Sotsiaalsed mängud kunstiruumis. Raivo Kelomees

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ värvikatest, elusuuruses terrakotafiguuridest kandsid päris riideid ja parukaid, neil olid ka klaasist silmad. Ferrari tehnika südamiku moodustas kolmedimensiooniline esiplaan koos kahedimensioonilise freskoga. See oli omamoodi väärmaastik, mis lõi illusiooni esiplaani ja fresko sulandumisest. Õhtuti käidi kabelites tõrvikuvalguses, mis veelgi enam suurendas illusiooni mõju. Mõnikord külastas kabeleid tuhandeid palverändureid. Mungad, kes neid installatsioonideni juhatasid, pidid külastajatele pidevalt meenutama, et see siiski pole tõeline Jeruusalemm, mida nad näevad. Kui immersiivse meedia ajalugu on osaliselt hägune, siis käesoleval juhul on meil tõendeid selle sugestiivsest võimust.

      See on omamoodi Gesamtkunstwerk ja massimeediaprojekt. Vaatleja oli silmitsi pildiga ning ometi „tõmmati” ta sellesse situatsiooni sisse. Selline osalus kaasas ta nii füüsiliselt kui ka psühholoogiliselt sündmustesse, mis olid ammu toimunud. Selle kompleksi edu oli niivõrd pidev, et Sacro Monte liikumine levis üle terve Põhja-Itaalia, moodustades nagu omamoodi piltide seina üle Alpide. See nähtus oli n-ö vastujõud reformatsioonile ning kirjeldatud ideed eksporditi ka mõnedesse teistesse katoliiklikesse maadesse.

      Nagu Sacro Monte, oli ka 19. sajandi panoraam massimeelelahutus, sensatsioon. Panoraami pakutud esitused loodusest pakkusid visuaalset totaalsust, mis lubas retki läbi aja ja ruumi.13

      Panoraam patriootilise propaganda vahendina

      Moodsa installatsiooni eelkäijaks oli panoraam, mis oli populaarne meelelahutus 18. sajandil. Panoraami leiutas iirlane Robert Barker 1787. aastal. Patenteeritud leiutis võeti niisama hästi vastu nagu James Watti aurumootor 1769. aastal, sest mõlemad väljendasid uut maailmavaadet. Panoraam nägi välja nagu ringikujuline maal. Vaataja seisis keskel, tundes, nagu osaleks ta maalil toimuvas. Ta pidi ringi liikuma, et kõike näha. Populaarsed panoraamid olid linnavaated ja lahingustseenid.14

      Lahingustseenide maalid moodustasid kõikidest panoraamidest 30 %. Tellijariik väljendas sel viisil oma võidurõõmu. Harva kujutati panoraamidel ka raskeid sõjakaotusi. Eriti palju panoraame tehti Napoleoni sõdadest. Endisel Nõukogude Liidu territooriumil mäletame sellistest Borodino lahingu panoraami, mida eksponeeritakse vist praegugi.

      1880. aastatest kujunes peamiseks panoraamide tootjaks ja kasutajaks Saksamaa. Panoraame imporditi Saksamaalt ka teistesse maadesse.

      Oliver Grau kirjutab15, et kõige kulukamaid ja aeganõudvamaid panoraame ajaloos on olnud ilmselt Anton von Werneri juhtimisel loodud Sedani lahingu panoraam. See kujutas Prantsuse-Preisi sõja olulist lahingut 1. septembril 1870 Sedani kindluse all prantslaste ja sakslaste vahel. Peaaegu fotorealistlikult oli edasi antud olukord lahingus kella poole kahe ajal.

      Sedani lahingu panoraam avati 1. septembril 1883, s.o lahingu aastapäeval. Avamine oli oluline poliitiline ja meediasündmus, mida võiks võrrelda Christo ja Jeanne-Claude’i Riigipäevahoone sissepakkimisega 1995. aastal, s.t kunstisündmuse kohta oli avalikkuse tähelepanu harukordselt kõrge. Kogu riigis korraldati rongkäike, festivale, kontserte jm pidustusi. Töötajatele anti vaba päev. Panoraami avamisele tulid peaaegu kõik riigi kõrgemad ametimehed. Sündmust kajastati kõigis ajalehtedes. Keiser veetis panoraamis poolteist tundi ja kommenteeris teost kui midagi ennenägematut. Ta tänas Anton von Wernerit, et ta oli muutnud nii olulise ajaloolise sündmuse inimeste meeltes elavaks ja mõistetavaks.

      Panoraami kutsuti selle eestvedaja, sõjaveteran Anton von Werneri nimega. Maalimisel osalenud 14 kunstnikule eriti tähelepanu ei pööratud. Neid ei mainitud ei ajakirjanduses ega avamisel. Nii võimsa kunstiteose sünnis peeti olulisemaks arenenud tööstust ja tehnikat kui kunstnikke.

