Me olime Eesti sõdurid. Mart Laar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kui hommikusöögilt kooliruumidesse tagasi jõudsime, käsutati kogu kooli õpilaskond kokku. Kooli ülem kolonelleitnant A. Simson tegi teatavaks, et N. Liidu survenõudmiste rahuldamiseks peame nelja tunni jooksul oma ruumidest välja kolima ja need Punaarmeele loovutama. See uudis oli nagu välk selgest taevast ja mõjus halvavalt. Kogu inventar ja varustus tuli ruumidest välja kanda ja autodele laadimiseks ette valmistada. Kolimise ragin ja kära summutasid esialgseid tundeid, kuid alateadvuses käärisid mitmed küsimused. Kuidas on olukord teistes väeosades? Kuidas on olukord teistes linnades? Kas kõik on loovutatud – meie maa, rahvas ja vabadus? Tulid meelde sündmused Austrias ja Tšehhoslovakkias, mis ei lasknud midagi paremat ennustada. Kui esimesed veomasinad saabusid, siis nende juhid rääkisid, et hommikul tööle minnes oli neid tänavatel kinni peetud ja kästud Tondile sõita.

      Veomasinate laadimise ajal tühjendati ruumid kõigest, isegi lambipirne keerati pesadest välja. Varustuse ja kraamiga täidetud veokid veeresid Tondi teed mööda Tallinna kesklinna poole, Sv. Tehnikakooli uude asukohta, milleks oli Prantsuse lütseumi hoone Hariduse tänaval. Kui meie kasutuses olevad ruumid olid tühjendatud, alustasime II bloki idapoolses otsas asuva Sv. Õppeasutuste raamatukogu kolimist. Et vähendada edasi-tagasi käimist, moodustasime inimketi raamatukogust kuni veomasinani, kus raamatuid käest kätte ulatati. Sama meetodit kasutasime mahalaadimisel Prantsuse lütseumis, mis äratas tähelepanu jalakäijate hulgas, kes polnud veel teadlikud venelaste viimasest nõudmisest.

      Ka ohvitserid pidid oma korteritest lahkuma. Kolonelleitnant A. Simsonil, kapten V. Villemsonil ja kapten A. Kandrel võimaldati ajutise peavarjuna kasutada Westholmi gümnaasiumi ruume Kodrese tänaval. Samasse oli määratud Õppeasutuste töökompanii meeskond.

      Samaaegselt kolis Sõjakool Pärnu maanteele 20. linna algkooli hoonesse. Sama saatust jagasid teised Tallinna garnisoni väeosad, vahetades oma asukohta. Nii näiteks kolis Kalevi üksik-jalaväepataljon Tallinna Poeglaste Reaalgümnaasiumi hoonesse ja Sidepataljon Raua tänava algkooli hoonesse. Keskpäevaks olid Sv. Ühendatud Õppeasutuste ruumid tühjendatud, isegi „Valges Majas” asuv hobuse luukere, mida Hipoloogia ja Veterinaarteenistuse tundides kasutati, oli kaasa toodud ja ilutses Prantsuse lütseumi tagaõues. Kui kella 13.00 ajal viimaste veomasinatega Tondilt lahkusime, olid punaarmeelased juba Kadaka ja Linnu tänaval ootamas, et tühjadesse kasarmutesse asuda.

Elust Prantsuse lütseumis

      Prantsuse lütseum oli ilus ja moodne ehitis, mis valmis 1937. aastal ja võeti kasutusse sama aasta sügisel. Keldrikorrusel asus kooli riietehoid ja lasketiir kaliibriga 22 püssist ja püstolist laskmiseks. Esimesele korrusele viisid tänavalt pea- ja kõrvalsissekäigud. Peasissekäigu juures asus avar esik, kust vahekäigud läksid L-kujulisse hoonesse, millest üks käik väljus tagaõuele. Sellel korrusel asusid algkooli klassid. Peale klassiruumide asus hoone tiival ümarikus osas lasteaed. Teisel korrusel asusid keskkooli klassid umbes 10 ruumiga, väiksem saal, köök söögisaaliga (lasteaia ruumi kohal) majandusharu klassile, õpetajate ja koolijuhataja ruumid. Kolmandal korrusel asus aula – võimla koos duši- ja riietusruumidega.

      Esimeste veokitega kohale saabunud õpilased hakkasid pärast veokite tühjendamist esimesel korrusel asuvatest klassiruumidest meile mittetarvilikke koolipinke ja laudu keldris asuvatesse riietehoiuruumidesse kandma, sest need ruumid olid määratud mõlemale kursusele magamis-, riiete- ja varustusruumidena. Teisele korrusele olid määratud ruumid Sv. Õppeasutuste ülemale, Sv. Tehnikakooli ülemale, käsundusohvitserile, kooli kantseleile, klassiülematele, lektoritele ja Kõrgemale Sõjakoolile. Õpetus toimus teisel korrusel asuvates klassiruumides. Toitlustamiseks kasutati teisel korrusel olevat kööki ja söögisaali seal leiduvate abinõude ja sisseseadetega. Pesemiseks kasutati kolmandal korrusel asuvaid duši- ja riietusruume. Õppeasutuste raamatukogu leidis esialgse asukoha keldris asuvas lasketiirus.

