Meie, keisrinna. Laila Hirvisaari
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Meie, keisrinna - Laila Hirvisaari страница 4
Название: Meie, keisrinna
Автор: Laila Hirvisaari
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Историческая литература
isbn: 9789985332832
isbn:
Eraisikud hakkasid kaevanduste omanikeks Kaukaasias. Aastasadu olid nad olnud orjade omanikud. Kaevurid mässasid, ka pärisorjade hulgas miilav mäss paisus. Inimesi peksti, tapeti armutult ka kõige väiksemate eksimuste eest. Lokkas altkäemaksude andmine: peaaegu kõike küpsetati rubladega. Meie, Keisrinna, olime võimetud. Mis keisrinna see on, kes on valitsema asudes võimetu! Selline keisrinna tuleks ametist tagandada! Ma olin kolmekümne kolme aastane lesk, suhteliselt kena, hingeliselt tasakaalus, seitseteist aastat rahuldamata abielus elanud naine. Sünnitanud kolm last, kuigi kolme eri mehega. Ja siiski olin sisimas täis jõudu ja eneseusku. Ja ma uskusin Venemaasse.
Vaatan jälle kord punase sametkardina varjust Neevale ja meenutan oma valitsemise algusaastaid, kui olin ikka veel Grigori Orlovi lummuses. Meie suhe oli kestnud kümmekond aastat. Grigori unistas abielust minuga. Terve Orlovide vennaskond avaldas mulle sügavat muljet. Neid oli viis, kellest minu Grigori oli kõige päikselisem. Kõige haritum ja tasasem oli Fjodor, kõige taltsutamatum minu mehe Peetri mõrvanud Arminägu Aleksei.
Grigori Orlov andis mulle nõu luua Salajane kantselei, mis elimineeriks minu vastased. Ma ei taha rääkida sellest, kes kantseleisse kuulusid ja keda elimineeriti. Kantselei oli tõepoolest salajane, sellest ei ole kunagi ridagi kirjutatud. Minu kõige valjuhäälsemad vastased kadusid tasapisi. Hakkasin otsekui märkamatult rutiini saavutama, selles aitasid mind mehed, keda olin määranud juhtivatesse ametitesse. Olin teinud head valikud.
Üks asi vaevab mind just nimelt praegu… Tegin suure vea, kui võtsin mõne aasta eest oma soosikuks harimatu, väheandeka, võimuahne Platon Zubovi. Kõik hoiavad temast eemale ja vihkavad teda, aga poevad talle. Ma ei saa temast lahti. Ta tõmbab minu vastuvõttudele tähtsaid isikuid. Tal on vastuvõtt nagu minulgi. Seal kummardab ja meelitab teda Sankt-Peterburgi kõrgeim noblesse, kindralid ja piiskopid, vaesed ja rikkad aadlikud ja eelkõige sõjaväe juhtkond. Ta arvab, et juhib minu soosikuna Venemaad nagu Potjomkin muiste. Eriti nüüd, kui Orlov ja Potjomkin on surnud, arvab ta, et on mulle asendamatu. Ei ole, ta on tarakan, kelle ma võiksin pöidlaga laiaks litsuda. Tema positsioon on varsti minevik, sest ta on ka minu vastu üleolevaks muutunud. Ta laseb oma armulikkusel paista mõne õnnetu peale, kes kardab oma ametit kaotada ja ülistab teda taevani. Teistele avab ta aga ukse maapealsesse põrgusse. Kui saamatu ma olen, et ei suuda seda kukepoega oma sabast põrgusse saata. Peaksin laskma oma mõistust kontrollida.
Ootan Leon August Denikinit selle hõbedase kirjutuslaua taha minu vastas. Ma sõltun temast. Kohutavalt. Nüüd, kus teda siin pole, tunnistan ma seda.
3. PEATÜKK
Lumetorm üha kestab. Ei mäletata, et aastaid oleks lund tulnud nii palju nii varakult. Jäised tuuled tulevad siis, kui neid kõige vähem oodatakse. Kõigepealt oli palav suvi ja siis soe sügis. Nüüd on korraga tulnud nii palju lund, et tänaval on peaaegu võimatu jalgsi liikuda. Peab minema keset sõiduteed, kus tülpinud hobused vankreid veavad. Neil inimestel, kes endaga hakkama saavad, on väikesed kerged saanid, millega nad kiiresti, ühe hobusega, tänavatel sõeluvad. Aga emad kahlavad Neeva kaldapealse lumes oma lapsukesi kandes. Paksu räti seest paistavad vaid lapse silmad ja nina. Kui väsitavalt raske on märg lumi, kui see liiga vara maha sajab. Kuidas võib ilm nii järsku vahetuda soojast jääkülmaks, otsekui ei tunneks ta kellegi ees aukartust. Isegi mitte keisrinna ees.
MINU VALITSEMISAJA ALGUSES SEADSIME ENNAST SISSE UUES TALVEPALEES. Tegelikult sai see valmis juba keisrinna Jelizaveta ajal, aga mina võtsin selle täielikult ja ametlikult kasutusse. See oli sisustatud minu maitse järgi, selleks aitasid kaasa mitmed vanast paleest ühes võetud mööbliesemed, vaibad ja maalid, aga ka pööningult leitud väärtuslik mööbel, mille ma lasksin korda teha. Iga mööbliese leidis endale koha. Mäletan, kuidas ma ääretult nautisin seda, kui esimest korda pärast oma mehe surma liikusin lossis ilma kellegi käskudeta, vaba nagu lind taeva all.
