Politseiniku tütar. Katrin Pauts

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tänagi tahtnud randa minna, aga ta oli tundide kaupa umbses bussis loksunud ja tursunud pahkluud valutasid. Tallinna bussi peatusest Tuulegile oli seitse kilomeetrit ning Eva oli kogu selle tee jala kõmpinud, ilma et ükski auto oleks juhtunud mööda sõitma.

      Tema kunagises toas polnud palju muutunud. Diivanvoodi oli alles, nagu ta oli arvestanudki. See oli kohutavalt tolmunud ja kangast „ehtisid” kahtlased augud, aga Eva ei hoolinud. Diivani alt kastist tiris ta lagedale kopitanud padja ja vanunud pleedi. Voodiriided olid kohvris, mida ta ei suutnud lahti pakkida.

      Ta sirutas jalad mugavasse asendisse. Padi haises talumatult ja ta heitis selle eemale. Täna öösel ta vaevalt magada saab, aga ta tahtiski ärkvel olla ja plaanid veel kord läbi mõelda. Aega oli vähe. Ta peab sügiseks tagasi linna kolima ja endale uue töö leidma, otsima endale uue pidepunkti ja identiteedi.

      Päev oli olnud nagu keeristorm kuni selle hetkeni, mil ta Tallinnas bussi istus ja see ta linnapiirist üle viis. Buss oli imekombel pooltühi ja kõik reisijad vahtisid aknast välja või tukkusid.

      Eva märkas, et on südasuvi. Linnas tegi ta aastaaegadel harva vahet. Olulised olid ainult nädalapäevad – tööpäevad ja puhkepäevad –, kuigi tihti tegi ta nädalavahetustelgi tööd. Ta ei märganud lõhnu ega värve, selleks polnud aega ega tahtmist. Kui ta oleks märgata suvatsenud, oleks ta selle taustal näinud iseenda tühisust. Ta ei osanud olla lihtsalt Eva.

      Eva meenutas stseeni peatoimetaja kabinetis.

***

      „Sa ei jõua kunagi kinni maksta seda, millest ma olen sinu pärast loobunud!” karjus ta lühikese punase kaelaga kiilaspeale, kes oli end oma kõrges nahktoolis välja sirutanud ja ringutas. Sel hetkel meenutas peatoimetaja ristile löödud Kristust. Ka tema ilme sarnanes Jeesuse omaga. Sellise pilguga vaatavad vanemad ülekäte läinud jõnglasi, keda nad on parimas lootuses toitnud ja katnud. Isu täis vahtinud, suunas Nemo pilgu maast laeni ulatuvale aknale, kust paistsid linnasüdame teised tornmajad.

      Peatoimetajal oli kentsakas eesnimi – Nemo. Näis, nagu oleksid tema vanemad ette näinud, et poja unistus olla tunnustatud kirjanik ei lähe iialgi täide, vaid nagu paljudele samasugustele unistajatele, saab talle osaks vaikne mandumine üksinduses, silme ees miraaž, mida nimetatakse võimuks. Nemo miraaž polnud veel hajunud. Ta oli endaga rahul.

      „Ma olen küllalt palju talunud,” lausus Nemo hoolikalt timmitud hääletoonil, mis oli nii vaikne, et Eva pidi kõrvu kikitama. See oli tema vastas istuva mehe lemmiktrikk – teised pidid pingutama ja küünitama, et tema sõnadest osa saada.

      Nemo jäi vait, nautides vaatepilti: Eva higistas ning püüdis valgete seintega ruumist leida midagi, millele oma pilku kinnitada. Nemo oli seda ette näinud – peale lagedate seinte oli ruumis vaid suletud ustega kapp. Ei olnud fotosid, mälestusesemeid ega lillepottigi.

      „Sa oled üks andekamaid reportereid, kes mul kunagi olnud. Seepärast olen talunud rohkem, kui olnuks minu kohustus. Aga kusagil on piir. Kas tead, kus see piir on?” nõudis Nemo, kui vaikus teda tüütama hakkas. Ta tõmbas käed oma raske voldilise kukla tagant ja lasi neil tüsedale kõhule langeda. Otse naba kohal puudus tema peeneruudulisel Bossi särgil üks nööp. Nemo naine oli kaks kuud tagasi jalga lasknud.

      „Siin,” vastas Eva, kuigi küsimus oli vist retooriline. Ta aimas, et Nemo loodab temalt hoopis alandlikku patukahetsust. Nemo ei osanud enamasti arvestada, et ka teistel inimestel on piirid.

      Peatoimetaja kergitas vasakut puhmaskulmu. Tema lihavate põskede vahele oli kiilutud ebatavaliselt kitsas kongnina. Ta nägi välja nagu eksootiline lind. „Hea, et oleme vastastikuse mõistmiseni jõudnud,” lausus ta, siiralt ohates. Eva nägi, et Nemol oli päriselt kahju ära jäänud vaidlusest ja võimalusest Evat veelgi alandada.

      „Evelyn võtab sinu loo üle. Olen temaga juba rääkinud.

