Politseiniku tütar. Katrin Pauts

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ läbi, nad teavad, et tegelikult ei ole Eva sugugi hea laps, vaid selsamal hommikul lõhkus ta ära ema lemmikvaasi ning ajas süü Andrease kaela. Andreas sai tema asemel peenikese kasevitsaga vastu sääri.

      Kas Marta oli hea või halb nõid, ei teadnud Eva tookord ega teadnud ka nüüd. Aga ta teadis, et sellele naisele oli võimatu valetada. Marta nägi saladustest läbi, kuid suutis neid hoida. Eva ema ei saanud kunagi teada, kes tegelikult vaasi katki tegi.

      SEITSE

      Taavet mõistis kohe, et maja on tühi. Tal poleks olnud vaja üle ukse vaadatagi. Palju aastaid oli möödunud ajast, mil ta veel mundrit kandis, aga tema võmmivaist oli endiselt terane. Ta oli teadnud juba kätt ukselingile asetades, et keegi oli siiski alles hiljuti siin olnud. Tolmukiht ei katnud põrandaid ühtlaselt. Õhus oli midagi võõrast, võib-olla naisterahva parfüümi. Ärklikorrusele ei hakanud Taavet ronima. Põlv andis rattasõidust valusalt tunda ja tal oli vaja täna veel ühte kohta jõuda. Ta oli siia tulnud kinnitust otsima, külaeitede jutte ei võinud pimesi usaldada.

      Majast väljunud, vinnas Taavet end uuesti sadulasse ja sõitis mööda suurest kivist, millel Marta oli oma jalutuskäikudel puhanud. Möödus hüljatud kirikust ja vanemast kalmistust, kus kõige värskem haud pärines Põhjasõja ajast. Kalmistu juures tundis ta külmavärinaid ja sõtkus põlvevalu trotsides hoogsamalt pedaale. See neetud koht. Siit saigi kõik alguse.

      Talle tuli kõik jälle silme ette. Too ammune juhtum oli isegi tema, vana kala jaoks liiga ränk olnud, teda hingepõhjani vapustanud. Ta polnud kunagi varem midagi sellist näinud. Veel rohkem oli teda vapustanud see, milleks ta ise võimeline oli.

      Ta vandus valjusti. Põlv naksatas, aga Taavet oli põrguliku valusööstu eest tänulik. See pühkis peast kõik ülejäänud ebameeldivad mõtted.

      Pärast kalmistut polnud üha ahtamaks kuhtuva tee ääres enam muud kui ühtlane metsamüür, tihe ja tume ning sama hüljatud nagu kõik siin tee ääres – tormi langetatud risu, mida keegi ei koristanud; võsa, mida keegi ei raiunud. Isegi päise päeva ajal oli siin hämar. Siia ei olnud enam kellelgi asja.

      Taavet jõudis kokkulepitud kohta ja kuulis põõsaste vahelt raginat.

      „Põdraraisk. Aga kohutas, kurat. Kartsin, et jookseb su jalust maha,” kostis tuttav hääl. Mees ootas teda siin igal nädalal samal päeval ja kellaajal.

      Taavet ronis ratta seljast maha ning harutas pakiraamilt lahti pungil kilekoti. Ta vandus. Üks nöörijupp oli umbsõlme läinud ja ta silmitses nõutult oma pundunud liigestega sõrmi.

      „Lase, ma ise,” lausus kogu ning tõmbas oma dressipluusi taskust pussi. Kilekoti kätte saanud, ühmas ta tunnustavalt: „Raske. Siin on jälle liiga palju kraami. Teed endale minu pärast liiga.”

      „Siin on paar kotti leivakuivikuid. Pane kuivemasse kohta tallele. See võibki nüüd olla viimane kord,” ütles Taavet. „Ma olen nii kuradi väsinud. Otsustasin ära. Ma ikkagi teen seda. Ega siin ole enam mingit muud väljapääsu.”

      „Ma tean. Sinu asemel teeksin sama,” pomises teine tumedalt. Nad vaikisid koos ja Taavet pahvis ahnelt suitsu. Tal hakkas nüüd ka pea valutama.

      „Kas kõne tuli?” küsis teine. „Sa mainisid enne midagi. Et sellel nädalal.”

      „Nad ei ole veel midagi öelnud,” vastas Taavet.

      „Nii et teil siis on veel lootust?”

      „Ei. Lihtsalt nad tahavad olla kindlad, kui kaugele on see nüüd läinud. Aga seal ei oleks enam mingit vahet. Kas paar nädalat või paar kuud – rohkem mitte.”

      „See on sul ainus põhjus? Või on muud ka?”

      „Sa tead küll,” pomises Taavet pahaseks saades.

