Meie, keisrinna. Laila Hirvisaari

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hakkab minu ees edasi-tagasi kõndima. Tal on käes valge pitsidega rätik nagu Pavelilgi, ta hõljutab seda käes, tõstab aeg-ajalt näo ette, lehvitab kõndides, just nagu oleks palav, kuigi õues on väljakannatamatult külm. Selline on ta alati olnud, elanud omas maailmas, oma tujude järgi. Juba poisikesena tulid talle pähe hullumeelsed ideed. Sõjakooli ajal oli ta huvitatud tantsupidudest ja Smolnõi aadlineiukestega kurameerimisest ega õppinudki vehklema. Kui ta oma Euroopa-reisidel sattus suurtesse mänguvõlgadesse, tuli mul läkitada ta elama Liivimaale otsekui aresti. Ostsin talle Põltsamaa lossi, kuhu ta nüüd ehitab observatooriumit ja suurt raamatukogu. Raamatuid armastab ta samamoodi nagu emagi. Ka praegu hellitab ta raamatuid, võtab ikka ja jälle ühe riiulist ja paneb selle siis hoolikalt tagasi. Ta silitab raamatuid nagu naiste juukseid, surub oma näo raamatuselja vastu nagu suruks seda naise valgele kaelale.

      – Maman, ma kuulsin, et Betskoi on surnud. Mis minu raamatukogust sai?

      – Minu sõber Betskoi jõudis elada üheksakümneseks. Leinasin teda sügavalt. Ta suutis kuni lõpuni olla kunstiakadeemia juht. Sa pead raamatute kohta küsima tema tütrelt Jelena Ivanovnalt. Aga tule siia minu kõrvale ja vala mulle veini. Maman tahab juua oma kadunud laiskvorstist poja terviseks, kes ei raiskagi enam raha mängulauas, vaid kulutab seda raamatutele. Maman on uhke sinu üle ja sinu soovi üle paigale jääda.

      – Kohtasin äsja salongis Pavelit. Ta lubas, et kui ta saab tsaariks, annab ta mulle krahvi tiitli. Mis te selle kohta ütlete, maman?

      – Mis mul öelda, kui su vend seda tahab.

      – Kuidas maman’ile meeldivad minu hirvenahksed püksid? Kas ma ei mõju ülalpeetava prantsuse õukondlasena?

      – Kes sind üleval peab? Mees? Või naine?

      – Mina ise! Noh… raskematel võlaaegadel keegi teine. Tunnistan, maman, et olen ka meestest huvitatud.

      – Mina olen salliv, mis puutub igasugusesse inimestevahelisse armastusse. Poisiarmastuses on see viga, et lapsi ei tule. Mees võib oma meesarmukesega nautida ükskõik kui palju, aga laps tuleb teha naisega. Muide, kas sul on sohilapsi? Mina kui ema pean ju teadma, kuidas sa oma seemet oled külvanud.

      – Maman, tegelikult ma ei tea. Mind ei huvita lapsed üldse, aga nad on paratamatud. Ja Anna armastab väga lapsi. Miks ei võiks lapsed sündida küpsetena, nii et nad juba sündimisest peale räägiksid? Ma ei oska neile õieti läheneda, nad on sellised lahtiminemata silmadega magavad hiirepojukesed.

      – Gospodi pomilui…!

      – Maman, ärge teeselge! Mind ei huvita enam ka suhted, naised on kõik üpris igavad. Erandeid on, näiteks Donatella… Aga kui te näeksite, missuguse suurepärase raamatukogu ma Põltsamaa lossi rajasin! Terved seinad läbi kahe korruse on raamatuid täis, teisel korrusel on ümberringi rõdu. All katab saali põrandat hiigelsuur roheline vaip, seinast seina. Kõrval on arhiivikapid. Raamatud on paigutatud tähestiku järjekorras. Ma tean iga raamatu pealkirja ja kohta, maman. Ka observatoorium on valmis. Seal üleval, peaaegu taevas, joon veini. Võin olla seal kas või kolm päeva, käin ainult all magamistoas magamas. Ma armastan rohelist värvi, suur salong on samuti roheline nagu kahekorruseline raamatukogugi. Rohelise kangaga kaetud suurel laual on reas parimad teosed. On Molière, Shakespeare, Rousseau… Mis lugemisse puutub, siis olen emasse.