      Panoraami 11-meetrise diameetriga vaateplatvorm kujutas endast reaalselt eksisteerivat platood Floingi küla lähistel. Sellel seistes oli vaataja täielikult ümbritsetud lahingusündmustega.

      Konkreetselt olid eristatavad polgud, äratuntavate näojoontega olid Preisi sõjapealikud. Von Werneri sõnutsi oli see stseeni autentsuse huvides. Sõdurid olid antud edasi üldistavalt, kujutamaks ideaalset Preisi sõdalast, kelle peamised voorused on kuulekus, kartmatus, külmaverelisus, distsipliin, jõud ja üleolek.

      Vastandina sellele oli prantslaste sõdureid kujutatud nägudeta, anonüümse massina. Erinevusi oli esile toodud ka lahingukorras: Preisi väed olid paigutatud distsiplineeritult, Prantsuse sõjajõud aga kaootiliselt, mis pidi viitama nende peatsele purustamisele.

      Samas oli Prantsuse vägesid panoraamil kujutatud ründavas positsioonis. Tegelikus lahingus olid agressoriteks hoopis preislased, kuid panoraam kujutas neid (ja nii tundsid end ka nendega samastunud vaatajad) pigem kaitsjatena.

      Ilustatult oli kujutatud ka ilmastikutingimusi: lahingut oli kujutatud palaval päikeselisel suvepäeval. Samas on teada, et tegelikul lahingupäeval ei paistnud päike üldse.

      Werneri panoraami külastajate arv oli tohutu. Aastatel 1870–1900 mainitakse kümmet miljonit külastajat, kuid tegelik arv oli ilmselt veelgi suurem. Panoraam kujunes omamoodi palverännaku kohaks preisi patriootlikule väikekodanlusele. Seda käisid vaatamas koolilaste grupid, turistid ja sõjaveteranid. Siiski seadis piletihind teatavad piirid – tavaline tööline ei saanud endale lubada ühemargast sissepääsumaksu, nii et neil tuli oodata soodustustega päevi.

      Panoraami mõju tollasele vaatajale oli ilmselt tohutu. Tänapäeva inimene on harjunud vaatama kiirelt vahelduvaid ja äärmiselt realistlikke kujutisi ega suuda hästi mõista staatilise maalitud ruumi mõju. Kuid tollasele vaatajale oli panoraami mõju ilmselt tajutav veelgi realistlikumana kui meile tänapäeval kino või arvutimäng.

      Esmamulje panoraamist olevat olnud vapustav: pärast pimeda koridori läbimist jõuti eredalt valgustatud ruumi, mis tundus igati reaalne. Nagu tollase publiku kirja pandud muljetest võib järeldata, tajuti täielikult teise reaalsuse kohaolu ja enda osalemist selles. Pikemal vaatlusel reaalsusefekt küll vähenes, kuid esmane mulje jäi siiski valdavaks.

      Üks ajalehereporter kirjeldas, kuidas ta tundis instinktiivset vajadust varjuda, kartes saada pihta kuuliga või jääda hobuste kapjade alla. Ka maalitud tolmu ja püssirohusuitsu tajus ta reaalsena. Talle tundus isegi, nagu kuuleks ta lahingukisa, trumme ja trompeteid.

      Tema majesteet keiser ise olevat tunnistanud, et panoraam ei jäta üldse maalitud ilmet, vaid tundub täiesti tõelisena.

      Panoraam kasutab ära inimsilma võimetust eristada distantsilt osavalt teostatud kahemõõtmelist ruumilisena näivat joonistust tegelikust kolmemõõtmelisest ruumist. Samuti paneb see tööle inimese fantaasia, mis juba ise genereerib puuduvad aistingud (heli, lõhna, kompimise jne).

      Panoraamide autentsus, illusionistlik efekt ja idealiseeritus rakendati ametliku propaganda teenistusse. Teatud detaile moonutati just sellel eesmärgil, kuid lõplikku koguteost esitati siiski kui tõest. Panoraamide maalimislaad lõi mulje kunstnikust kui pealtnägijast, tunnistajast, kroonikust – inimesest, keda võib usaldada.

      Sedani lahingu panoraami loomise eestvedaja von Werner oli tollases Saksa poliitikas oluline tegelane. Ta polnud küll õukonna ametlik kunstnik, kuid tema arvamus mõjutas palju ametlikku suhtumist. Ta oli isiklikult tuttav suure osa kõrgelseisvate poliitikute ja sõjaväelastega, sealhulgas ka keisri endaga. Lisaks oli ta Akadeemia direktor ja Berliini Kunstnike Ühenduse eestvedaja, nii et tegelikult oli kogu tollane saksa kunstielu tema kontrolli all.

      Sedani lahingu panoraam oli loodud täielikult erakapitali toel, kuid sellest hoolimata kontrollis riik rangelt kujutatu n-ö õigsust. Seda põhjendati teema suure poliitilise tähtsusega.

      Visualiseerides omaaegseid poliitilisi sündmusi, oli panoraam СКАЧАТЬ