Meie, keisrinna. Laila Hirvisaari
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Meie, keisrinna - Laila Hirvisaari страница 8
Название: Meie, keisrinna
Автор: Laila Hirvisaari
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Историческая литература
isbn: 9789985332832
isbn:
– On kindel tunne, kui sa nüüd siin istud. Istusid ikka selle hõbedase laua ääres, jalg üle põlve, pisut kühmus. Olen olnud väga üksildane, Leon. Oled kindlasti reisist väsinud, tahad minna Pavlovskisse. Lahkusime augustikuus pisut närvilises õhkkonnas. Kurvastasin sinu lahkumise pärast, mõtlesin, et sa ei tule enam tagasi. Või kui tuled, jätad mind mu elulooga üksi.
Ta räägib vahetpidamata. Ta on alati minuga vahetpidamata rääkinud. Igatsesin teda, tema arukust, enesekiitust, vigu… Aleksandra palus, et jätkaksin temaga töötamist. Rääkisime sellest ühel ööl Veneetsias. Langetasin otsuse, tahtsin unustada meie riiud ja vaidlused. Ütlesin seda oma naisele, kelle silmis särasid pisarad. Aleksandra on tema viimane sugulane, kellega tal on kontakt. See on leping, mille tegin tsaarinna ja isa Jumalaga.
– Teie Majesteet, kui lubate, ma nõustun jätkama kuni lõpuni.
Keisrinna ohkab sügavalt ja vaatab mind udusel pilgul. Kas ta nii väga kartis, et ma keeldun? Kuidas ma võiksin teda praegu jätta! Ta pole enam noor, võib-olla ei ole talle jäänud kuigi palju aega. Teen midagi sellist, mida ma protokolli järgi mingil juhul ei tohiks teha. Tõusen, lähen tema ette, aitan ta püsti ja esimest korda pärast lapsepõlve kallistan teda kõvasti ja suudlen põsele. Ütlen, et sõprus tähendab seda, et eluteed käiakse koos. Äkitselt hakkab ta tasakesi minu rinna najal nutma. Kallistan teda, Minu Keisrinnat.
6. PEATÜKK
Lumetorm kestab juba viiendat päeva. Tuul on pöördunud ja puhub Laadoga poolt, enne puhus Soome lahelt. Tavaliselt tulevad külmad iilid põhjast. Seisan kardinate varjus ja vaatan, kuidas Neeva mässab ja laevad püüavad tuisus edasi rügada.
Lumi ripub ohtlikult üle katuseserva. Keegi ei kõnni praegu Ermitaaži seina ääres, kardetakse, et lumi võib hakata liikuma. Mina jään Talvepaleesse, ei lähe Tsarskojesse. Õnneks on Leon August tagasi ja me saame endise hooga minu elukäigu ülestähendamist jätkata. Et kõik läheks kava kohaselt, tuli mul muuta oma päevaplaani. Kohtume hommikuti kell üheksa, sööme alati koos lõunat ja lõpetame alles kell kolm, kui tulevad minu ministrid ja kabinet. See sobib neile hästi, nii võivad nad terve päeva kuni kella kolmeni tööd teha, siis vaatan läbi minule mõeldud dokumendid, kirjutan neile alla ja võtan osa koosolekutest.
Tunnen ennast turvaliselt, kui vaatan oma vastas istuvat Leoni. Vahepeal oleme vait, tema kirjutab, uurib oma pabereid, läheb neid salasahtlisse viima. Tean, et kuigi mõni asi mind häiriks ja kuigi Leon on minuga range, ilma temata ei saaks ma kunagi lõpetatud oma elu üleskirjutamist, millega oleme poole peale jõudnud.
Räägime nende Veneetsia reisist ja sügisestest sündmustest Sankt-Peterburgis. Aga mu meeles mõlgub pidevalt see asi, millest peab rääkima, kohe praegu, kuigi tean, et ma teda vapustan.
– Leon, enne kui hakkame meenutama minu troonile tõusmise aegu, teatan sulle, et Arenthalid kolivad Päikesemõisa teie lähedale.
– Vürst Galitsõni endisesse mõisa? Siis võime Hermaniga kas või igal õhtul kokku saada ja kaarte mängida.
– Leon, ma pean rääkima ka ühest visiidist. Peale minu teab sellest lähedastest ainult Škurin.
– Milles on asi?
– Üks inimene saabus Sankt-Peterburgi ja jääb siia võib-olla mõneks aastaks. Ta elab Morskajal. Vürstinna Irina Ivanovna Rumjantseva andis talle oma lossis korteri. Pean tunnistama, et pärast selle isiku tulekut palvetasin salaja, et sa ei hülgaks mind, vaid jagaksid minuga seda tunnete tulva. Palun, et sa avaldaksid selle saladuse ka Aleksandrale.