      Uues asukohas oli esimeseks tööks magamisruumide korraldamine voodite, öökappide jms paigaleasetamisega. Sellele järgnesid riiete, relvade ja varustusruumide sisseseadmine. Õhtuks olid ruumid korda seatud. Hoovil oli veel kola, mille järgi ei olnud otsest vajadust ja mis pidi jääma ootama korraldavat kätt tulevikus.

      Kui kõik tegevused olid lõppenud, oli taas aega toimuvale mõelda. Jõudsime otsusele, et vastastikuse abistamise lepingu allakirjutamisega oli kuradile sõrm antud ja nüüd haaras ta terve käe järele. Õpilaste enamik oli siiski arvamusel, et nüüd on suure naabri kõik soovid täidetud ja et peatselt võtab elu jällegi normaalse ilme. Kõige pessimistlikum oli leitnant J. Mõtsküla, kes nägi tulevikku väga tumedates värvides. Olles sündinud ja üles kasvanud Siberis, kust tema vanematel pärast Vabadussõja lõppu õnnestus kodumaale opteeruda, kinnitas ta, et tunneb kommuniste ja nende võtteid, ja arvas, et suuremad üllatused seisavad alles ees.

      18. ja 19. juunil toimus üle maa kaitseliitlastelt ja eraisikutelt relvade ärakorjamine, mis möödus vahejuhtumisteta. Tallinnas koondati relvad Kaitseliidu majja Wismari tänava ja Toompuiestee nurgal.

      Kaitseliidu relvade loovutamine.

      Kuna ratsasõidu instruktor major R. Hindpere pidi saabuma ratsasõidu hindeid välja panema, tuli kooli tagaõuele jäänud kolavirnas veidi korda luua. Üks laud pühiti tolmust puhtaks ja sellele pandi mõned toolid juurde, kuna keegi ei teadnud, kuidas seda ratsasõidu eksamit seal saab õiendada, sest polnud hobuseid ega ka maneeži kasutada. Keegi õpilastest märkas muu kraami hulgas hobuse luukeret. Kuna see oli ainus ese, millel võis midagi ühist olla ratsasõiduga, tõsteti see lauale lähemale. Keegi teine leidis koli hulgas auto rooliratta ühes vardaga. Varda torkas ta luukere ribikontide vahelt läbi nii, et rooliratas jäi luukere turja kohale, kus see oleks ratsutajale hästi käepärast olnud. See sobis väga hästi oma kohale, kuna major Hindpere õpetas ratsasõidu tundides, et hobust tuleb ,hugi minna. Nii olid eksamiks kõik ettevalmistused tehtud. Varsti jõudis ratsasõidu instruktor kohale. Olles väga asjalik, ei pööranud ta tähelepanu luukerele, vaid võttis istet laua ääres ja alustas eksamiga. Esimene õpilane, lipnik R. Aardma, esines temale sõjaväe kombe kohaselt. Major vaatas talle teravalt näkku ja küsis: „Missuguse hobusega ratsutasite?” Kuuldes vastuses hobuse nime, sobitas ta selle mõttes õpilasega kokku, vaatas veel korraks õpilast ja pani hinde välja. Lühikese aja jooksul olid viimased hinded pandud ja nüüd võidi alustada lõputunnistuste väljakirjutamisega.

Ždanov saabub Tallinna

      19. juuni hommikul saabus erirongil ja tugeva kaitse all Tallinna J. Stalini usaldusmees Andrei Ždanov. Keskpäeval oli tal Administratsiooni hoones Kadriorus kohtumine Vabariigi Presidendiga uue peaministri nimetamise ja N. Liidule sõbraliku valitsuse moodustamise eesmärgil. Presidendi poolt esitatud kandidaadid – õiguskantsler Anton Palvadre või saadik August Rei – olid Ždanovile vastuvõtmatud ja ta soovis näha „valitsusjuhi” kohal dr Johannes Vares-Barbarust. Selle kandidaadiga ei nõustunud president.

      20. juunil käisid Tööliste Keskliidu esindajad töölisi demonstratsioonidele kihutamas. Nõukogude agendid, kelle hulgas olid eesti kommunistid, allilma kriminaalne element ja kiiruga autodel kohale toodud piiritagused eestlased – agitaatorid –, ilmusid Vene tankide julgestusel käitistesse ja kutsusid töölisi massimiitingule, mis pidi toimuma samal õhtul Töölisvõimlas, et järgmisel päeval tervitada Punaarmeed. Eesrindlikumad kommunistid koos kaasajooksikutega käisid linnas ringi mitmesuguste loosungitega, nõudes poliitiliste vangide vabastamist, tööd ja leiba. Mõned läheduses viibivad leivatööstuse leivavedajad olevat neile loopinud oma autodest leiva- ja saiapätse. Politsei hoidis ennast meeleavaldajatest eemale, et vältida kokkupõrkeid ja asjatut verevalamist. Meil soovitati sõjaväe vormiriietuses linna mitte minna, kuna see võivat suurendada ärevust ja tekitada soovimata vahejuhtumisi. Mõned, kellel olid erariided olemas, käisid vahetevahel linnas ja tõid sealt värsket informatsiooni. Õhtu saabudes vaibus kommunistlike agitaatorite räuskamine, kuid seda asendasid läbi linna sõitvate veokite müra, millel Punaarmee sõdurid laulsid „Moskva moja”, „Jesli zavtra voina”, „Katjušat” ja teisi laule, nagu tahtes igaühele СКАЧАТЬ