Me olime Eesti sõdurid. Mart Laar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ R. Ilves oli pärit Narvast, kus ta ka maamulda sängitati.

Sakslased haaravad Euroopa

      Kui Saksamaa sõjajõud 9. aprillil Norra okupeerimist alustasid, imestasime, kui kiiresti seda läbi viidi. Ainult Narviku vallutamine võttis rohkem aega, alistudes 8. juunil 1940. a.

      10. mail 1940 alustas Saksamaa energilist tegevust läänerindel, tungides Hollandisse ja Belgiasse. Kiirete soomusüksustega okupeeriti Holland nelja päevaga, Belgia alistamiseks kulus seitseteist päeva. Belglaste kõrval võitlesid inglased ja prantslased, mille tõttu vastupanu oli siin tugevam. Kui sakslased pärast Belgia vallutamist oma soomusjõud prantslaste ja tema liitlaste sõjajõudude vastu suunasid, sõlmiti õpilaste seas kihlvedusid selle sõjakäigu kestuse suhtes. Aluseks võeti Poola, kus 30-miljonilise rahva vastupanu oli kahekümne ühe päeva jooksul murtud. Prantslasi oli umbes 40 miljonit ja seega arvati, et maa vallutamiseks peaks kuluma neli nädalat. Umbes nelja nädala möödumisel, 22. juunil 1940. a nõustusid prantslased sakslaste poolt esitatud alistumistingimustega ja 25. juunil 1940 sõlmiti vaherahu.

Kui ohvitser võttis naise

      Mitmed Sv. Tehnikakooli lõpetajad abiellusid sel ajal oma väljavalitutega, korraldades selle Eesti kaitsejõududes väljakujunenud tavade kohaselt. Kuid leidus ka kõrvalekaldumisi. 12. mail 1940 toimus nooremleitnant Karl Nerska laulatus Tallinna Kaarli kirikus, kus ta oli riietatud frakki korp! Liviensise värvidega. Kiriklikule teenistusele järgnes pulmapidu restoran Rooma ruumides, millest võtsid osa peale sugulaste korp! Liviensise esindajad ja K. Nerska lähemad sõbrad käsirelvaklassist. Pulma kirjeldas ajaleht Rahvaleht oma veergudel, tuues ära ka fotod.

      Peokirjeldust Rahvalehes pani tähele kolonel A. Normak, kes 1939. aastal oli tehniliste vägede inspektoriks ja Vabariigi sideülemaks nimetatud. Leides, et nooremleitnant K. Nerska käitumine oli demonstratiivne ega vastanud Eesti sõjaväes kehtivatele tavadele, kus esmajoones ollakse ohvitser ja esinetakse sellena ka avalikkuses, helistas ta Sv. Tehnikakooli ülemale kolonelleitnant A. Simsonile ja soovis, et see K. Nerska käitumise puudustele tähelepanu juhiks.

      Mõni päev hiljem kutsus kolonelleitnant A. Simson, kes elas Tondil aspirantide kasiino hoone teisel korrusel, nooremleitnant Nerska enda juurde ja andis edasi kolonel A. Normaki arvamuse tema käitumise suhtes abiellumisel. Ta olla juurde lisanud, et ei saa nooremleitnant Nerskat sundida kandma vormi vabal ajal isiklikel ja perekondlikel koosviibimistel ega takistada tema kuulumist korporatsiooni Liviensis. Lahkumisel oli ta värskele abielumehele õnne soovinud.

Venelased langetavad maskid

      Vahepeal oli õppetöö suurtüki- ja pürotehnikaklassides edasi läinud ja 15. juuniks 1940 olid kõikides õppeainetes suulised ja kirjalikud eksamid õiendatud. Ratsasõit oli ainus õppeaine, millel puudus hinne ja hinded selles õppeaines pidi välja pandama järgmise nädala ratsasõidu tundides. Kuna kõikides õppeainetes olid hinded olemas, taheti kooli lõpetamiseni jäänud aega kasutada ekskursioonidel viibimisega, et lähemalt tutvuda Tallinna garnisoni väeosadega ja tööstustega Tallinnas. Esmaspäeval ja teisipäeval, 17. ja 18. juunil pidime kavade kohaselt külastama Aegna ja Naissaare merekindlustusi.

      Ent 1940. aasta juunis asus N. Liit otseselt ellu viima Balti riikide iseseisvuse hävitamist. Oma eesmärgi saavutamiseks demonstreerisid nad oma jõulist ülekaalu ega kohkunud tagasi rahvusvaheliste lepete rikkumistest ja mõrvadest. Parema ülevaate saamiseks tutvume nendel päevadel aset leidnud tähtsamate sündmustega.

      13.–14. juunil isoleerisid N. Liidu mere- ja õhujõud ilma igasuguse etteteatamiseta Eesti välismaailmast. Reisiliiklus katkestati, saabuvaid ja lahkuvaid laevu uputati, sunniti tagasi pöörduma või interneeriti. Eralennuliinide reisilennukeid rünnati N. Liidu sõjalennukite poolt.

