Sotsiaalsed mängud kunstiruumis. Raivo Kelomees

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei saa kunagi valmis, nii ka jäävad tema väravad alati poolikuks. Nüüd siis internetiväravad. Kust otsast linna ka ei siseneks, vastu vaatavad erksavärvilised murdunud pildimärkidega portaalid.

      Mega.ee pakub sarnaselt XXLi ja Delfiga üha peenenevas kirjas tihedat infot väljaspool ja kodukandis toimuvast. Kõiki portaale ühendavaks jooneks on animeeritud bänner, menüüriba vasakul, hinnangute, otsingute, registreerumise võimalused, küsitlused. Viimaste otstarve jääb küll arusaamatuks, näiteks kuidas suhtuda narkoärikatesse – kas siin saabki kaksipidi mõtlemist olla? Teisalt ei peaks isegi pooldajate ülekaal aitama ilmingut legaliseerida. Missugune küsimus ka ei oleks, on selle kaugem mõte interaktiveerida vaatajat ja hoida teda kauem arvuti juures ning Eesti Telefoni liini otsas.

      Olgu peale, inimestele pakutakse teenuseid, võimalusi, säästuretsepte, kaupu, ehk seda, mida nad tegelikult vajavad. Tegu on klientide rahuldamisega värava abil, mille peamiseks mootoriks on vajadused. Need panevad klikkama.

      Klikkamisväsimus

      Korduvalt on kokku arvutatud, mitu tundi inimene elu jooksul magab, sööb või peseb. Mitu korda inimene klikkab ehk hiirt vajutab, selline statistika pole internetilehekülgedele veel jõudnud, vähemalt ei paikne see ühe kliki kaugusel. Portaalide ja mis tahes netipakkujate sõnum seisneb selles, et kes hiirt ei vajuta ja liini otsas ei istu, see rikkaks/targaks ei saa. Ei möödu päevagi, mil portaalid ei tooks meieni imesõnumeid: „IBMi kliendid ostsid dollar tükk sülearvuteid kokku.” Tegu oli eksitusega, viga parandati, kuid mõni sai õnnelikuks.

      „Kes sa oled – INGEL või KURAT?” Sellise testi võid läbi teha eeldusel, et oled naine ja viitsid 15 korda klikata. Vastus: „Sinus on piisavalt põrgulist peidus… isegi kui sa teeskled olevat ingel.” Seda pole raske saavutada.

      Internet on üha enam muutumas tarbimis- ja infoühiskonna seguks, mis sirutab aplalt käe meie tasku poole. See on supermarketi, ajalehe ja suhtlusklubi hübriid. Õnnelikul kombel vähendab see vajadust paberajalehtede järele. Õnnetul kombel on just paberväljaanded moondunud netiinfo pakkujateks. Nett on koht, kus alati keegi ootab ja vajab sind. Portaalid on avatud, et sind lõplikult alla neelata.

      •

      KAS INTERNETIKUNST KUULUB RAHVALE?

      Mega.ee portaal, jaanuar 2001.

      Kunsti mõistetakse esemelise ja asisena. Esemetes mittekehastunud kunst võtab kunstihuvilised nõutuks. Meediakunst esitub vahendi – meediumi – kaudu ega ole esemelisena määratletav. Meedium võib olla foto, film, video, arvutikeskkond, internet. Selline kunstiteos asjana ei eksisteeri. Ka internetikunst on objektitu. Siiski võib ka seda esemeteks muuta, andmeid CD-ROMile kõrvetades ja seda asjana – CDna – müües. Ka mitteasjastunud kunst on asjastatav.

      Teame loosungit „kunst kuulub rahvale”. Kuid kas ka internetikunst kuulub (interneti)rahvale? Kus paikneb internetikunst kunstiajaloo voolude võidujooksu järjestuses? Ta on kindlasti viimane.

      Interneti-, neti-, võrgukunst on loomulik areng meediakunsti ajaloos, mille eelduseks on interneti levik 1990. aastatel. Netikunst tuli „kunstilavale” 1990. aastate keskpaiku. Seda nimetatakse ka net.art, online art, web art, mille puhul leitakse eelkäijaid küll postikunsti, Fluxuse ja varasemate arvutikunstinäituste juures. Eelkäijateks peetakse Nam June Paiki satelliitaktsioone ja Douglas Daviese provokatsioone televisiooni eetris varastel 1970. aastatel. Saksa kunstikriitiku Tilman Baumgärteli arvates (1999) iseloomustab netikunsti konnektiivsus, globaalsus, multimediaalsus, immateriaalsus, interaktiivsus ja egalitaarsus.

