Meie, keisrinna. Laila Hirvisaari

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Olin siiski ainult viis aastat võimul olnud, isegi Peeter sai lisanime Suur alles pärast mitut aastakümmet.

      VIIBISIN TIHTI ISTUNGITEL, AGA MINU KOHT OLI POODIUMIL EESRIIDE TAGA. Esindajad olid kaasa toonud nii palju parandusettepanekuid ja palveid ja palvekirju, et terve komisjoni koosseis ei saanud neid käsitleda, tuli jaguneda alakomisjonideks. Mul oli erakordne võimalus kuulata, milline oli elu minu riigis. Aadli ja linnainimeste probleemid olid hoopis teistsugused kui talupoegadel, kes kurtsid lagunenud küünide, karja poolt maha tallatud vilja, soola kõrge hinna, ametnike jõhkruse ja kohtu aegluse üle.

      Ka komisjoni töö oli aeglane. Kogenematud esindajad ei taibanud alguses õieti, mis nende ülesanne on. Asjade ümber keerutati päev päeva järel, väikesed ja suured küsimused segunesid, minul oli nii mõnigi kord raske ennast seal kardina varjus vaos hoida. Kui oli möödunud viis kuud ja ühtki uut seadust ei olnud valmis saadud, otsustasin lõpetada komisjoni istungid Moskvas ja kutsusin selle Sankt-Peterburgi tööd jätkama. Jaanuari keskel alustas pikk reekaravan teed järgmise koosolekukoha poole.

      – Teie Majesteet, Sankt-Peterburgis sain ka mina komisjoni istungeid jälgida. Vähemalt ei saa nende kohta öelda, et nad oleksid olnud uimased. Lärm oli üsna suur ja kuulsin ka tapmisähvardusi.

      SANKT-PETERBURGIS HAKATI KÄSITLEMA AADLI JA LINLASTE, KAUPMEESTE JA VABADE TALUPOEGADE ÕIGUSI. Aadel küsis endale juurde haldusõigust ja kauplemisluba, aga kõik läks luhta, kui nad hakkasid lõpuks omavahel vaidlema, kellel millekski õigus on. Kui aadel nõudis endale eriõigusi orjatööjõu kasutamiseks ja täielikku vabadust pärisorjade probleemide lahendamisel, viitasid kaupmehed minu „Juhendile” ja nõudsid endale aadliga võrdseid õigusi.

      Kõige suurem ja tõsisem tüli tõusis pärisorjuse põhimõtete küsimuses. Pooldajad kuulutasid, et pärisorjus säilib igavesti, et ilma selleta pole võimalik valitseda ja muretseda tööjõudu tohutus ja enamasti põllumajandusel põhinevas riigis. Vastaspool rääkis pärisorjusega seotud inimlikust viletsusest. Mina olin oma „Juhendi” esimeses variandis välja pakkunud pärisorjuse järkjärgulise kaotamise, nii et pärisorjad võiksid maaomaniku loal ennast vabaks osta, aga see artikkel kõrvaldati juba enne „Juhendi” trükkimist.

      Koosolekul vaieldi tuliselt pärisorjade ja omanike suhete ja õiguste üle. Mitmed valgustatud aadlikud pooldasid isandate õiguste piiramist, aga kui jõuti konkreetsete parandusettepanekuteni, karjuti kõnelejad maha. Kõige rohkem üllatas mind, et krahv Aleksandr Stroganov, kes oli ometi õppinud Genfis ja Pariisis, pooldas kirglikult pärisorjuse jätkamist senises vormis.

      – Ja kas te mäletate, madame, kuidas vürst Mihhail Štšerbakov hüüdis, et pärisorjus on Jumalast. Et Venemaa on nii külm ja põhjamaine riik, et keegi ei hariks siin maad, kui selleks ei sunnitaks.

      – Selles saalis ei olnud kindlasti kahtkümmet inimestki, kes oleksid seda küsimust käsitlenud nii nagu humanitaarile ja haritud inimesele kohane.

      See kestis kaheksateist kuud. Ühtki uut seadust ei suudetud kirja panna. Viimane istung oli jaanuaris 1769. Ma olin väsinud. Pidin tunnistama, et koosolekul esitatud soovid ja nõudmised olid kaugel sellest, mille poole ma oma nooruse idealismis olin püüelnud. Algas Türgi sõda ja mu mõtteid täitsid uued mured.

      7. PEATÜKK

      Õnnis rahu minu ruumide ukse taga. Ihukaitse hoiab distantsi ja jääb nähtamatuks. Et pääseda minu punasesse töötuppa, mööda Škurinist, tuleks ta uimastada. Aga praegu tuleb ta just ise uksele.