      14. juunil tulistasid kaks N. Liidu SB-2 tüüpi sõjalennukit Soome lahe kohal alla Soome reisilennuki Kaleva, mis pidas ühendust Tallinna ja Helsinki vahel. Kõik lennukis viibijad uppusid. Üks N. Liidu allveelaev võttis oma pardale lennukis olnud posti.

      15. juunil pidasid sõjalaevad kinni Eesti kaubalaeva ja viisid Paldiskisse, kus vastastikuse abistamise lepingu alusel asus venelaste merejõudude baas. 15/16. juuni ööl kaaperdati Vabariigi Presidendi mootorpaat, mis sõitis rannavetes Tallinnast Orule. Ühe N. Liidu laeva taha kinnitatult viidi see ära ida suunas. Pühapäeval, 16. juunil kell 14.30 andis N. Liidu välisasjade rahvakomissar V. Molotov Eesti saadikule Moskvas hr. A. Reile üle ultimaatumi, milles süüdistati Eesti Vabariiki sõjalise lepingu sõlmimises Lätiga ning koostöös Soomega, mis on sihitud N. Liidu vastu. Ultimaatumis nõuti prof J. Uluotsa valitsuse lahkumist ja uue, N. Liidule sõbraliku valitsuse moodustamist ning riigipiiride avamist N. Liidu täiendavatele sõjajõududele, et kindlustada N. Liidu ja Eesti vastastikuse abistamise lepingu täitmist. Vastus pidi olema esitatud samal päeval kell 23.00 Tallinna aja järgi. Ähvardati, et kui vastus ei ole esitatud antud ajaks, siis N. Liidu sõjajõududele antakse käsk riigipiir ületada ja kasutada relvajõudu vastupanu mahasurumiseks. Esitatud ultimaatumist informeeriti president K. Pätsi, kes viibis Oru lossis. Kahetunnise autosõidu järel oli Päts Tallinnas ja tema esimesed sõnad olid: „Nüüd on kõik läbi! Venelased tulevad sisse.” Kell 18.00 otsustati Toompeal Vabariigi Valitsuse koosolekul N. Liidu ultimaatum vastu võtta. Samal koosolekul esitasid valitsuse liikmed Vabariigi Presidendile lahkumissooviavaldused. President käskis sõjajõude, politseid ja Kaitseliitu sissetungivatele N. Liidu sõjaväeüksustele vastu mitte hakata.

      Sama päeva õhtupoolikul anti Tallinna raadiosaatejaama kaudu edasi erakorraline teade, milles paluti vanemaid ohvitsere viibimata oma väeosadesse ilmuda. Sama teadet korrati valjuhääldajate kaudu Kadrioru staadionil, kus toimusid Balti päevade (14., 15. ja 16. juuni) pidustused, millest võtsid osa ka lätlased ja leedulased.

      Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste juhtivad ohvitserid kogunesid õppeasutuste staapi, kus Õppeasutuste ülem kolonel K. Laurits informeeris kokkutulnuid N. Liidu poolt esitatud ultimaatumist ja sellele järgnenud sündmustest ja otsustest.

Avalik okupeerimine

      Ööl vastu 17. juunit alustasid N. Liidu sõjajõud liikumist kahes suunas: lahkudes „baasidest” ja ületades riigipiiri Narva ja Irboska juures. Eesti okupeerimist teostas N. Liidu 10. armee järgmiselt:

      • 65. laskurkorpus – Tallinn.

      • 16. laskurdiviisi osad – Tallinn ja selle ümbrus.

      • 113. laskurdiviisi osad – Narva-Rakvere ümbrus.

      • 90. laskurdiviisi osad – Valga-Võru ümbrus.

      • 161. laskurdiviisi osad – Eesti-Läti piiril.

      Eesti lennuväljadele paigutati 15., 35., 38., 53. ja 60. lennuväepolk. Kokku saabus lisaks „baasides“ asuvatele 25 000 punaväelasele Eestisse 90 000 N. Liidu sõdurit ja 10 000 laevastiku mereväelast. Sel hetkel oli Eesti sõjaväe arvuline koosseis alla 15 000 mehe. Sama päeva hommikul jõudis Sõjavägede ülemjuhataja kindral J. Laidoner rongil Narva jaama, et kokku saada Leningradi sõjaringkonna ülema armeekomandör Meretškoviga, kes ulatas kindral J. Laidonerile allakirjutamiseks lepingu, milles nõuti: 1. paigutusrajoone ja majutamist Punaarmeele, Eesti sõjaväe kasutada olevad kasarmud tulid loovutada mõnede tundide jooksul; 2. linnade telefonikeskjaamades N. Liidu sõjalise kontrolli rakendamist; 3. lubada osta Eestis toitaineid ja 4. Eesti sõjaväe koosseisu mittekuuluvatelt isikutelt relvade ära võtmist 48 tunni jooksul. Kokkuleppele kirjutati alla kella 16.00 paiku. Samal päeval saatis Laidoner ajalehetoimetustele ajalehtedes avaldamiseks sundmääruse, mille kohaselt oli keelatud:

      • Igasugused rahvakogunemised ja koosolekud.

      • Igasuguste teadete avaldamine N. Liidu täiendavate väeosade Eestisse saabumise kohta, eriti relvastuse ja asukoha suhtes.

      • Sõjaväeüksuste pildistamine.

СКАЧАТЬ