      Need koledad võõrsõnad tähendavad, et see kunst on pildilis-heliline, olemuslikult rahvusvaheline, mitteesemeline, arvutisuhtluse keskkonnas esituv ja ilmnev ning kõigile justkui võrdseid võimalusi pakkuv. Kellel arvutit ei ole, nende kohta see ei kehti. Netikunsti nägemise ja selles osalemise eelduseks on internetiühenduse olemasolu. Kuid ka filmikunsti nautimise eelduseks on pileti ostmine. Ja maalide vaatamiseks peab minema muuseumisse. Vähe on kunsti, mida saame võtta vahetult. Vahest ainult loodust. Aga sedagi nauditakse rohkem maalide ja Discovery loodussaadete vahendusel.

      Netikunst on teatav suund, mis on välja kujunenud suuremate meediafestivalide, kunstiinstitutsioonide ja viljakamate kunstikirjutajate survel 1990. aastate lõpus. Rangelt võttes ei tähenda netikunst internetti riputatud maalipilte või muud esemelist. (See ei ole hinnang internetti riputatud esemelise kunsti reproduktsioonidele.) Eestis on mitmeid internetipildigaleriisid, heal juhul on nende sihiks kunsti müük. See mahub netiäri kategooriasse. Siin ei ole oluline, kas müügiobjektiks on maal või prill-laud, kui see vahetatakse rahanumbrite vastu. Kuid ka netikunsti saab osta, isegi kui seda ei eksisteeri esemetes. Toon allpool mõningaid näiteid.

      Netikunsti suhe vanade kunstiliikidega on ühest küljest parasiitlik. Ta elab nende rasvunud ihul, kasutab erinevate 20. sajandi kunstivoolude väljatöötatud võtteid. Teisalt, netikunsti akademismiks on koodi-eksperimentaatorlusel põhinevad uuenduslikud internetilehed või programmid, mille tipus seisab http://www.jodi.org. See on enam-vähem hard-core-programmeerimine, pildiilust on asjad kaugel.

      Rahvalik netikunst võiks tähendada mänge, ka mingeid konksuga jututubasid või meililiste, sünkroonseid ühisjoonistamisi ühel võrguleheküljel (joonistajad on eri kohtades või ka mandritel, vt näiteks http://www.online. ee/~offline/multichat/) ja ka lihtsalt pornot.

      Näiteid

      „Be Avantgarde – Buy Net.Art” – kuulutatakse internetilehel http://www.artcart.de/ (ei ole kättesaadav). See on „artcart” – esimene netikunsti pood, kus võite osta netiprojekte. Lehekülg on sarnane tavalise netikaubamajaga, kus saate täita ostukorvi ja esitada tellimuse.

      Vene tuntuim kübertegelane Olia Lialina on asutanud netikunstigalerii „Art.teleportacia – first real net art gallery” (http://art.teleportacia.org/). Ljubljana digitaalse meedia laboratoorium asub aadressil http://verygoodnetart.org/ (ei ole kättesaadav).

      Sakslane Cornelia Sollfrank on teinud netikunsti generaatori http://www.obn.org/generator/. Sisestatud andmete põhjal saavad kasutajad genereerida segase välimusega „netikunstilikke” lehekülgi.

      Mitmendat aastat järjest toimub internetikunsti festival „The Art on the Net” (http://art.by.arena.ne.jp/mcmogatk/2000/index.html (ei ole kättesaadav)), kust on auhindu saanud ka eesti kunstnikud.

      Veebilehel http://www.net-art.org/ saab parimatele töödele punkte anda.

      Äri ja kunst ei pruugi üksteist välistada. Veebilehel http://www.zden.com võite saada 500 megabaiti ruumi oma failide arhiveerimiseks, mida netirahvas saab tasu eest kasutada. Need võivad olla ka pildid juba olemasolevatest piltidest.

      Valitud netikunstiseltskond eelistab lakoonilist ja peamiselt koodil või provokatsioonil põhinevat netikunsti, nagu seda võib näha saitidel http://www.jodi.org, kust satute leheküljele http://www.wrongbrowser. com/, mis pakub allalaadimiseks uut brauserit. Samalaadne on ka The Web Stalker (http://www.backspace.org/iod/). Huvipakkuv on leedu kunstniku Mindaugas Gapseviciuse „ascii SPAM art” (http://www.d2b.org/asco-o/), Roman Minaevi scratch-põhimõttel „Trashconnection” (http://trashconnection.com) ja juba klassikasse kuuluv Alexei Shulgini „Form Art” (http:// remote.aec.at/form/winners.html (ei ole kättesaadav)).

      Netis olevaga seoses on põhiküsimuseks vahetegemine netikunsti ja netidisaini vahel. Need mõlemad võivad olla kokkukasvanud. Netidisain on vormistusviis, netikunst on sisu.

      •

      MAALI СКАЧАТЬ