Sotsiaalsed mängud kunstiruumis. Raivo Kelomees

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teemadele lisaks kerkib küsimus keele „eristusvõimes”, kui mõelda sotsiaalseid dimensioone. Kuivõrd „tundlik” on mõni keel, käesoleval juhul eesti keel, sotsiaalsete ja psühholoogiliste mängude kirjeldamisel ning kas meil on olemas selline keelekasutuse traditsioon?

      Siin tuleb silmas pidada erinevat keelekasutust mitmetes professionaalsetes valdkondades. Kunstist rääkimist peetakse traditsiooniliselt esteetiliseks sfääriks ja terminoloogiat kindlapiiriliseks. Muu sõnavara, näiteks sotsioloogilise ja psühholoogilise kasutamist peetakse kas ebaprofessionaalsuseks või konsensuse rikkumiseks. Millegipärast ei ole seda semiootiline ja psühhoanalüütiline kõnepruuk. Need on justkui lubatud, esimene on omamoodi krüptiline ja teine tegeleb valdavalt surnud kunstnikega, keda vürtsitavad unustatud ja pikantsed anomaaliad. See keelekasutus on ka suhteliselt ohutu; sotsiaalsele ümbrusele tähelepanu justkui ei pöörata.

      Ühiskonnas toimuvat võib näha lainelisena ja vahel ka hüppelisena. Protsessid alluvad pahatihti irratsionaalsetele tõugetele, kujunedes juhuslikes suundades. Inimlik on juhinduda protsessidest, millest jõud ei käi üle, isegi kui moraali ja mõistuse seisukohalt on see vastuvõetamatu. Allumist suurematele nähtustele võib nimetada mugandumiseks ja oma individuaalsuse mahasurumiseks. Huvipakkuvad on juhtumid, kus mugandumine ja konformism leiavad aset subjekti enese „tahteakti” tulemusena. Varasem põlatud seisukoht või käitumisviis muutub järsku aktsepteerituks ja „enda omaks”.

      Viimase aastakümne märgatavaimaks muutuseks on eritasandiliste ja samaaegsete diskussioonirühmade polüloog, kaoseni küündivate seisukohavõttude hulk, mida vahendab internetikeskkond. Mitmed kunstiarutlusrühmad on kujunenud omamoodi kinnisteks sotsiaalseteks organismideks, moodustades uusi ideoloogilisi keskusi teiste omasarnaste kõrvale. Eestis tekkinud polütsentrilist kunstiruumi rõhutab kunstihariduse geograafiline lagunemine Pärnu, Tartu ja Tallinna vahel. Kaos ja iseorganiseerumine toimivad samaaegselt, andes teed kujunevale keskusteta ja autoriteetideta virtuaalsele sotsiaalsele keskkonnale.

      JÄLGIMISÜHISKOND JA REFLEKTIIVNE KUNST

      Ajakiri Mõte. Tele 2. Sügis 2002.

      Seisukoht, et Orwelli raamatus „1984” ennustatud jälgimisühiskond on teoks saanud, on küllaltki levinud praegustes mõttevahetustes küberkultuuri üle. Kuid 1984. aasta oli ka Macintoshi arvutite võimsa reklaamikampaania algus. Ridley Scotti lavastatud ja Super Bowli ajal näidatud klipp tekitas ostupalaviku, millest algas Mac-arvutite võidukäik.

      Kõikjalolek ja privaatsuse kadu

      Tehnoloogiaga seoses kõneldakse inimlikust kõikjalolekust, ubikviteedist: inimese silm ulatub kõikjale, midagi ei jää varjatuks. Meie pilk ulatub üle maailma ja võime jälgida sündmusi reaalajas tuhandete kilomeetrite kaugusel. Tänu tehnoloogiale ulatutakse makro- ja mikromaailmani, silmale nähtamatu suurendatakse ja kättesaamatus kauguses asuv tuuakse käeulatusse.

      Kõikjaloleku vastaspooluseks on kodanike kontrollitavus, kättesaadavus ja jälgitavus. Mitte ainult seetõttu, et pangakontorid või kaubamajad on riputatud täis kaameraid ja inimene satub filmituks iseenese tahtmata. (Võib vaid ette kujutada teisel pool kaameraid istuvaid iroonilisi turvamehi neile tüütuks muutuva jälgimise asemel külastajate välimust arvustamas.)

      Pangakaardi ja mobiiltelefoni kasutamine on niisamuti jälgede jätmine. Meie makstavad arved tõestavad meie olemasolu. Nähtamatu elektrooniline saiapuru saadab meie kulgemist tsivilisatsiooni padrikus nagu Hansu ja Gretekest paksus metsas ühes Grimmide muinasjutus.

      Elektrooniliste jälgede kaudu on võimalik riikliku ja kommertsliku süsteemi sissetungimine isiklikku ellu. Tundmatuks ja tabamatuks jääda tahtja peab eelkõige loobuma magnetkaartidest ja elektroonilistest dokumentidest.

