Sotsiaalsed mängud kunstiruumis. Raivo Kelomees

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja fideofestivali” Pärnus, mis on siiani ainuke regulaarne rahvusvaheline uustehnoloogiapõhine kunstisündmus. See on toimunud enam kui 15 korda. Artikkel „Kunstipõlvkondade struktuurne kordus” ületab ambitsioonikalt kunstisündmuse arvustuse raame ja püüab küsida kunstielu universaalide kohta. Kaks artiklit selles reas, „Videokunst pärast videokunsti” (2010) ja „Kunst ostukeskuses: hea kunsti hind” (2010), kajastavad 2009. ja 2010. aasta festivale.

      Jälgides suuremat kunstipilti ja tõdedes varasemate meie-nende piiride purunemist, lootes lõplikult külma sõja järgse maailma kadumist, võib märgata üllatuslikult, et perifeerseid kohti hoitakse võimalusel „suurest kunstiajaloost” eemal. Teiseks tendentsiks on uute ELi liikmete kaasamine ja proovilepanek, sest omad on igavaks muutunud. Sellele vaatamata osutub uute mängutoomise filter üsna tihedaks, kuid valgustab siinsetele ka mängureegleid ja suhtumise kvaliteeti. Reaalselt väljendub see selles, et mõnele rahvusvahelisele kataloogile kirjutatud artikkel saadetakse autorile lõigupikkuste kärbete ja ümberkirjutustega tagasi. Kuid üldistuste tegemiseks ei ole piisavalt infot, et mõista, kas siin on tegemist range kuraatori üksikjuhtumiga või üldise ilminguga.

      Mittemateriaalse kunsti esitamise praktikad, sellise kunsti kureerimine on digikunstiga esilekerkiv teemaring. Kas interaktiivne kunst sobib kunstimaailma kuraatorlike ja institutsionaalsete praktikatega? Missugune on selles institutsionaalse kunsti roll? Millisel viisil kohtume interaktiivse kunstiga avalikes ja virtuaalsetes kohtades? Interaktiivne avalik kunst (public art) ja selle võimalused Eestis? Siin viitaksin Riin Rõõsi ja Eve Arpo „Mobiilipäevale” (2007), mida võib omasuguste seas pidada haruldaseks ja ehk nullindate edukaimaks uusmeedia kunstiprojektiks Timo Tootsi „Memopoli” (2011) kõrval. Viimase ettevalmistus „Autahvli” (2009) näol toimus ka nullindatel.

      Kuigi artiklikogumikus on taotletud Eesti ja rahvusvaheliste nähtuste võrdset kajastamist, ei peegelda see kõiki diskussioone. Osa neist puudutab meediakunsti stagneerumist, selle sulgumist festivalidele või laboritesse. Kunstnikud on kapseldunud vandlitornidesse, eraldudes nii nüüdisaegsest kunstist kui ka tarkvaraarendajatest. Neid diskussioone on inspireerinud Geert Lovinki artikkel „New Media Arts at the Crossroads” (2007): humanitaarid ja tehnikainimesed ei kipu ühist keelt leidma ning väljaspool akadeemilist konteksti eksperimentaalne teadus ja kunst nagu ei sünni. Kuigi siin on tegemist vaid ühe inimese seisukohaga, võib teatavat valdkonnaväsimust kindlasti täheldada. Mõistetavalt näeb ka erialade konvergeerumist, millel on praktilised ja emotsionaalsed põhjused. Viimase initsiaatoriks on vahest uudishimu, mis on olnud kollektiivsete loomeprotsesside käimapanevaks jõuks aegade algusest peale.

      Kümnend muuseumis

      Alajaotus „Kümnendi museumiseerimine” sisaldab tavaarvustusi, millest mõned näitavad, kuidas autor püüab üle oma varju hüpata, näiteks arvustus „Defineerides prioriteete”. Selles alajaotuses esitatakse taas küsimusi kunstielu sotsiaalse mõõtme kohta ja neid kirjutisi võib pidada metakriitikaks. Need tegelevad kunstiesituse või – tavade analüüsimisega: „Mängud sotsiaalses kunstiruumis”, „Kuraatori s(t)aatus”, „Veneetsia ja „ärge unustage mind kriitika”” ja loomulikult „Võim kunstiväljal 2010: võimukäsitlusi ja defineerimispüüdeid Eesti kunsti lähiajaloost”. Siia alajaotusse kuulub üheksakümnendate kunstiolukorda tagantjärele klaariv „Kümnendi museumiseerimine”, mis on sündinud mõningasest pettumusest, nähes ühel Kumu näitusel, mis jääb alles ühest kümnendist muuseumiversiooni panduna. Mõistagi vaatlen selles tekstis kümnendit enda vaatepunktist, mis langeb siiski kokku sellega, mis on filtreerunud ametlikku kunstikirjutusse.

