Politseiniku tütar. Katrin Pauts

Чтение книги онлайн.

      „Meie Lilliga olime liberaalsed, olime mõlemad noortega töötanud. Lilli oli koolis kokk. Mari võis tulla ja minna, millal tahtis. Ma ei küsinud õieti kunagi. Arvasin, et siin ei ole talle mingit ohtu. Meil oli ju vaikne küla. Nii naiivne olin ma. Minul, teate, oli väga range ema. Kui teised väljas lõbutsesid, istusin mina elutoas, valges tärgeldatud kraega särgis. Ükskord sidus ema mind püksirihmaga toolileeni külge, sest ma ei istunud küllalt sirgelt. Nii mängisin klaverit, tundide kaupa. Liszti. Kas te teate „Liebestraumi”? Ema pani silmad kinni ja kuulas, mängisin seda talle. Mõnikord ema naeratas ja selle hetke nimel võisin sõrmed veriseks mängida. Võiksin praegugi – kui keegi vaid mind kuulates naerataks.”

      Vaatan mahagonivärvi klaveri poole. Viktor tõuseb ja kardan, et ta hakkabki mängima. Aga Viktor paneb kerge suvekaabu pähe ja viipab, et tuleksin temaga välja. Me jalutame mooniväljade vahel. Viktor on sirge seljaga, väärikas.

      „Te imestate, miks sai minust lihtne külakooli õpetaja, kui ometi olen mänginud imelist Liszti? Ükskord jooksin klaveritunni asemel naaberkülla mängima. Mu ema ei saanud mõnikord aru, et olen ainult väike poiss. Kui tol õhtul koju tagasi hiilisin, oli elutoas midagi muutunud. Nurgas ei olnud enam klaverit. Seisin tummalt, tühjus tahtis lämmatada. Ema ütles, et ma ei osanud hinnata, mida jumal oli mulle andnud, ja selle eest saavat inimene alati karistada. Sellest õhtust peale on mul parem käsi muusikat kuulates pidevalt valutanud. Arstid ütlevad, et see valu on mul peas. Mõistate, ma ei tahtnud, et Maril miski valutama hakkaks. Ju andsin talle liiga palju vabadust.”

      Küsin, kas Viktor teab, mis tol peol juhtus. Aga ta teadis ainult seda, mida olin mujaltki kuulnud. Peol viibinute väitel jõi Mari kogu õhtu koduveini ja hakkas siis ühele popile poisile külge lööma. Küsis kõigi kuuldes otse, kas too tahaks temaga käima hakata. Poiss naeris ta välja ja ütles, et tal juba on pruut – üks samas seltskonnas viibiv tütarlaps. See tüdruk ja kõik teisedki irvitasid ning Mari nuttis ja läks teistest eemale. Lõpuks läks seltskond koju. Sõbrannad olevat eemal istuva Mari juurde läinud ja teda kaasa kutsunud. Aga Mari olnud väga purjus, kurb ja alandatud. Ta jäi rannaliivale istuma.

      „Kui kuulsin, et pidu oli rannas, jooksin kohe sinna. Politseinikud olid juba kohal. Ütlesid, et Mari läks purjus peaga ujuma. Keegi ei otsinudki teda rohkem,” meenutab Viktor.

      Mitte keegi ei võtnud teda tõsiselt, kui ta käis iga päev politseijaoskonnas ja rääkis ja rääkis ja rääkis, et tütretütar poleks iialgi vabatahtlikult vette läinud. Isegi mitte purjuspäi. Ta ei osanud ujuda ja kartis vett.

      „Ja kuhu jäid tema riided? Tema riideid ei olnud rannal. Tal oli seljas pikk lilleline seelik. Keegi ei lähe sellisega ujuma.”

      Teine oli Irmeli

      Jõuame Viktoriga kruusatee lõppu. Siit algab jalgrada, mis viib randa. Kui puude vahelt meri paistma hakkab, jääb Viktor seisma. „Nemad saavad talle lilli viia. Kuhu oleks minul lilli viia? Arvasin, et ehk täna, teiega, suudan jälle randa minna,” lausub Viktor ja vaatab helesinise riba poole.

      Ta räägib teise tüdruku, Irmeli vanematest. Nemad teavad, kus nende tütar on.

      „Võin mere äärde teie poolt kimbu viia,” luban. Viktor noogutab. Ta hakkab teepervelt metsalilli korjama ja ümiseb Liszti. Ma võtan kimbu. Viktor kergitab sõnatult kaabut. Jätan hüvasti ja lähen mere äärde.

