Meie, keisrinna. Laila Hirvisaari

Чтение книги онлайн.

      JUBA SUURVÜRSTINNANA MÕTLESIN, ET VENEMAA PEAKS SAAMA UUE SEADUSTE KOGU. Tsaar Aleksei Mihhailovitši ajal 1649 välja antud seaduste kogu oli vananenud ja pealegi julm. Seda oli püütud uuendada, aga kõik jäi ainult püüdluseks. Troonile tõusnuna hakkasin kavandama riiklikku esindajate kogu, kes käsitleks ilmnenud ebakohti ja koostaks uusi seadusi. Selleks hakkasin üles tähendama mõtteid, mis mul seaduste uuendamiseks oli. Tegin kahe aasta jooksul iga päev tööd ja tulemuseks oli Nakaz ehk „Juhend uue seadustekogu kavandit ettevalmistavale komisjonile”. Sain selle valmis 1767. aasta talvel ja olen ikka veel selle üle uhke, sest see on kõige tähtsam asi, mida püüdsin valitsejana Venemaa hüvanguks teha. See sisaldas kahekümneks peatükiks jaotatuna 526 artiklit, milles esitasin oma nägemuse Vene riigist ja sellest, kuidas seda tuleks valitseda. Kirjutasin „Juhendi” prantsuse keeles, minu sekretärid tõlkisid selle vene keelde. Seejärel avaldati see peagi ka saksa, inglise ja ladina keeles.

      Tunnistan, laenasin Montesquieult ja Beccarialt. Öeldi, et ma varastasin nende mõtteid. See on väga toorelt väljendatud. Lugesin hoolega Montesquieu’ „Seaduste vaimu” ja Beccaria „Kuritööst ja karistusest”. Miks ma ei oleks võinud neid ära kasutada? Ma ei usu, et Montesquieu seal teises ilmas paneb pahaks, et tema mõtted aitavad jälle kahtkümmend miljonit inimest.

      Tõsisem asi oli see, et Panin, kes ise ei olnud mingi tuhandete pärisorjadega suurmaaomanik, vaid uuendusmeelne haritud mees, nägi pärisorjust puudutavates artiklites kahtlasi kohti. Kirjutasin, et ühiskond vajab kindlat korraldust, tuleb hoida lahus need, kes valitsevad, ja need, kes kuuletuvad. Aga ka alamal astmel olija peab saama ennast inimesena tunda. Seda tõlgendati kohe nii, nagu ma olingi mõelnud: ka pärisori on inimene, mitte omand, ja tal on õigus olla vaba. Panin tuletas meelde, et kogu meie majanduslik ja sõjaline korraldus põhineb pärisorjusel. Ta küsis, kust vabakslastud pärisorjad endale elatist saavad, kui neil maad ei ole. Mis rahaga korvatakse nende peremeestele orjade hind ja neile antavad põllud, ja kuidas värbab armee uusi sõdureid?

      Samasuguste arvamustega tulid välja senati liikmed, kui ma oma „Juhendi” neile lugeda andsin. Ütlesin neile, et tõmmaku maha, mida tahavad, ja seda nad ka tegid. Nad tõmbasid maha üle poole sellest, mis ma olin kirjutanud ja mille nimel aastaid pingutasin. Olin pettunud, aga mul polnud valikut, vajasin senati toetust. Kõige hämmastavam oli kuulda, kuidas vürstinna Daškova, kes pidas ennast vabameelsuse sõnatoojaks, oli nii kindel oma aadellikus õiguses orjadele, et katsus panna koguni filosoof Diderot’d tunnistama pärisorjuse vajalikkust Venemaal.

      Siin mõned näited minu „Juhendist”:

      See artikkel sõdade kohta ajab mul südame pahaks! Kavatsen ränkade sõnadega sekkuda keisrinna sõja-imetlusse. Just imetluseks ma seda nimetan. Mis õigusega jäetakse aadlile au isamaa kaitsmise eest? Tavalised sõdurid ja kasakad sõdivad, nemad kõlbavad kahurilihaks. Ma ei salli seda pidevat kindralite imetlemist. Keisrinna unistus on teha Venemaast Euroopa suurim riik ja selleks on tal vaja aadlit. Ta vajab ka neid, kes isamaa eest surevad. Olen vihane. Katsun rahuneda.

