Politseiniku tütar. Katrin Pauts

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et me ei jõudnud enam kohtuda. Oleksin tahtnud öelda, et ma poleks pidanud sulle kunagi sellest kõigest rääkima. Olin isekas. Loodan, et sa ei pea minu rumala vea eest liiga kallist hinda maksma.

      Ole mõistlik, Eva. Ära ole minevikus nii kinni, nagu mina olen olnud. Kõik, mis oli kunagi, ei loe täna enam midagi. Homme tuleb alati. Eile ei tule enam kunagi. Mina eksisin selle vastu, proovisin eilset tagasi tuua.

      Aga kui sa siiski otsustad: kõik, mis minevikku puudutab, on nüüd pööningul. Mine vaata, sa näed seda. Sa mõistad, et ma valetasin sulle. Teadsin tegelikult rohkem. Palun selle eest vabandust.

      Teadsin juba mõnda aega, et mulle pole enam palju aega jäänud, ja lootsin, et on kergem minna, kui sulle vähemalt osaliselt selle loo ära räägin. Aga ei läinud nii, mul ei hakanud kergem. Mõtlen sellele päevale väga raske südamega.

      Kahetsen väga ja loodan, et leiame mõlemad oma rahu.

      Heade soovidega

      Marta

      Eva oli kavatsenud täna vanaeidele külla minna, aga mõistis nüüd, et on hiljaks jäänud. Talle meenus öösel Marta akendest paistnud tuli ning teda piinas süütunne. Äkki oli vanal naisel juba siis halb?

      Ta pistis kirja taskusse ja läks tuppa mobiili võtma, et helistada sotsiaaltöötajale, kelle telefoninumbri oli Marta paberi ülaserva märkinud.

      Kõne tehtud, istus ta trepil ja jälgis maanteed – ta tahtis asjas kindel olla. Poole tunni pärast ilmuski kõigepealt tolmuviirg ning selle järel tume kaubik, mis keeras Marta hoovi. Eva tundis kergendust. Ta läks tuppa ja vaatas elutoas arvustavalt ringi. Kas ta suudaks siin elada? Ta oli kartnud, et maja muudab valusad mälestused eredamaks, aga seda polnud juhtunud. Kõik oli siin tuttav: tumedaks peitsitud puidust massiivsed raamaturiiulid, pikk ja robustne tammepuust laud ja kirsipunasest sametist nurgadiivan. Isegi nipsasjakesed ja televiisor olid alles. Eva puudutas ühte riiulit ja tema peast vilksas läbi küsimus, kas siin ei peaks rohkem tolmu olema.

      Läppunud õhk kinnitas, et maja on kaua tühjana seisnud, ning Eva lükkas kõik aknad pärani. Siiski kripeldas tunne, et õhk peaks olema veelgi läppunum. Maja oli ikkagi liiga elus.

      Minevik ei häirinud Evat, ta oli selles juba liiga kaua elanud. Teda segas olevik. Midagi oli selle majaga valesti, Martal oli õigus olnud. Ta oli kirjutanud „pole turvaline”.

      Kümme aastat tagasi, kui nad ühel harval korral kõik koos olid, arutasid Eva, Andreas ja Tom, kas maja tuleks lõpuks maha müüa. Nad ei jõudnud kokkuleppele. Vendade meelest oleks maja tulnud enne üles vuntsida ja hind võimalikult kõrgele kruvida. Evale aga ei andnud rahu mõte, et talle peab jääma võimalus siia igal ajal tagasi tulla. Nad olid natuke vaielnud ja varsti käega löönud. Müük oleks tähendanud, et majaga peab aktiivselt tegelema, aga neist kellelgi ei olnud isu tulla siia tolmu üles keerutama.

      VIIS

      „Armini plika on jälle tagasi. Keegi oli teda poes näinud,” ütles pensionil politseinik Taavet Marmor oma naisele Anjale, kes istus küdeva pliidi ääres ja kooris täiuslikult ümmargust kartulit. Kunagi oli ka Anja ise olnud täiuslikult ümmargune, täpselt sealt, kust Taavetile meeldis. Aastad olid naise figuuri muutnud, kõik ümarused olid nüüd vales kohas. Anja põskedelt olid kadunud lohukesed, mis olid varem talle rõõmsa ilme andnud isegi siis, kui ta oli kurb. Kui Taavet veel politseinikuna töötas, olid kolleegid teda kadestanud, sest just niisugust naist tahtnuks igaüks neist pärast rasket tööpäeva kodus näha – kedagi, kes on alati heas tujus ega esita liiga palju küsimusi.

      „Paar nädalat tagasi käis ta siin inimesi tülitamas. Kirjutas mingit lugu. Neist tüdrukutest,” jätkas Taavet. Uudis häiris teda ja täna soovis ta, et Anja pööraks talle rohkem tähelepanu.

      Naine ei lausunud aga sõnagi, kuni oli kartuliga ühele poole saanud ja lasknud sel sulpsatada oranži, valgete mummudega emailkastrulisse. Anja oli muutunud veidi pikatoimelisemaks kui varem ja Taavet jälgis teda murelikult.