      Inimestest ja kunstnikest

      Eraldi alajaotuseks on koondatud artiklid, mille keskmes on loomeisik. Pealkiri „Inimlik faktor kunstis” on laenatud ühest autori enesekesksest tekstist, kuid taaskasutuse mõte on näha isikuarvustusi laiemal taustal: kunst ei ole kunagi ainult objektikeskne, inimese juuresolek on vältimatu kas autori mõju kaudu või vaataja juuresolekut tundes. Siin on tegemist Ülo Soosteri, Ilja Kabakovi, Raul Meele, Ants Juske, Ivar Kaasiku, Tiia Johannsoni, Maike Londi, Enn Põldroosi, Mari Sobolevi, Jaan Toomiku, Ed McGowini, Benjamin Vassermani, Kaljo Põllu ja Enno Halleki kunsti- või kuraatoriprojektide analüüsiga. Kaks arvustust käsitlevad Ants Juske kureeritud näitusi. Raul Meelest on kirjutatud nii seoses tema „Minevikukonspektiga” (2002) kui ka koos Ilja Kabakoviga tehtud näitusega. Tähelepanu on väärinud Ülo Soosteri looming, Enn Põldroosi pöörded uue tehnoloogia poole või Mari Sobolevi liikumine kujutavasse kunsti. Tuleb tõdeda, et loomingulisi natuure ei saa alati raamistada mõne professiooni või meediumiga. Intervjuu Jaan Toomikuga on sündinud Tartu Kunstimajas tema näituse toimumise ajal. McGowini, Vassermani, Põllu ja Halleki näitused on toimunud Tallinna Kunstihoones või selle galeriis, olles seega seotud juba toimumiskoha poolest.

      Kord või tõde

      Filmiarvustused on koondatud viimasesse alajaotusse „Kord on tähtsam kui tõde: audiovisuaalkunsti kriitika” ja nende kirjutamist ei tuleks pidada hobiks. Film kuulub visuaalkultuuri ning kuigi ajalistel kunstidel on oma spetsiifika, võib üha enam näha kunstnikke siirdumas filmimeediumisse. See ei ole kindlasti suur hüpe, sest kujutavasse kunsti kuuluvale videokunstile ja helikunstile (sound art) on ajaline mõõde omane. Esto TVle pühendatud ja alajaotusele nime andnud tekst „Kord on tähtsam kui tõde” ei kõnele ainult eesti publikut häirinud ja vaimustanud saatesarjast, vaid on hea näide meediaaktsioonist, mis kasutab meedia enese sisu ja vahendeid. Oma vaimu poolest sobiks artikkel varasemate kunstisüsteemi sotsiaalset kudet lahkavate artiklite juurde, siin on ta pigem seotud massimeediaga. Olenemata sellest, kuidas autorid sarja plaanitsesid, kukkus see neil välja lühiajaline, kuid plahvatuslik. Siiani kasutan neid saateid loengutes kui näiteid „avalikku pilti” sisenemisest ja selle ümberprogrammeerimisest, mis peakski olema kaasaegse sotsiaalselt tundliku kunstniku missioon.

      Kõik filmiarvustused on sündinud põhjusel, et need on pakkunud huvi kujutava kunsti, digikunsti või sotsiaalse aktsionismi kontekstis. Näiteks artikkel „Filmetegev kunstnik Greenaway” on inspireeritud Peter Greenaway visiidist ja meistriklassist Tallinnas 2005. aasta alguses.

      Artikleid üle lugedes tekib aeg-ajalt rahulolematus toonaste seisukohtadega. Lihtsamalt öeldes ei ole ma kõige enda kirjutatuga nõus või ei ole nõus arvamuste jäikuse või ühekülgsusega, kuid loomulikult ei hakka neist ka lahti ütlema. Pooldan suhtumist, et juhul kui tegemist on inimesi mittekahjustavate, teatavate eriala-arvamustega, tuleks panna need ajalisse ja biograafilisse konteksti ning pidada nende muutumist loomulikuks. Täpsemalt, lugedes üle oma artikleid „Defineerides prioriteete”, mis „hiilgavad” võimukate kultuuripoliitiliste seisukohtadega, kuidas hinnata kunstniku rahvusvahelist väärtust, paistab silma, et ilmselt oli vaja pakkuda vastukaalu muudele kunstinähtustele. Toonaste seisukohtade otsekohesust praegu jagamata ei ole raske end siiski häälestada tolleaegsesse olukorda, kus iga rahvusvahelise kunstiüritusega kaasnes ruineeriv toetusenuiamine. Seetõttu olen ka mõnikord maha teinud Veneetsia biennaali, kuigi õigeks ei saa pidada ka seisukohta, et biennaal ei aita eesti kunstniku edenemisele kaasa.

      Mõned artiklid on sündinud kirjutamislustist ja meelelahutuseks, näiteks „Mängud sotsiaalses kunstiruumis”. Selle kandev mõte on, et inimene tuleb kunstikirjutusse tagasi tuua. Artikli lausele „Kunstialaste ponnistuste lõppsiht on eksistentsi ajaülesus” võin ka praegu alla kirjutada. Vaatamata sellele keerleb kunstikirjutus enamasti kunsti füüsilise reaalsuse ümber, kuigi inimene oma motivatsiooni, uudishimu, vajaduste, kirgede ja hirmudega on kõige a ja o.

      Siinne tekstivalik on 2007. aastal ilmunud 1990. aastate artiklite kogumiku „Ekraan kui membraan” (Tartu Kõrgema Kunstikooli toimetised) jätk.

      •

      DIGIKUNST UUEL AASTATUHANDEL

      PORTALOMAANIA

СКАЧАТЬ