      KUI MU „JUHEND” UUENDATUNA ILMUS, PÄLVISIN SELLE EEST TUNNUSTUST VÄLISMAALGI. Prantsusmaal peeti seda lausa ohtlikuks, minu raamatu Sankt-Peterburgist Pariisi teel olnud 2000 eksemplari peeti piiril kinni. Saatsin ise ühe eksemplari Voltaire’ile Ferneysse ja ta vastas ülevoolavalt. Ta nimetas minu „Juhendit” meie aja suurimaks monumendiks, mis toob mulle rohkem au ja kuulsust kui kümme lahingut sõjaväljal. Aga ise arvasin „Juhendi” kohta, et peale kärpimist jäi sellest järele vaid kest.

      Käivitasin seadusandliku komisjoni esindajate valimised. Nad pidid esindama kõiki ameteid, ühiskonna kihte, usundeid. Üks tähtis valiku põhimõte oli elukoht, kokku pidid saama esindajad riigi kõikidest osadest. Nende ülesanne oli vahendada keisrinnale teateid oma kandi soovidest ja muredest. Kõige suurem oli linnade majaomanike esindatus, neid oli igast linnast üks, kokku 209. Aadlike 142 esindaja hulgas olid ka kolm venda Orlovi. Riigimaadel elavatel vabadel talupoegadel oli 56 esindajat, haldusametnikel 29. Doni, Volga, Uuralite ja Siberi kasakatel oli oma esindus, samuti eri usunditel ja hõimudel. Ühtekokku oli suures seadusandlikus komisjonis 564 liiget. Selline asi oli enneolematu.

      Keisrinna unustab selle, mida ta mõne aja eest ise ütles: ka pärisori on inimene, mitte omand. Pärisorjadel ei olnud seadusandlikus komisjonis ühtki esindajat, kuigi nad moodustasid ligemale poole Venemaa elanikkonnast. Neid peeti jätkuvalt omandiks ja arvati, et omanikud võivad nende huve esindada. Kas neil oli huve? Ma ei ole keisrinna mõtteviisiga nõus. Teisalt tean, et satun pilkealuseks, kui julgen taolisi asju torkida.

      ENNE SEADUSANDLIKU KOMISJONI ESIMEST ISTUNGIT MOSKVAS TEGIN LAEVAREISI VOLGAL. Tahtsin näha, kuidas elavad inimesed Volga kallastel. Kui Volga ülemjooksul Tveris jõelaevadele astusime, saatis meid vähemalt tuhat inimest. Esimene peatus oli Jaroslavlis, siis Kostromas. Tundsin ajaloo tiibade sahinat oma ümber, kui Kostromas maale astusin. Just seal paluti 1613. aastal noorel Mihhailil, Romanovite dünastia rajajal, Venemaa troon vastu võtta.

      Laevareisid on mulle alati meeldinud. Oli kaunis kevad, loodus õrnroheline ja mustad muldsed põllud aurasid jõekallastel päikese paistel. Kokad serveerisid meile hõrku värsket kala. Mõtlesin, et inimestel seal oli olemas kõik, mida nad vajasid. Nägin ka, et minu riik on nii suur, et ühtmoodi kõiki puudutavate seaduste koostamine oleks raske. Pärast Nižni Novgorodi ja Kaasanit jõudsime Simbirskisse ja sealt sõitsime tõldadega otse Moskvasse.

      TAHTSIN NÄIDATA MOSKVALASTELE JA KOMISJONI LIIKMETELE, MISSUGUSE AJALOOLISE SÜNDMUSEGA ON TEGEMIST. Pühapäeval, 30. juulil 1767 sõitsin kullatud tõllas läbi linna Kremlisse. Pärast usulist talitust Uspenski katedraalis läksin Granovitaja Palatasse, kus istung toimus. Istusin saali etteotsa poodiumile asetatud troonile, kõrval poeg suurvürst Pavel. Kõik saadikud käisid ennast mulle esitlemas ja ma kinkisin igaühele punasesse nahka köidetud „Juhendi” ja keti otsa riputatud kuldse medaljoni, mille sees oli minu pilt ja sõnad „Ühe inimese ja kõigi heaolu eest”.

      Nimetasin koosoleku juhatajaks kindral Aleksandr Bibikovi ja vürst Aleksandr Golitsõn alustas komisjoni tööga, lugedes ette minu „Juhendi”.

      – Madame, ma olen kuulnud, et esimesena käsitleti seal pikalt aunimetust, mis antakse Teie Majesteedile koosoleku kokkukutsumise auks. Kas see peaks olema „Katariina Suur” või „Isamaa Kõiketeadev Ema”. Või oli muid ettepanekuid?

      – Pidin selle mokalaada järsult lõpetama. Ütlesin СКАЧАТЬ