Meie, keisrinna. Laila Hirvisaari
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Meie, keisrinna - Laila Hirvisaari страница 14
Название: Meie, keisrinna
Автор: Laila Hirvisaari
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Историческая литература
isbn: 9789985332832
isbn:
Kutsutute hulgas olid ka mõned õuedaamid kaaslastega ja vürstinna Irina Ivanovna Rumjantseva koos oma tütre Praskovja Nikolajevnaga. Ja muidugi võluv krahv Aleksei Sergejevitš Vassiltšikov ja Aleksei isa, krahv Sergei Aleksejevitš Vassiltšikov. Tema on mees, kellest olen ise alati huvitatud olnud. Võtsin juba varem vastu Aleksei Sergejevitši, kes laskus minu ees ühele põlvele, nii nagu etikett nõuab, ja palus luba abiellumiseks minu ristitütre Praskovjaga. Ma andsin loa. Vana vastik kindral Rumjantsev sai käsu Moskvast lahkuda, muidu oleksin pannud tema halva käitumise kasutütrega suure kella külge. Selleski asjas kasutasin ma oma võimu. Nägin Irina Ivanovna näol rõõmu, mis muutis ta kauniks.
Meid oli laua ääres kakskümmend kaks inimest. Ma ei kutsunud Zubovit. Kuulsin, et ta oli saanud raevuhoo. Mis ta endast arvab! Meil teistel oli päris lõbus.
Kui Leon hommikul minu töötuppa tuli, tahtis ta võimalikult kiiresti kohtuda Ilmar Rammiga.
– Me peame teada saama, mis toona, kakskümmend neli aastat tagasi juhtus. Nii te ise ütlesite, tsaarinna. Ainult siis, kui asja lõpuni käsitleme, leiame mingi hingerahu. Miks tahtis Ramm alles nüüd Sankt-Peterburgi tulla? Kas olete kindel, et suudate nendest aegadest temaga rääkida?
– Ma pole enam milleski kindel, Leon. Me ei olnud siis Sankt-Peterburgis, kui ta oma venna Peetri juures käis. Ka see asi tuleb selgitada. Aga aitab sellest, Leon. Me peame minema tagasi minu valitsemise algusaegadesse. Nagu tead, kardan kõige rohkem seda, et mälu järgi kirjutamisest sünnib vale pilt. Möödunud aastal tegin mõnel korral seda pattu, kui sulle oma elulugu jutustasin. Seal on ebatäpsusi, paar selget valet, vähemalt salgamist… Ja palun vabandust, kui järgnev on sentimentaalne. Kas ma olen ikka nii tähtis, et väärin mäletamist? Kas ennustan, mida tulevased põlved minust muidu teaksid? Kahe tsaari mõrvar, allkiri tuhandemehelise kadalipu määramiseks kuuele kaardiväelasele… Pärisorjuse lubamine, soosikute paleed ja kingitused… Mehed. Mehed. Mehed. Minust voolaks kui veena mööda erinevaid inimesi, kiiresti, kiiresti, tormituule kiirusel. Need, kes lahendavad teadete liikumise, avastavad valguse omadused, leiutavad kiirema reisimise, inimeste parandamise veel tundmata vahenditega – need on kaugel tulevikus ja nemad mind ei mäleta. Minu meelest markiis du Châtelet’ ja madame de Pompadouri sugused targad naised väärivad püsivat paika kogu maailma ajaloos. Mida Meie, Keisrinna, siis ära tegime? Valitsesime Venemaad.
MA OLEKSIN KINDLASTI PIDANUD PÕHJALIKUMALT MÕTLEMA TSAAR PEETRI SURMA PÕHJUSI SELGITAVA TEADAANDE ÜLE. Oleks tulnud leida mõni parem põhjus kui hemorroidiatakk. Sattusin terve Euroopa pilkealuseks. Diplomaadid naersid, et Venemaale ei julge tulla, kui on kalduvust hemorroididele. Aga mida ma oleksin võinud teha, ütlemata tõtt. Olin ise jäänud süüdlaseks oma mehe mõrvas, kuigi süüdlane oli Aleksei Orlov. Kas ma oleksin pidanud süü enda peale võtma, Leon, kuigi ma polnud süüdi isegi vaikses nõusolekus? Mina tahtsin teda Schlüsselburgi. Olin oma mehe mõrvas süütu, aga süüdi selles, et ei lubanud vürstitar Vorontsoval ja Peetril olla pärast arreteerimist Ropšas koos. Minu meelest olid nad süüdi abielurikkumises…
Milline teesklus… Kas keisrinna polnud ise süüdi kolmekordses abielurikkumises oma mehe eluajal! Sai ta ju kolm sohilast. Või eksis veel rohkemgi? Kui pimedad on inimesed omaenda tegude suhtes ja kui kerge on süüdistada teisi. Arusaamatu vagatsemine. Ta lahutas armastajad, Vorontsova ja tsaari!
TEAN, ET OLIN EBAINIMLIK, KUI NAD LAHUTASIN. Jelizaveta Vorontsova ja Peeter olid armastajad. Andsin siiski vürstitarile andeks tema suhte minu mehega, panin ta koguni hiljem mehele ja lubasin tal Moskvast Sankt-Peterburgi naasta. Ta oli vürstinna Daškova õde. Andsin käsu ja Vorontsovat ei heidetud vanglasse vallatlemise eest abielus oleva tsaari avaliku armukesena.