      – Mind on hakanud huvitama need raamatud, mida ma nooremana lugesin. Olen jälle välja otsinud Beccaria teose. See Donatella ja ta ema teavad kindlasti Beccariat…

      – Muidugi, maman.

      – Leidsin Ermitaaži raamatukogu korraldamist kavandades vanad ajalehed. Seal oli nimekiri prantsuse valgustusaja kirjandusest. Lugesin muide täna hommikul Rousseau’raamatut „Les Confessions” – Pihtimused – vene keeles. Hea raamat.

      – Suurepärane mees.

      – Suri liiga vara. Viiekümne seitsme aastaselt. Samal aastal suri Voltaire. Sellest saab varsti kakskümmend aastat. Seal nad kõnnivad kahekesi taevases roosiaias, kuigi mina pidin kohtuma seal Voltaire’iga igal õhtul. Nii me kokku leppisime. Taevas ma ei vaevu vihastama Prantsuse revolutsiooni peale. Ma lausa kadestan Rousseau’d, Voltaire kaaslaseks… Meenus üks tema teooria. Kas mitte see, mida ta kirjutas, ei ole kõike muud kui tõene! Et ka võttis vaevaks midagi sellist hanesulega jäädvustada. Ta ütles nimelt, et inimene on loodud heaks, aga tsivilisatsioon tegi ta pahaks, et loodus lõi vaba inimese, aga tsivilisatsioon muutis ta orjaks, et loodus lõi ta õnnelikuks, aga tsivilisatsioon tõi kaasa õnnetuse.

      – Maman, see on esimene kolmest revolutsiooni kuulsast põhimõttest: vabadus, võrdsus ja vendlus – liberté, égalité, fraternité.

      – Sina tead.

      – Päris palju kirjandusest, maman.

      – Mida tähendab vabadus? Kui kõik oleksid vabad, ei oleks korda, mu poiss! Ja võrdsus? Välja arvatud naise ja mehe vahel. Aga vendlus… kas mina kui keisrinna peaksin vennastuma oma teenritega? Nad lakkaksid mind austamast!

      – Maman, on ka teisi inimesi peale TEIE. Siis inimesi.

      – Ole nii kena ja muretse mulle mõni raamat.

      – Mida te sooviksite?

      – Eliza Haywoodi „Un amour excessif”. Ma ei ole seda kunagi lugenud, kuigi mäletan, et nägin seda Aleksandra ema madame von Patkulli laual, kui olin laps. Mu õde Aleksandra arvates oli ta ema sellest väga haaratud.

      – Maman, mis te ütlesite?

      – Kas sa ei kuulnud… Aleksandra ema oli väga haaratud Haywoodi romaanist.

      – Te ütlesite minu õde Aleksandra. Kas Tante Aleksandra on teie õde?

      – Jah.. vabandust… kuidas ma… on. On küll.

      – MAMAN! Miks te ei ole kunagi rääkinud!

      – Rääkinud! Ma ei saanud rääkida. Ma ei teadnud seda ise ka.

      – Et minu emapoolne vanaisa Anhalt-Zerbsti vürst Christian August oli Tante Aleksandra ISA!

      – Gospodi… Aleksei… ma peaksin selgitama.

      – Kui tasane on teie hääl, maman! Te olete ju täiesti kahvatu. Kas ma toon vett… kas siin on veini?

      – Ah… Jõud rauges. Mismoodi ma seda niiviisi rääkisin…

      – Kuidas te võisite oma pojale mitte rääkida, et minu kasuema Aleksandra Denikin on teie õde! Minu TÄDI! Ma ei tea, mida arvata, maman.

      – Aleksei, ma ütlesin seda äsja kogemata. Ma ei ole rääkinud, sest sain ise ka sellest alles möödunud suvel teada. Leidsime minu isa vana kirja. Vürst Trubetskoi tõi ühe haisva nahkkoti Leoni kätte Kuumõisa. Nad olid viinud Talvepalee raamatukogust mingeid kirste pööningule ja leidsid selle. Me tegime koti lahti ja seal oli kiri minu isalt, kirjutatud ilmselt uusaasta ööl 1747. Selle kirja oleksin ma pidanud saama 48 aastat tagasi. See tuli viis kuud tagasi. Ma ei saanud sellist asja sulle kirjas kirjutada. Anna andeks, Aleksei. Aga nüüd sa näed, kui ustav ja usaldusväärne on Tante Aleksandra.

      – Ma katsun toibuda, maman…

      Ta istub minu vastu toolile ja paneb käed näo СКАЧАТЬ