Meie, keisrinna. Laila Hirvisaari
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Meie, keisrinna - Laila Hirvisaari страница 13
Название: Meie, keisrinna
Автор: Laila Hirvisaari
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Историческая литература
isbn: 9789985332832
isbn:
Tema Majesteet Keisrinna Katariina II andis tema poolt moodustatud komiteele käsu, mille Tema Majesteet allkirjastas oktoobrikuu esimesel päeval jooksval aastal 1795. Päästekomiteesse kuulub viiskümmend põhiliiget, keda abistavad eri haiglate töötajad, papid, nunnad ja mungad. Selle ülesanne on selgitada välja Sankt-Peterburgi linnas eriti rasketes tingimustes elavate perekondade ja üksikute inimeste olukord. Tema Majesteedi käsu kohaselt on Sankt-Peterburgis ehitamisel niinimetatud Katariina majakesed, millest esimesed on juba valmis neile, kes neid kõige rohkem vajavad.
Komitee on teinud ülesmärkimise ehk registreerimisega algust ja järgmisena selgitatakse välja olukord Fontankast põhja poole jäävatel aladel. Kõikidel peredel, keda veel ei ole üles leitud ja kelle olukord vastu talve on väljakannatamatu, palutakse minna Nikolai väljaku ääres asuva endise Nikolai Puutöökoja tehasehoonesse, kus nad registreeritakse.
Rasketes oludes elavaid peresid on tänaseks üles kirjutatud umbes 13 000.
Sankt-Peterburgi tänavatel elutseb nähtamatuna suur ja üha kasvav laste hulk. Nad kerjavad ja varastavad, et hinge sees hoida.
Lapsed on väikesed, kuuest kümne aastani, vanemad on nad tänavale jätnud. Laste otsimise komitee korraldas suurotsimise. Kahe nädala jooksul leiti ligi tuhat last, sealhulgas mitmeid vendi-õdesid. Komitee palub linlasi, et nad hoolitseksid kodutute laste eest, kui selleks on võimalus.
Lasteta perede ja üksi elavate hädaliste arvu ei ole veel välja selgitatud. Osa neist elab parkides, õuepealsetes ehitistes, pööningutel ja trepikodades. Keisrinna käsul tuleb detsembrikuu 15. päevaks nende jaoks tühjendada ja avada laohoone Moika Maria väljaku lähedal. Komitee on korraldanud sinna kütte ja tulekolded toidu valmistamiseks. Ööbimisvõimalus on väljaselgitamisel.
Toidu jagamisega alustatakse Nikolai väljakul kolm korda nädalas, esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel hommikupoolikuti kella seitsme ja kaheteistkümne vahelisel ajal. Kõik, kes tulevad toitu saama, registreeritakse. Lastega pered on eelistatud. Peagi avaldatakse ka teised abistamispunktid, mis on kavas avada.
Marmorpalee pööningukorrusele on toodud tekke, suurrätte ja patju majutamisruumide jaoks. Palutakse kõigil lossiomanikel tuua patju ja voodiriideid. Iga vabatahtliku abi on praegu tähtis, et ei korduks möödunud karmil talvel kannatanute saatus.
Olukord küttepuudega on hea. Suur puuvaru on avatud Moika Maria väljaku ääres ja seal jagatakse vajajatele küttepuid nime üleskirjutamise vastu.
Tema Majesteedi keisrinna palvel registreerib komitee kõigi abi palunute ja saanute nimed. Selle üleskirjutamisega püütakse saada ülevaade linna hädasolijatest ja nende hulgast.
See märgukiri tuleb toimetada Päästekomitee liikmetele ja üleskirjutamise kohtadesse.
Kantsler Valeri Popov
Komitee esimees
– Leon, ma võtsin õppust sinu möödunudsuvisest nurinast ja asutasin Viiburi linnaossa kaks kooli. Need on paigutatud vanadesse tehasehoonetesse, neis on üle kahesaja lapse. Koolid valmisid rohkem kui kuu aja eest. Kas mul on olnud meeles seda sulle mainida?
– Need on muidugi mõeldud aadlike lastele, madame!
– Seekord mitte. Nende koolide õpilased on Neeva kallastel paiknevate tehaste tööliste ja kalurite ja puuseppade lapsed. Kas sa pole rahul?
– Kas ma paistan rahulolematu? Tsaarinna, mõnikord te teete vaikselt uskumatuid asju. Räägite Popoviga – ja järsku on kool avatud.