Tänavu sügisel olen tundnud kerget üksindust, aga mitte tegevusetust. Kui mu köögirahvas suve lõpus Peterhofi Monplaisirist Sankt-Peterburgi siirdus, oli teiste seas ka üks tähtsamaid, kokk Robert Moltke. Ta tõi kalaroogade valmistajana kaasa Soome mehe Emil Kangase Viiburi lähistelt. Moltke ütles, et Emil on toidumeistrina tõeline ime. Moltke on ise peakokk, aga eelkõige veinide asjatundja. Ja just prantsuse… See on vist ainuke, mis mulle Prantsusmaa juures meeldib.
Uuendasin õukonna koosseisu. Mul on pikemat aega olnud usaldusväärne kammerneitsi Larissa Petrovna ja lisaks temale noor Anastassia Andrejevna Bibikova. Kevadel sain kirja vanalt vürst Golitsõnilt, kes pakkus õukonda eriti lugupeetud ja ranget majapidajannat Irina Petrovna Issakovat, keda kõik kutsuvad Irotškaks. Ta on minust paar aastat noorem. Kui vürst Golitsõn peagi suri, korraldas Irotška tema matused. Ostsin vürsti väikese maamõisa, Päikesemaja, mis asub Pavlovski maadel, Denikinite Kuumõisa lähedal. Mul on juba plaan, kellele see anda. Päästsin Irina Petrovna, võttes ta oma kammerneitsiks, muidu olnuks naise saatus matta ennast vanade tudude ruumidesse Talvepalee Talvekanali poolses otsas.
Ma pole ammu kohanud ühtki nii tublit ja helget naist, ainult mu lahkunud Fannyl olid just kõik samasugused omadused. Hiljem nimetasin Irotška ülemaks majapidajannaks. Tal on punased lokkis juuksed, rõõmus tedretähniline nägu, väike nina ja väike lõug, naiselikult ümar keha ja suurepärane naljasoon. Kui ta septembris minu kammerneitsina alustas, muutusin kohe temast sõltuvaks. Ta toob sära kogu õukonna ellu. Pealegi oleme uudishimust lõhkemas, sest selgus, et Škurini uued pannaldega kingad on Irotška teene. Ja Škurini hingamine kiireneb tunduvalt, kui Irotška on lähedal. Gospodi Iisuse Hriste Sõne Božii!
Škurin hoolitseb kõige eest. Küünlad võivad palees põleda hommikust õhtuni, sest on nii nukker ja nii vihmane ja nii hall… Škurin valvab küünlanuuskajaid, neid on terve hulk, Talvepaleeski kümneid. Need on tähtsad mehed. Valitsema asudes kehtestasin kohe ranged reeglid ja nõuan nende täitmist, sest meil on pidev tulekahju oht. Ma ei unusta iial Moskva Annenhofi põlemist, isegi mitte keisrinna Jelizaveta viit tuhandet põlenud kleiti. Aga eriti ei unusta ma seda, millisesse surmaohtu sattus Annenhofi teenijaskond, kui päästeti peegleid, mitte inimesi. Siis polnud olemas mingeid reegleid, kuidas tulekahju korral käituda. Kuigi Škurin on iseäralik, on ta usaldusväärne selles, mis puudutab minu kehtestatud reegleid. Aga kui Irotška läheneb, siis hakkab Škurin ringi vahtima ja otsib ust, et põgenema pääseda. Ma narrin teda Irotškaga. Olen päris kole, saadan nad kahekesi veinilaost veine tooma, ja käsk on käsk, see tuleb täita. Škurin läheb hapul ilmel. Armas aeg, kuidas ma armastan seda raudkanget, kes jälle uksel seisab. Armastan nii, et suren, kui tema sureb…
– Mis nüüd?
– Emake, ta tungib nii vara sisse, on endast väljas. Räägib Ermitaaži teatrist. Olnud öö ühe karmantsikuga seal. Häbenegu!
– Kes oli Ermitaaži teatris hommikul sellisel kellaajal ja tahab minuga kokku saada?
– Vürstitar Praskovja Nikolajevna.
Minu õuedaam vürstitar Praskovja Nikolajevna Žukova on üle kahekümne, vürstinna Irina Ivanovna Rumjantseva tütar tolle varasemast abielust vürst Nikolai Ivanovitš Žukoviga. Vürst suri oma viis aastat tagasi ja jõukas lesestunud vürstinna abiellus feldmarssal Rumjantsevi vennapoja kindral Nikolai Aleksandrovitš Rumjantseviga. Vürstinna tütar Praskovja oli viieteistkümneaastane, kui see abielu sõlmiti. Vürstinna Irina Ivanovna on daam, mingi kaunitar ta ei ole, aga ma pean teda nutikaks ja targaks. Ta korraldab teisipäeviti õuedaamidele kirjanduslikke õhtupoolikuid. СКАЧАТЬ