Sotsiaalsed mängud kunstiruumis. Raivo Kelomees

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Esmalt vaatleme rahvusvahelist tasandit. Ka Ida ja Lääne meililistides toimunu tundub värske teemana, mida siiski on jõutud juba analüüsida (vt Inke Arns, Andreas Broeckmann, „Rise and Decline of the Syndicate: the End of an Imagined Community”, Berliin, november 2001).1 Tundub, et saabunud on konfliktse värvinguga mittesolidaarsuse ajajärk.

      Esiteks, käivad sõjad uue, 1990. aastatel tekkinud ja kinnistunud establishment’i ning 1990. aastatel kujunenud ja küpsenud põlvkonna vahel. Viimane nõuab oma ruumi ja tegutsemisvõimalusi nii Idas, Läänes kui ka Eestis. Eredaks Ida-näiteks on vastuolud Ukrainas.2

      Teiseks, sõjad ja erimeelsused Lääne ja Ida seltskonna vahel on ilmsed, olles tingitud Euroopa muutuvast poliitilisest maastikust, millega on seotud kultuur ning interneti- ja meediakunst.

      Lääne-Euroopa arveteklaarimised listides olid 1990. aastate teisel poolel märgatavalt seotud erimeelsustega Jugoslaavia konfliktide hindamisel. Jämedalt võttes oli siingi kaks leeri, NATO-meelsed ja nende vastased, viimaseid aga ei saa alati Miloševići pooldajateks nimetada. See torkas silma „Nettime’i”3 ja „Syndicate’i”4 listis. Viimane „Syndicate’i” lõhenemine eelmise aasta augustis paljastas distantseerumise sügavuse ja osutas loodetud Ida-Lääne poliitilis-kultuurilise liidu haprusele.

      „Syndicate” loodi 1996. aastal Ida ja Lääne meediakunstnike koostöö edendamiseks ja infovahetuseks. See oli aktuaalne projekt, kuni oli mõlemale poolele kasulik ja millegi uue tekkimise eelaimus. Ida sai nautida kostitatava ja õpetatava privileege ning Lääs mentori võimukat ja enesehinnangut kõditavat positsiooni. „Syndicate’i” kohtumised toimusid kaheksal korral ka reaalses ruumis Euroopa linnades ja meediafoorumitel.

      Riskiksin olla ebaobjektiivne, kuid Lääne vanema venna sündroom hakkas mõnedele isepäistele idaeurooplastele ebaadekvaatsena tunduma ning kui listi läänepoolsed vabatahtlikud administraatorid nõudsid korda ja kuuletumist ning nende otsuste ülimuslikkuse tunnustamist, puhkes konflikt ja vallandusid solvangud. Seda põhjustasid peamiselt erimeelsused suhtumises häkkerist spämmijasse integer’isse (esinenud ka Netochka Nezvanova, antiorpi jt nimede all). See oli mitmete kunstnike pseudonüüm ja tema iroonilised kommentaarid risustavad „Syndicate’i” listi praegugi.

      Osa arvas, et selline tüüp peab listis demokraatlike põhimõtete tõttu olema, teised, kel aeg armas, pidasid vajalikuks rämpsulevitaja välja visata. Edasi lendasid argumendid: Ida ja Lääne suhtumine ja mentaliteet olevat põhimõttelisest erinevad, Läänes on „kunstimaffia”. Nende seisukohtade ägedaimaks kandjaks oli Jugoslaaviast Novi Sadist pärit Andrej Tisma5, kes on Andreas Broeckmanni6 sõnul kaitsnud Miloševići korda 1990. aastate lõpust saadik. Tisma ise pidas end seevastu pigem Ameerika neoimperialismi, interventsionalismi ja globaliseerumise vastaseks, mitte Miloševići režiimi pooldajaks.7

      Tagasi ei olnud solvanguid enam võimalik võtta ja seltskonnas ei soovitud viibida. „Syndicate’i” listi võtsid üle entusiastlikud ungari ja saksa kuraatorid, praeguseks on list kolinud Norra serverisse aadressile http:// anart.no/~syndicate/ (ei ole kättesaadav).8 Sellele vastukaaluks loodi teise poole meililist „Spectre”.9

      Küsimusele „Mis on Spectre [tont]?” vastasid administraatorid definitsioonivalikuga. Nad alustasid viitest Karl Marxi ja Friedrich Engelsi lausele „Üks tont käib ringi mööda Euroopat…”, edasi viitasid James Bondi filmidest tuttavale organisatsioonile SPECTRE: Special Executive for Counterintelligence, Terrorism, Revenge and Extortion ja Miri mikrogravitatsiooni uurimiseks mõeldud mooduli nimele. Et nagu ei olekski tõsi taga.