– Kuulsin, et nüüd, lumetormi ajal, leiti veel palju kodutuid lapsi, kes olid Päästekomitee liikmete eest peidus. Magasid ühe tühjaksjäänud maja pööningul, olid seal külg külje kõrval väheste kaltsude all. Oli ühe pere viis last, noorim poiss viiene. Emast ja isast ei teata midagi.
– Kuidas te ärkasite nende laste jaoks praegu, tsaarinna?
– Kas ma olen „ärganud”?
– Oma noorusajal te selline ei olnud. Elasite suurvürstinnana Talvepalees nagu pimenduses, pideva hirmu all. Kartsite keisrinna Jelizavetat, ei teinud midagi inimeste aitamiseks. Olite princesse. Kuigi teil ei olnud siis võimu, oleksite võinud keisrinnat mõjutada ja paluda luba moodustada komitee haigete laste või vallasemade abistamiseks. Teil on alati olnud soe süda, aga te hiilisite hirmunult Talvepalees, leinasite oma lapsi, kes teilt rööviti, pelgasite, millal peate põgenema mööda keerdtreppi pööningule ja sealt läbi labürintide alla Talvekanalile. Kui oleksite tahtnud, oleksite siis võinud võtta võimu, aga te ei võtnud. Te ainult leinasite.
– Mida ma leinasin, Leon?
– Isatust, ematust, õdesid-vendi, kellest armasaim, väike Elisabeth suri, teised jätsid teid maha. Te ei usaldanud õukonnas mitte kedagi, ainult Aleksandrat, Fannyt, Arenthale ja mind. See oli meie viieleheline… Ja teie olite kuues, keda me kaitsesime.
– Kas ma praegu magan öösiti rahulikumalt, Leon? Kui ma mõtlen nendele vaesekestele, keda tänavatelt nii hulganisti leiti, ei ole und. Ma ei ole oma elu jooksul kunagi külma käes kannatanud. Nüüdseks on minust saanud kaastundlik inimene. Paljas mõte sellele, et üks kuueaastane on kägaras külma pööningu nurgas, tekiks vaid paar kaltsu, viib une. Maailmast ei lõpe kannatus, Leon, ka siis mitte, kuigi ma püüaksin kogu jõust aidata. Kuula, kuidas torm möirgab… Lund on nii palju, et linn upub sellesse. Ära mine Kuumõisa, jää Talvepaleesse. Hobused ei jaksa ju selles tuisus rege vedada. Head ööd, Leon…
9. PEATÜKK
Neeva kaldateed piirasid juba nädalaid lumehanged ja Nevskil pääses vaevu reega edasi. Aga siis sündis ime. Olen praegugi veel lausa erutatud. Kõigile tuntud kaksikvennad Stolovid, Volodja ja Gennadi, hakkasid tegutsema. Nad on tõeliselt vahvad vennad, leiutavad muudkui igasugu asju, aga tuleb tunnistada, et teinekord kalduvad tõe sirgelt rajalt kõrvale. Võivad oma emagi maha müüa. Ma nägin ise Talvepalee aknast, kuidas nad Neeva kaldapealsel etenduse andsid. Hobune tõmbas aistega enda järel eriti laiadest laudadest tehtud asjandust, mis ei olnud regi. See liikus jalastel ja sellel oli terav ots, päralaual seisis juht. See seadeldis lükkab liikudes lumemassid kõrvale ja teed saab käia sumpamata. Sellele vusserdisele on antud nimi: lumetapmisader. Geniaalne lahendus.
Kui Stolovi vennaksed said aru, et ader osutus paremaks leiutiseks, kui nad olid arvanud, asutasid nad kohe Viiburi linnaosas puidukaupade äri ja värbasid mehi tööle. Juba samal nädalal hakati lumetapuatru läkitama kõigile Sankt-Peterburgi peatänavatele. Kaks hobust astub alati teineteise järel, esimene kõrvaldab suuremad hanged, teine viimistleb. Sulgesin silmad ja õnnistasin. Mõtlesin, et kui nad rikastuvad, siis küllap juba kevadeks vaesuvad. Paistab, et tänavad püsivad kenasti lahti ja rahvas pääseb liikuma. Oh, kuidas mulle meeldivad need uuenduslikud meetodid! Ja ma annan andeks Gennadi Stolovile, kes aasta tagasi uusaastaööl oleks oma ilutulestikuga peaaegu ühe väikese kiriku maha põletanud. Olen neid mehi näinud, mõlemad on pika habemega ja Volodjal on nina nii viltu, et seda ei või vaadata. Kuuldavasti istuvad nad tavaliselt СКАЧАТЬ