      – Tsaarinna, teie poeg Aleksei Grigorjevitš soovib teie jutule.

      Ruttu villased sokid jalast, kingad asemele. Gospodi… kas tõesti poja pärast. Heidan pilgu peeglisse, sätin ennast, kohendan krinoliini, manan näkku naeratuse, mida mul pole tarvis teeselda.

      Minu noorem poeg Aleksei Grigorjevitš viidi kohe peale tema sündimist minu juurest ära, kuid mitte samal põhjusel nagu mu lapsed Pavel ja Anna, kelle viis keisrinna Jelizaveta. Pidin läkitama Aleksei pakku oma abikaasa Peeter III pärast, sest olin sünnitanud sohilapse. Lapse isa Grigori Orlov viis ta kõigepealt Denikinite Kuumõisa, kus Aleksandra oli lapsele emaks. Last varjati mõnda aega ka Tuula oblastis Bobriki mõisas, et jutud vaibuksid. Aga ta oli Denikinite laps. Olen sünnitanud kolm korda, saamata kordagi lapsi oma rinnale ja kuulmata nende nuttu.

      Uksele ilmub kena mees kauni näoga. Ta liigutused on pisut naiselikud, kulmukarvad otsekui pintsliga tõmmatud. Valge puuderdatud parukas, triibuline siidjakk, selle all lühike vest. Panen tähele, et põlvpüksid on nahast. Ta kummardab minu, oma ema ees nagu õukondlane. Me vaatame teineteisele silma.

      – Aasta, maman! Terve aasta ilma teid nägemata! Te pole muutunud, ütleksin, et olete lausa kaunis!

      – Tule, kallista oma ema! Ära vaevu meelitama, Aleksei. Mulle see ei meeldi. Olen vanemaks jäänud, see kukkumine on mind nõrgaks teinud. Kuidas reis läks? Kas kaotasid mängimisega palju raha? Lõhnad hästi, oled mehe kohta liiga ilus, sedasama ütlesin ma alati sinu isale Grigorile.

      – Minu suurepärane, armas, kaunis paksuke maman.

      – Istu, ole lahke. Tahan sind vaadata ja sinu silmi näha, kui sa räägid.

      – Ma räägin oma suuga, maman, mitte silmadega.

      – Räägid, mis sa räägid, sinu silmad kõnelevad tõtt. Kui palju sa mängisid?

      – Balansis, maman… võitsin suure summa. Kõik on ära makstud. Veneetsias süvenesin raamatute ostmisse, unustasin mängida. See oli maailm, mida vajasin. Leidsime Denikinitega Veneetsiast uskumatu raamatupoe. See oli väike, aga täiuslik, ühe kanali ääres. Riiulid täis kogu kirjandust, mida inimesel vaja! Pood kuulub kahele naisele, emale ja tütrele. Ema on lesk Patrizia Giulia, Veneetsia haritlane, mitte aadlik. Tütar Donatellal on Euroopa kõige targem pea.

      – Minul on!

      – Maman, teie enesearmastus on võluv! Keegi ei tohi olla teist ilusam või teist targem.

      – Sul on siis armuke. Kas see Donatella liigub koos sinuga?

      – Noh, jah… Maman. Mul on teile asja.

      – Paistad tõsine.

      Ta põlvitab minu ette.

      – Teie Majesteet, minu proua Ema. Palun luba astuda abiellu Reveli komandandi parun von Ungern-Sternbergi tütre Anna Dorotheaga.

      Ohkan sügavalt. Rõõmust.

      – Mu poeg Aleksei Grigorjevitš, annan sulle loa abielluda. Tahan Anna Dorotheaga võimalikult varsti kohtuda. Tõuse üles, saad minu õnnistuse.

      – Maman, tuleb küll tunnistada, et Donatella on toredam kui Anna. Aga ma ei saa abielluda raamatukaupmehe tütrega. Kavatsen muretseda palju lapsi ja täita oma järglastega terve Euroopa! Minul on – tänu teile – Põltsamaa loss. Annale see istub, ta on saanud lossipreili kasvatuse.

      – Kuidas sa Anna peale tulid?

      – Kui ta nägi minu raamatukogu, ta nägu elavnes.

      – Aga sind nähes?

      – Nõndasamuti.

      – Ja nüüd sa kavatsed veel vaba mehena Sankt-Peterburgis lõbutseda?

      – Jah, СКАЧАТЬ