      Rämpsposti vastu kaitseme ennast sildiga: „See ei ole prügikast. Ainult tellitud post, palun!” E- postkastile ei saa samasugust silti panna, saab aga teateid filtreerida ehk teatud aadressidelt tulevad teated otse prügikasti saata.

      Privaatsuse läbistamise tehnoloogiad arenevad paralleelselt selle kaitsmise tehnoloogiatega. Sellal kui kommertslik ja riiklik süsteem arendab kodanike jälgimise ja manipuleerimise tehnikaid, hoolitseb seesama kommertslik süsteem ka toodete eest, millega võib oma eraldatust kaitsta. Kaameratega võib inimesi kontrollida, kuid nende abil saab ka vaenlasi eemal hoida.

      Vuajerism, ekshibitsionism ja vastujälgimine

      Hollywoodi filmis „Truman Show” nähtud õuduspilt ühe kompanii poolt adopteeritud isiku eluaegselt jälgitavast argipäevast hakkab üha enam teoks saama. Inimese elu on lähenemas massidele määratud etendusele, mida teostatakse video- ja arvutivahenditega. Tüüpiliseks näiteks on ekshibitsionistlik Natacha Merrit, kelle kaunis ja noor elu seisneb enesejälgimises digikaameraga ja piltide netti riputamises: http://www.digital-diaries.com/ intro.html (ei ole kättesaadav). Tema elust on kirjastus Taschen välja andnud kopsaka raamatu, mida on võimalik ka Eesti raamatupoodides leida.

      Ameerika kunstnik ja uurija Steve Mann teostab vastupidist, nn vastujälgimise projekti. Ta on tegelnud sellega 1980. aastatest, konstrueerides portatiivseid keha külge kinnitatavaid seadeldisi ja kaasaskantavaid arvuteid. WearCam, nagu ka personal cybernetics on tema kasutusele võetud terminid, mille ideoloogilisi tagamaid leiab internetilehelt http://www.wearcam.org.

      Kaamerate ülesseadmist linnaruumi põhjendatakse tihti turvalisuse suurendamisega. Linnakuritegevus sageneb, kodanikke on vaja kaitsta, järelikult ümbrus peab olema jälgitav. „Infokiirtee asemele” astub surveillance superhighway ehk „järelevalve kiirtee”.

      Kaasaskantavate arvutite eesmärk on Manni arvates kaitsta meid tulevase orwelliliku tuleviku eest. Moekate smart-liidetega tegelikkuselementide, nagu smart floor, smart clothes, smart toilet, asemele peaks tulema smart human – inimene, kes ei ole tehnoloogiast eraldatud ega ka mitte selle vang, vaid kasutab seda oma privaatse ruumi laiendamiseks.

      Mann on pakkunud uue termini „reflektiivne kunst” (reflectionist art), mis tähendab, et jälgimisvahenditega varustatud inimene „peegeldab vastu” teda jälgivat ja teda peegeldavat tehnilist keskkonda. Refleksionist ei ole jälgimisühiskonna objekt, vaid subjekt, teostades oma sõltumatut poliitikat.

      Kaudses mõttes võib jälgimistehnoloogiaks pidada ka cookie’de rakendamist internetis. Need on serveri genereeritud väikesed failid, kus on kirjas kasutaja kontaktandmed, eelistused jms. Firmadele võimaldab see saada informatsiooni kasutaja valikutest ja suunata talle hiljem reklaami.

      Tehnoloogia sotsiaalse kontrolli vahendina

      Tehnoloogiat võib mõista sotsiaalse kontrolli vahendina, isegi kui see kontroll ja ohjamine toimub rahumeelselt, ilma vägivallata. Ka elektrikarjus on ses mõttes „rahumeelne elektriline sunnivahend”. Kui loom on ühe elektrilöögi saanud, siis teiste võimalikkus ja tõenäoline valu uutest hoiavad teda tarandikus edasi. Sarnane on ka inimühiskonna liikmete distsiplineerimise „tehnoloogia” – mitte karistus, vaid karistuse võimalikkus ja karistava käe kõikjaleulatuvuse mõistmine hoiab inimesi ohjes.

      Iga inimese füüsiline (liha)keha on seotud infokehaga (databody) – andmetega, mis on tema kohta teada ja millest lähtuvalt suhtleb temaga riik ja kommertssüsteem. Küllaldaselt on näiteid oma infokeha võltsimisest: andmete varjamisest ja olemasolevate moonutamisest. Sellal kui füüsilise keha edastatavaid andmeid on võimalik muuta plastilise operatsiooni ja riietusega, on infokeha mõjutatav valeandmete edastamisega.

      Datakeha ja lihakeha võivad olla teineteisega vastuoluski. Kaunis inimene võib olla kuritegelik isik. Inetu inimene võib vahel olla kaunishing. See viimane on paljude kunstiteoste lemmikteema, СКАЧАТЬ