      Taavet ei mõistnud, miks oli teine endale sellise elu valinud. Tema ei oleks nõndamoodi suutnud, vaid oleks otsinud kergema väljapääsu – nagu ta nüüdki teha kavatses. Ta oli proovinud end teise asemele mõelda ning aru saada, ent kõik oli ikkagi liiga kaugeks ja võõraks jäänud. Kui ta ise poleks tookord olnud väljapääsmatus olukorras, ei oleks ta selle hullusega niigi kaugele kaasa tulnud. Aga siin ta oli. Ja kogu tema kere valutas.

      Ta otsis teistsuguseid, võib-olla veenvamaid sõnu, aga ei leidnud midagi paremat. Ja nii ütleski ta sama, mida oli öelnud eelminegi kord, kui nad siinsamas metsapiiril seisid: „Kuula ükskord ometi. Kõigest on mingi mõistlikum väljapääs. Oli enne, on ka nüüd.”

      „Sa ei saa selle ulatusest aru,” lausus teine.

      Taavet ohkas. See jutt ei viinud kunagi kuhugi, aga ta aina üritas. „Tuleb lihtsalt võtta kätte ja rongilt maha astuda. Kui esimene, teine, kolmas, kas või kümnes kord põrutadki õigest peatusest mööda, jõuab rong ikka ringiga tagasi. Praegu on sul hea uus võimalus. Lõpeta see asi ära. Otsusta ära. Siis näed, et kõik on tegelikult palju lihtsam, kui oled arvata osanud.”

      „Sa tead väga hästi, milles on asi. Ma olen sulle sellest nii palju rääkinud, kõik need aastad. Nii oli vaja. On vaja.

      Sina tee, mis iganes sul on vaja teha. Aga minu rong on juba ammu rööbastelt maha sõitnud. Tal on juba uus elu, võibolla lapsed. Kas ma pean need temalt ära võtma? Ütlema neile, kuidas tegelikult on?” sai omakorda teine pahaseks. „Aitäh, et tulid.”

      Taavet põrnitses maha ja kustutas kinganinaga mullal hõõguva koni. Tema väsimus paisus, kogus rasva. Kõige lihtsam oleks olnud relv juba täna välja võtta. Aga kõne polnud veel tulnud. Äkki juhtub ime ja nad Anjaga pääsevad?

      „Mis sinust edasi saab?” küsis ta kõhklevalt. „Kuidas sa edaspidi hakkama saad? Kuidas sa elama hakkad? Võta mõistus pähe. Sa ju ei tea tegelikult, kuidas tema elu on läinud. Äkki ta elab veel suuremas piinas kui sina? Ootab, et keegi tuleks ja selle ära lõpetaks? Sellised asjad ei lähe lihtsalt mööda nagu nohu või köha. Ehk oleks see teile mõlemale kergendus.”

      Teine vaikis.

      „Vähemalt mõtle selle üle. Lubad? Ma ei saa muidu rahu. Miks sa ei anna seda mulle?”

      Teine keeras sõnagi lausumata ringi ja kahlas läbi angervaksade hämarusse.

      Taavet seisis veel kaua teepervel, trotsis jalavalu. Talle jäi kohtumisest hinge ebamugav kirvendus. Ta oli nii väga lootnud, et seekord läheb ta jutt läbi. Aga ikka läks kõik valesti. Sõnad ei tulnud huulile nii veenvatena, nagu ta oli need oma peas valmis pannud. Ta üritas endale sisendada, et tegelikult ei ole tema mure, mis teisest edasi saab. Ta ei peaks isegi siin toidukotiga jõlkuma, oma kohustuse on ta ammu täitnud. Raha oli juba ammu otsas, juba vähemalt viiendat aastat tegi ta kõik kulutused enda arvelt.

      Taavet otsis mõistlikku seletust, miks ta siin ikka veel käis. Jah, nad olid kaua sõbrad, aga pärast juhtunut oli sõprus jahenenud. Lojaalsus ametivendade vahel? Nad olid oma ameti loovutanud, see ei kuulunud enam neile. Mis teda siis sundis?

      Vastus ei meeldinud talle. Tal oli hirm. Mees, kes elas metsas, tekitas temas kõhedust. Ta ei mõistnud teda. Ei mõistnud tema motiivi. Miks? Mille või kelle pärast? Kas mees oli tema eest siiski midagi varjanud?

      Vaadanud ümberringi ja veendunud, et kusagil pole midagi kahtlast, pööras ta jalgratta kodu poole. Kui tal veab, jõuab ta koju just selleks ajaks, kui Anja on kartulite tampimisega ühele poole saanud.

      Kollase maja juures heitis ta sellele juurdleva pilgu. Talle polnud varem pähegi СКАЧАТЬ