Aga, Leon, neil aegadel kuulsin loo, mis mind sügavalt puudutas. See juhtus Venemaal just sel ajal, kui ma olin troonile astunud ja uskusin veel, et kuigi on olemas orjus, on olemas ka inimlikkus. Mäletan, et olin liiga vapustatud, ei suutnud seda vastu võtta, lükkasin selle kaugemale ja rikkusin sellele mõeldes oma jõulud ära. See lugu jutustati mulle, niisiis räägin teiste räägitut. Iga sõna on siiski tõsi. Loo peakangelane suri aastaid tagasi, aga ma räägin selleks, et me võiksime vaadata sügavale inimese hinge ja mõistaksime, kui õudne see on, kui inimesel puudub hing.
MOSKVA LÄHISTEL, MITTE KUIGI KAUGEL ANNENHOFI PALEEST OLI ÜHEL AADLINAISEL – DARJA DMITRJEVNA SALTÕKOVAL – SUUR MÕIS. Darja Dmitrjevna oli minu poja Paveli isa Sergei Saltõkovi sugulane. See lugu vapustab mind ka sellepärast. Naine oli sadist, ilmselt tõsise vaimuhäirega. Keegi ei julgenud tema mõisa külla minna, neil aastatel, enne keisrinna Jelizaveta surma, olid tema kohta liikvel ebamäärased kuulujutud. Sergei ei rääkinud kunagi Darjast, ma ei tea, mida ta mõtles siis, kui asi avalikuks tuli.
Mõisas oli arvukas teenijaskond. Tuli ilmsiks, et Darja Dmitrjevna oli rohkem kui seitsme aasta jooksul piinanud oma teenijaskonda, kellest suurema osa moodustasid noored tüdrukud. Neist 138 oli piinamise tagajärjel surnud. Teenijaid nimelt peksti väikeste eksimuste, ka kõige tühisemate eest. Vürstinna võis näiteks käskida, et noor teenijatüdruk pandaks kinniseotuna alasti talveöösse seisma, see oli tema lemmikharrastus. Asi tuli välja kogemata. Üks Saltõkovi suguvõssa kuuluv noor krahv oli kuulnud kohutavaid kuulujutte ja sokutanud enda tallimeheks. Ta nägi hirmsaid tegusid oma silmaga. Darja Dmitrjevna arreteeriti, ta kaotas oma aadliõigused ja pandi Moskvas häbiposti. Seal ta karjus, kiskus endal juukseid ja nägu, kriimustas ennast ja vandus kättemaksu neile, kes ta paljastasid. Ta ulgus nagu hunt ja nõudis vabastamist. Oma meelest oli tal õigus tappa oma teenijaid, sest ta oli nende omanik.
Kõige jubedam oli see, et sama mõisa kiriku papp oli need surnuks piinatud tüdrukud maha matnud, ilma et oleks võimudele nende õudusaastate kohta sõnagi lausunud. Ma karistasin pappi karmil käel, pistsin ta eluks ajaks türmi. Darja Dmitrjevna pandi kloostrisse ja talle võimaldati seal toit ja puhtus, mitte midagi enamat. Sinna ta suri. Sergei Saltõkov häbenes oma sugulust ja käskis mõisa sulgeda. See jäi tühjaks ja põles hiljem maha, viies kaasa kõik barbaarsed teod. Üks rikkamatest Saltõkovidest maksis surnud naiste omastele rublasid. Selline oli Venemaa tol ajal, inimesel polnud mingit väärtust, vähem veel kui loomadel. Ja selline oli see olnud Ivan Julma ja Peeter Suure ajal. Aga, Leon… kas peaks tulema tagasi selle vapustava asja juurde, mis rõhub mu kaela nagu kirikukell, mu elu lõpuni.
– Peaks, madame. Siis pääseksite sellest painajast üle teise. Kas panite suvel tähele, et saate otsekui patud andeks, kui suudate rääkida rasketest asjadest?
OLIN TÄIESTI TEADLIK SELLEST, ET OLI KAKS INIMEST, KELLEL OLI SUUREM ÕIGUS TROONILE KUI MINUL: SCHLÜSSELBURGIS VAEVLEV LAPSENA KROONITUD IVAN VI JA MINU POEG PAVEL. Juba minu kroonimise ajal paljastus esimene salanõu Moskvas. Izmailovski polgu kaardiväelased, kolm venda Gurjevit – Simon, Ivan ja Pjotr – ning Pjotr Hruštšov tahtsid vabastada tsaar Ivani ja tõsta ta troonile. Neid piinati ja neid peksti, ülekuulamised olid salajased, aga avalikult anti mõista, et purjus mis purjus, ei mingit tolku… Ma pagendasin tervelt 70 kaardiväelast põhja kaugetesse garnisonidesse. Mul oli taoliste juhtumite jaoks kõrvaks ja uurijaks kaval vürst Aleksandr Vjazemski. „Meie emake valitseb,” ütles ta. „Teised üritajad tsap-tsarapp…” Aga ma teadsin, et kohe, kui mu poeg Pavel saab täisealiseks, kaitseb tema hooldaja Panin võimu üleminekut Pavelile.
Tean, mis tunne on ärgata igal hommikul ebakindlusega, kas olen veel keisrinna või põimub mu ümber tugev salaliit. Ah, СКАЧАТЬ