Meie, keisrinna. Laila Hirvisaari

Чтение книги онлайн.

      KÜMME AASTAT MINUST NOOREM MEES SÜÜTAS MINUS SELLISE PALANGU, MILLETAOLIST MA POLEKS OSANUD IIAL KUJUTLEDAGI. Ta võis ühteaegu olla nii vastik kui ka ihaldusväärne. Ta oli suur nii ihult kui ka hingelt. Ta oli nii laisk kui ka töökas. Teinekord mõjus ta täiesti rumalana, siis jälle sädelevalt arukana. Ta nuttis ja naeris vaheldumisi. Aga ta oskas armastada.

      Tean, et saadikud ja asjurid saatsid oma valitsustele ärritunud kirju „kohutavast ja suurepärasest Potjomkinist”. Minu postmeister kaaperdas kaks tõelist maiuspala-kirja. Sir Robert Gumming kirjutas oma ülemusele lord Suffolkile Londonisse, et keisrinna on leidnud uue armukese, kes muudab ilmselt tervet Venemaad, sest Talvepalee „näitelaval” esitatav tükk saab sisaldama ka „avalikku ühtimist”. Senaator Jelagin Durand kordas samalaadseid ennustusi de Distrofile. Häbematu kiri on kopeeritud ja seda säilitatakse. Aga üle kõige hiilgas oma ütlustega Friedrich II, kelle sõnad olid mõeldud minule. Ütlen nüüd vene keeles ühe sõna, mida ma pole kõva häälega välja öelnud. Ta ütles, et naine jääb naiseks ja kui naine valitseb, siis on v-l rohkem mõjuvõimu kui kaine mõistuse poolt juhitud tugeval mehelikul poliitikal! Kas on seda võimalik selgemalt väljendada kui Friedrichi suu läbi! Selline vanaeit – staruhha – olen mina, Katariina!

      Grigori Potjomkin mõjutas minu elu kolmkümmend aastat. Ta oli hiiglane – rõhutan – nii hingelt kui ihult. Toona temaga kohtudes ei teadnud ma veel, milline tohutu hingejõud tal oli, see selgus aastatega, kui temast sai Krimmi valitseja. Ta oli minust täpselt kümme aastat noorem. Tal oli suur pea, kastanpruunid juuksed tolknesid kammimata. Ta oli alati näost pisut kahvatu ja igatsusega meenutan tema huuli, mis olid erakordselt punased. Parem silm helkis rohekalt, teine silm oli pime. Griša ei rääkinud ise kunagi, mis ta silmaga juhtunud oli, aga liikus kuulujutt, et see jäi pimedaks kakluses vendade Orlovidega. Griša riietus hooletult, tegelikult ta ei riietunudki. Talvepalees olles oli tal peaaegu alati seljas raske, maani ulatuv roheline sametist hommikumantel. Selle all pikk valge öösärk või siis mitte midagi. Tavaliselt mitte midagi. Kui ta tuli minu juurde, heitis ta oma paksu sametmantli põrandale ja ründas mu voodisse. Ta oli tulvil kirjeldamatut mehelikku veetlust, küllap oli ta valmis igal hetkel armatsema, aga õnneks oli tal mõistust kohti valida. Naisi langes tema ees kui loogu. Ja tema langes naiste ees.

      Tema, minu Griša, oli minu päikene, minu kuu ja minu maailm. Ja see minu kuu, minu päikene ja minu maailm sai 12 000 rubla kuus. Lisaks Tauria palee, Anitškovi palee, pärisorje, briljante, mõisaid, kõik selleks, et ta oleks minu lähedal. Olen talle tänulik selle eest, et ta andis mulle maailma kauneima Krimmi, mis on otsekui taevas, toredaim paik maa peal. Olen saanud tunda selle täherikkaid öid, steppe ja nende lõhnu. Olen istunud laevalael ja vaadanud Dnepri jumalikke kaldaid. Olen lamanud valgete kardinate varjus kuupaistel ja näinud väikeseid külasid mööda libisemas. Inimesed magasid oma kodudes, teadmata, et nende keisrinna oli nii lähedal.

      Tasapisi, aastakümnetega, muutus Griša mulle asendamatuks. Ta oli sõjanõukogu asejuhataja. Salanõukogu liige ja Püha Andrease ordu rüütel. Ta sai tiitleid ja aumärke: Joseph II-lt tuli Püha Rooma Keiserkonna vürsti tiitel, Friedrich II-lt Preisi Must Kotkas, Poola kuningalt Stanisław Augustilt Valge Kotkas, Taanilt Elevandi orden, Rootsilt Serafimi ordu rist. Inglismaa ei andnud Sukapaela ordenit ega Prantsusmaa ainult katoliiklastele mõeldud Pühavaimu aumärki. Oh, kui raskelt toibus ta sellest, kui keegi ütles ei. Türgi sõja lõppedes, nendel kuulsatel Moskva rahupidustustel, andsin talle Venemaa keiserkonna krahvi tiitli. Meie, Keisrinna, kinkisime talle oma portree teemantidest raamis. Kui ma palusin Orlovilt samasugust pilti tagasi, saatis ta ainult teemandid.