– Ma ei saa midagi aru, tsaarinna, kellest on jutt?
– Minu vanune välismaa mees esitles ennast Škurinile ja palus tema kaudu minult audientsi.
– Välismaa mehed käivad sageli teilt audientsi palumas, madame.
– Kui ma teda nägin, jäi mu süda seisma. Ta on oma venna teisik. Teadsin kohe, kes ta on. Ma ei suutnud teda seistes vastu võtta, vajusin jahmunult oma tugitooli. Silmitsesime hetke teineteist ilma sõna lausumata. Ta tuli minu kätt suudlema ja kummardas sügavalt. Ta vaatas mind hellalt, otsekui rahustades.
Aiman. Pean oma käe rinna alla suruma. Kas see võib võimalik olla? Kuidas on see võimalik? Kas ta võib olla Sankt-Peterburgis? Ja miks ta alles nüüd välja ilmus?
– Sa kahvatad, Leon. On sul halb?
– Rinnus pigistab…
– Mina reageerisin sama jõuliselt, kui teda nägin. Sellest on varsti kakskümmend neli aastat. Ja nüüd seisis minu ees Peeter Rammi kaksikvend Ilmar, oma venna peegelpilt.
Ma ei suuda rääkida. Mu pea käib ringi… kunagi varem ei ole seda juhtunud. Lasen sellel üle minna, joon vett. Vaatame teineteisele otsa, tsaarinna ja mina. Meie silmad tõmbuvad niiskeks. Tsaarinna on näost valge.
– Ta tuli Sankt-Peterburgi kuu aja eest. Ta on just nagu Peeter, elegantselt hallinev vaikne mees, tagasihoidlik, vähese jutuga.
– Kas ta rääkis… Peetrist?
– Peeter suri Derptis kümme aastat tagasi. Pärast Sankt-Peterburgist lahkumist töötas ta seal arstina.
– Kas te rääkisite…?
– Veel mitte. Tegelikult ma ootasin, et sa tagasi tuleksid. Ma ei suutnud isegi tema nime nimetada. Otsekui oleks miski takistanud seda kõvasti öelda.
– Tsaarinna, pole tarvis ennast paljaks kiskuda. Võtame selle kõik ette siis, kui on paras aeg. Miks Ilmar Ramm Sankt-Peterburgi tuli?
– Ta sai Ivan Pavlovitšilt huvitava pakkumise. Krahv Bezborodko oli juba varem sellest mehest kuulnud ja palunud oma kirjas tal Sankt-Peterburgi tulla. Bezborodko pakkus ametikohta Sankt-Peterburgi Kunstiakadeemia raamatukogus. Uurisin pisut tausta ja sain teada, et Ramm on tuntud terves Euroopas. Alati, kui Londoni või Pariisi suuremates raamatukogudes vajatakse asjatundjat, mainitakse Liivimaalt pärit bibliofiili ja ajaloolast Ilmar Rammi. Diderot ja d’Alembert on oma „Entsüklopeedia” jaoks temalt korduvalt abi palunud.
– Ta töötab siis nüüd kunstiakadeemia raamatukogus, madame?
– Ei, Leon, see on tühistatud, sest Bezborodko palkas ta Ermitaaži raamatukogu intendandiks. See on veel viletsamas seisus kui kunstiakadeemia oma, sellega ei ole keegi tegelenud. Minu süü, Leon… See on täis raamatuhunnikuid ja vanu pabereid, neid on laudadel, toolidel, põrandal. Aga mulle meeldis, et Ramm soovis minult audientsi. Ta rääkis, et õppis Jena ülikoolis ajalugu. Ta on ka väljaõppinud raamatuköitja ja oskab nagu sinagi seda salajast kiiret kirjutamist, mis tekib paberile samal ajal kui teine räägib. Ta peab loenguid vanast kirjandusest ja avaldab raamatuajaloo teemalisi artikleid. Lisaks eesti keelele räägib ta saksa, rootsi ja vene keelt.
– Ja see mees hakkab vastutama Ermitaaži raamatukogu eest…
– Rääkisin talle õudusega, millises olukorras Ermitaaži raamatukogu on. See on raamatute mõnitamine. Andsin käsu, et Talvepalees tühjendataks üks suur korter, võib-olla seal pargi pool, teisel korrusel. Seal on ruumi. Ma pean jaksama sinna minna, et vaadata, kas koht on sobiv. See tuleb esialgu muuta raamatute hospidaliks. Tuleb peagi palgata noori mehi, kes selle hospidaliga tegeleksid. Palusin, et Ilmar Ramm käivitaks СКАЧАТЬ