      Loomulikult, sinu nime paneme ka alla. See on minu viimane kummardus sinu teenete ees. Meil oli ka häid aegu, on ju?” Nemo keerutas pastakat ja vaatas aknast välja.

      Eva noogutas, sest see oli tõsi. Ta oli siia tulnud otse gümnaasiumipingist ja pidama jäänud. Nemole meeldis oma reportereid ise välja koolitada ja kursuse üks eesmärk oli neile igikestvat tänutunnet sisendada. „Ma andsin teile võimaluse, kui keegi teine ei andnud. Mõistad, on ju?” meeldis talle rõhutada.

      Eva oli kuulnud, et teised peatoimetajad kutsusid Nemo ustavaid reportereid hitlerjuugendiks. Nemo teadis seda ja oli uhke. See oli parim tunnustus. Teistel ei olnud ette näidata seda, mis temal – alluvaid, kes istusid kümneid aastaid järjest samal ametipostil oma hirmu kammitsais. Nad kartsid minna mujale ja seal läbi kukkuda. „Kui lahkute, on see minu jaoks reetmine. On ju. Siis on see uks teie jaoks jäädavalt suletud,” tagus Nemo neile pähe nagu sepavasaraga.

      Paar aastat tagasi oli Eva Nemoga paar korda teatris käinud, aga enne, kui nende vahel jõudis õieti susisema hakata, ilmus platsi Evelyn. Selle eest oli Eva uustulnukale tänulik. Ta vaatas Nemot ja vihkas end, et oli mehes kunagi midagi näinud. Kui talle pähe kargas, mis see oli, vihkas ta end veelgi enam. Talle oli imponeerinud Nemo võim.

      Kui Evelyn oli 21-aastaselt toimetusse praktikale tulnud, nägi Eva kohe, et see tüdruk jõuab temast kaugemale. Evelynis oli peale loomupärase ande ka seda sorti auahnust, mida Eval polnud – niisugust, mis võimaldas edu nimel teha järeleandmisi oma tõekspidamistes. Eva polnud säärase enesepettusega hakkama saanud ja seepärast ta täna Nemo kabinetis istuski.

      „Ma olen üllatunud. Pettunud. Sa tundusid mulle tugeva naisena. Aga sa oled nõrk. Sa said maha teoga, mida ei tohi ajakirjanikule andestada. Sa reetsid oma allika,” kõmistas peatoimetaja nüüd häält paisutades. Eva teadis, et klaasist liuguks tema selja taga on avatud ja nurga taga hiilivad kikivarvul kolleegid, et olla näidishukkamise tunnistajateks. Nemo oli sellega arvestanud. Ta jättis alati ukse lahti.

      „Aga…” alustas Eva ja loobus, kui Nemo tõrjuvalt käe tõstis. Polnud mõtet enam seletada, et pealekaebaja, kelle nime ta oli oma allikale reetnud, oli ise alatu reetur. Too naisterahvas proovis lehele kaela määrida saladust, mille oli talle usaldanud inimene, kes oli teda kunagi armastanud. Siis oli minister leidnud uue armsama. Kaks päeva pärast sellest esikaanel kuulutava Kroonika ilmumist helises Eva telefon. Ta vestles hüljatud naisega peenes, aga tühjas kohvikus. Naine oli kaasa võtnud mehe arvutist salaja välja prinditud meilid. Juttu jätkus mitmeks tunniks. Diktofonil said patareid tühjaks ja Eva ei hakanud neid vahetama.

      Tagasi toimetusse kõmpides teadis ta, et sellest võiks saada tema karjääri suurim lugu. Minister oli naisega selgelt jaganud infot, mida tollel polnud tarvis teada. Lisaks sellele oli ministril hobi, mis tema ametiga kokku ei klappinud – talle meeldis kokaiin. Nii oli naine väitnud, silmad kättemaksujanust põlemas.

***

      „Noh, see on ju esiküljeteema?” uuris naine innukalt.

      Eva noogutas. Muidugi oli see esiküljeteema. Minister ja kokaiin. Naine lükkas tema ette plastikust pangakaardi. „See on mingi kliendikaart, näppasin selle tema rahakotist.

      Ma olin ettenägelik! Viige see laborisse, uskuge, te leiate tõendid.”

      Eva noogutas veel kord ja naine lahkus, olles tõotanud paari päeva pärast helistada ja uurida, kuidas lugu on edenenud.

      Tagasi toimetusse jalutas Eva jalgsi, kuigi uued kingad hõõrusid veidi. Tal oli vaja pead selgitada. Loomulikult oli see kõva lugu. Aga siin oli ka midagi väga vastikut. Ministri nägu kerkis talle silme ette. Nad olid mõned kuud tagasi ühel üritusel kohtunud ja minister oli talle ühe loo eest komplimendi teinud. Evale meenusid tema soe käepigistus ja südamlikud hallid silmad. Minister oli sümpaatne mees ja oma ametis hea. Eva oli selle valdkonna võtmeinimestelt СКАЧАТЬ