      „Uus-Syndicate’i” (380 liiget) ja „Spectre’i” seltskond kattub kohati ja mõned varasemad listi liikmed istuvad rahulikult ka uutes edasi. Teatedki on sarnased, nõnda ei ole võimalik kõnelda erialalis-ideoloogilisest konfliktist ja lõhenemisest, vaid teatavast suhtlemisdefektist, mis oli näiliselt küll kerge, kuid siiski ravimatu ja tagasipööramatu.

      Omaette peatükiks võiks olla eesti kunstiinimeste meililisti „Latera” käekäik, mille põhjalikum käsitlus lükkugu siiski edasi. Seda tuleks vaadelda üheskoos Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse „Artinfo” ja kunstiakadeemia „Foorumiga” sarnasuste ja erinevuste leidmiseks, mis pole just keeruline. „Latera” põhitunnuseks oli algselt teatav establishment’i- ja demagoogiavastasus. Demagoogia hakkas üha enam ümbritsema riiklikku välisnäituste poliitikat ja kunstiharidusega seonduvat. „Lateras” väljendatu tulemuseks oli seltskondade polariseerumine oma huvide ja sissetulekuallikate ümber. Ilmnes paradoks, et arvamuste ja esteetiliste hoiakute poolest sugulaslikud kunstiinimesed võivad kunstipoliitilistelt olla vastandlike vaadetega.

      Huvirühmad ja tõlgenduskokkulepped

      Siinse artikli eesmärk ei ole kedagi otseselt vastutavaks teha, vaid osutada üldisematele ning ka mujal jälgitavatele nähtustele. Mõistlik oleks välja tuua üldinimlikke, individuaalseid või kollektiivseid salgamisvorme ja konsensuslikke moonutusi, mis tõusevad aeg-ajalt juhtivate rühmaideoloogiate tasemele.

      See kõik teeb valvsaks ka selles osas, mis puudutab iga kirjutaja enda „tegelikkusetaju”. Kas see on piisavalt korrektne ja objektiivne? Ja kas inimlik tegelikkusetaju (sotsiaalse ja füüsilise ruumi taju) saabki olla objektiivne? Kas „nägemis- ja tajumiskokkulepped” pole mitte sotsiaalsed? Või tuleks neid nimetada „arusaamis- ja tõlgenduskokkulepeteks”? Viimane on sobivam, sest küsimus, mil määral kasutatav keel mõjutab ümbruse nägemist ja taju, sarnaneb Sapir-Whorfi lingvistilise relatiivsuse hüpoteesiga, mis olevat teatavasti ümber lükatud. Kasutatav keel taju otseselt ei mõjuta, mis tähendab, et erinevate keelte esindajad näevad kindlat sinist ühesugusena, olgugi et nende keeltes on nimetused erinevad. Seega, kuigi keelte „eristusvõime” on erinev, on inimeste meeleline ja psühhofüsioloogiline „eristusvõime” sarnane.

      Siit jõuame otseselt keele rolli juurde sotsiaalsete hoiakute, veendumuste ja seisukohavõttude kujundajana. Robustne küsimus oleks: kas sotsiaalse surve mõjul võib roheline paista sinisena või punane rohelisena? Põhimõtteliselt muidugi mitte. Kindlasti võib tekkida olukord, et inimene valetab, et, jah, paistab, kuigi ise on veendunud vastupidises, siis, kui tegemist on enda ohutuse tagamisega. Kuid kas tekib ka olukord, et konformeerumise ja situatiivse muganemise tulemuseks on tegelikud tajudeformatsioonid inimeste ja „sotsiaalse reaalsuse” suhtes? See tähendab, kas kokkuleppelised ja tinglikud suhtumised võivad muutuda reaalseteks ja objektiivseteks? Sellele tuleb vastata jaatavalt. Siin tuleks meenutada Stanley Milgrami kuulekuse eksperimente” 1960. aastate algusest ja Philip Zimbardo vanglaeksperimenti.10 Kõik need kinnitavad, et kurjus istub ka tavalistes ja normaalsetes inimestes.

      Informatsiooni, mis tekitab ebakõla, püütakse vältida. Sellest vaatekohast kuulub psühholoogiaõpikute aabitsatarkuste hulka käitumine, kus inimesed hakkavad eemalduma seltskondadest, kohtadest, listidest, kui nende igapäevane käitumine ja veendumused ei sobi sealsega kokku. Leon Festingeri kognitiivse dissonantsi (tunnetusliku ebakõla) teooria ei ole kaugelt võtta. Kui ei olda võimelised muutma oma käitumist, kui ollakse sunnitud käituma ebaeetiliselt või allutakse ebamoraalsete rühmade või endast võimukamate tegelaste survele, siis muudetakse eneseväärikuse ja hinnangu säilitamiseks suhtumist. Kui tegevusaktiks on teatav moraalne kuritegu teise inimese vastu ja kui seda ei suudeta vältida, siis põhjendatakse oma käitumist viisil, et tegelikult see inimene oligi seda väärt, et ta on tegelikult veel hullem, СКАЧАТЬ