ja uuesti tolle halva hingeõhuga vormikandja poole pöördudes ta punastas kergelt.

      „Pärast naabrinaisega СКАЧАТЬ