      Ta neelatas, sest tundis juba keelel oma lemmiku, sulavõi ja pekitükikestega üle külvatud kartulipudru maitset. Abikaasa polnud enam kõige huvitavam seltsiline, aga seeeest oli ta suurepärane kokk. Neil oli Anjaga palju aastaid hea elu olnud ja ta oli saatusele tänulik. Talle meenus hirmus aeg, kui ta oleks Anjast peaaegu ilma jäänud. Ta oli Anja eest võidelnud ja naise tagasi võitnud. Oli selle eest kõrget hinda maksnud.

      Ja seejärel tuli talle meelde, et paari päeva pärast pidi tulema kõne. Ta kartis seda. Anja ei tohi midagi teada saada. Taavet oli juba kiusatust tundnud piinav ootus lõpetada ja ise helistada, aga teda oli manitsetud kannatlik olema. Kõik peab olema kindel. Asjatut paanikat ei tohi tekitada.

      Õnnetud olid need politseinikud, kes tulid töölt peretülisid lahendamast ja läksid siis koju oma naisega tülitsema. Anja ei leidnud kunagi tülitsemiseks põhjust. Tollal polnud Taavet taibanud, et selle põhjuseks oli ükskõiksus, ta oli liiga väsinud, et märgata. Aga kui ta lõpuks mõistis, leidis ta, et sellest pole midagi. Vastupidi, parem oligi. Anja ei tohi teda läbi näha, muidu ei saa nad õnnelikult elada.

      Naine võttis korvist järgmise kartuli. Tema ülahuul tuksatas. Anja polnud rahul. See kartul ei olnud täiuslikult ümmargune, vaid meenutas ebasümmeetrilist pirni. Naine poetas kartuli tagasi korvi ja otsis uue. Viimaks leidis ta sobiva mugula ja sai nüüd mahti Taavetile vastata: „Äkki nad on majale ostja leidnud? Sa ise ju ütlesid, et see on kõik see aeg tühjalt seisnud. Imestasid, et nad seda ei müü.”

      Ka Taavet oli sellele mõelnud, aga see ei klappinud. „Kui nad oleksid tahtnud selle kupatuse maha müüa, oleksid nad pidanud seda juba buumi ajal tegema. Praegu ei maksaks see lobudik enam kärbsesittagi. Nad on selle unarusse jätnud, aga maja tahab pidevat hoolt. Kahju, kui meenutada, kui kõrget hinda nende isa selle eest maksis…”

      Taavet pidas pausi. Mitte ainult Armin polnud selle maja eest maksnud.

      Kunagi oli kollane maja olnud külas üks ilusamaid. Taavet oli sõbral külas käies kadedust tundnud, kuigi tõsi, ta oleks võinud endalegi samasuguse ehitada. Aga tema oli pidanud paremaks mitte silma torgata. Neil Anjaga oli küll mugav, aga palju tagasihoidlikum eluase.

      Praegu oli külas teisigi ja palju paremas seisukorras maju müügis, ainult jutud olid juba levinud ja keegi ei tahtnud neid osta. Hiljuti olevat üks siiski maha müüdud.

      Taavetile meeldis, et Anja polnud kuigi sõnaohter ega seganud tema pikkadele jutuhoogudele kunagi vahele. Naine vastas ainult küsimustele. Kui Taavet veel politseis töötas, oli tal kombeks Anjale juhtumite üksikasju ette kanda. Anja ei saanud nagunii millestki aru, aga tal oli meeldiv harjumus mehaaniliselt noogutada ja teda imetlevate pilkudega paitada. Taavet tundis end kohe paremini. Tööl oli Taavet oma viimastel ametiaastatel peamiselt vait ja kuulas ise teisi – nooremaid, kes olid värskelt kolledžist tulnud. Üks uus tüüp oli käinud Ameerikas FBI akadeemias. Taavet ei julgenud nõupidamistel enam suudki lahti teha, sest too uus tegi tema mõtted alati maha. Taavet oli igand, vana kooli mees.

      „Seal ei tahaks nagunii keegi elada,” võttis Taavet oma mõttelõnga kokku. „Kes kurat sinna koliks? Kui ma nende asemel oleksin, laseksin selle maatasa tõmmata.”

      Nüüdki noogutas Anja, ilma et oleks teda õieti kuulanudki. Taavet oli sellega rahul. Kord komandeeringus vaba aega surnuks lüües oli ta jalutanud läbi kunstigaleriist, kus teda köitis pilt, mis kujutas endast efektsesse raami asetatud valget nelinurka. See oli veidralt lummav. Ta oli kummardunud, et väikeselt sildilt lugeda teose nime: „Sinu elu”. Ta vahtis pilti uuesti ja oli nõus. Selline see elu oligi. Tühi valge nelinurk, kuhu pidid ise pildi mõtlema. СКАЧАТЬ