      Meri ilmutab end kidurate kaskede vahelt. Liivariba on kitsamaks jäänud. Mu kingad vajuvad haisvasse lögasse. Ma ei olnud oma lühinägelike silmadega märganud, et see ei ole liiv, vaid pruunikas vetruv mass. Asetan Viktori kimbu lamedale kivile. Kivi kutsub jalga puhkama ja mulle tuleb pähe, et Mari võis just siin istuda ning viimast korda päikeseloojangut vaadata.

      Tagasi külla lähen paljajalu, rikutud kingad näpus. Kruusateel on valus kõndida ja põikan kalmistule. Siin on pumbaga kaev, kus saan oma kingad puhtaks pesta. Asetan need kiviaiale kuivama ning jalutan natuke.

      Irmeli haud on kaevust paarkümmend meetrit edasi. See on hästi hooldatud, järelikult elavad tema vanemad veel külas. Ka nemad ei ole pidanud vajalikuks lahkuda.

      Hauakivile on raiutud: 12.05.1978 – 19.07.1992. Me oleme ühevanused.

      Olen sulle, lugeja, selgituse võlgu. Nimelt jutustan siin oma kodukülast. Olen kolmikute lugu endaga alati kaasas kandnud ja kui ajakirjanikuna tööle hakkasin, tuli see mulle ikka ja jälle meelde. Ootasin õiget päeva, et tagasi tulla. Lõpuks olin selleks valmis.

      Tol sügisel alustati kooliaastat leinaaktusega. Mäletan, et pillasin pastapliiatsi põrandale ja heli kärgatas nagu aatomi- pommi plahvatus. Nägin õpetaja huuli liikumas, aga ei kuulnud tema juttu. Hoidsime parima sõbranna Piretiga teineteisel käest ja lubasime, et läheme õhtul koos koju – et kõigepealt saadan mina teda ja ootan tema juures oma isa. Mu isa oli politseinik.

      Meil oli hirm. Aulas ringi vaadates nägin otsekui iseenda silmade peegelpilti. Kõik tüdrukud kartsid olla järgmised.

      Irmeli leiti veidi enne kooli algust kalmistu kõige vanemast osast keskaegse sarkofaagi kõrvalt, peas sügav haav. Politseisse viidi paar kohalikku poissi, keda oli väljaspool kooli Irmeli seltsis nähtud. Üks neist võeti vahi alla, aga ta pääses varsti vabaks. Avalikult ei räägitud rahvale kunagi, mis seisus uurimine on. Viimaks mõistis külarahvas, et politsei on juhtumiga tegelemise lõpetanud.

      Kolmas oli Agneta

      Järgmisena jäi kadunuks Agneta, kes käis gümnaasiumi viimases klassis, pidi varsti saama kaheksateist. Blond unelm. Lumivalged juuksed, suured sinised silmad, päevitunud sääred. Ümbruskonnas ei leidunud noort meest, kes poleks salaja Agnetast unistanud.

      Agneta läks ühel hilissuvisel õhtul välja ega tulnud hommikuks koju. Tema ema ei muretsenud. Agneta ei tulnud tihti hommikuks koju. Seekord ei tulnud ta ka järgmiseks hommikuks. Ega ülejärgmiseks, ja siis hakkas ema muretsema. Agneta ei tulnud enam kunagi.

      Ka politsei ei muretsenud. Oletati, et Agneta on kodust jalga lasknud. Poisse oli tal jalaga segada ja suurem osa neist ei meeldinud Agneta emale. Ühel õhtul enne kadumist tuli Agneta järjekordse noormehega koju. Mees oli purupurjus ja Agneta ema viskas ta välja. Agneta vihastas ja ähvardas kohe pärast sünnipäeva Tallinna kolida.

      Minu lapsepõlvesõbranna Piret on Agneta noorem õde. Kui talle paar päeva tagasi helistasin, ütles ta, et ema on haiglas. „Arvasin kogu aeg, et ema on tugev naine. Isa oli mõnikord raske käega, aga ema ei kurtnud kunagi. Pärast Agnetat murdus ema prõksti pooleks. Ma ei teadnud, et Agneta on talle nii oluline, ema rääkis temast tihti halvasti. Tead, võib-olla ongi see tõsi, et ta läks lihtsalt ära? Ema ütles enne haiglassekukkumist, et Agneta on päris kindlasti surnud ja kusagil lähedal. Ta tundvat seda.”

      Alles pärast Agnetat hakati Tuulegil rääkima võimalikust sidemest kolme sarnase blondi tütarlapse vahel. Kohalikud hakkasid oma laste pärast kartma, koolimaja ees ootas tundide lõpul autode rivi.

      Politsei ei avastanud midagi kahtlast. Uurimine lõpetati.

      Arhiividest ei õnnestunud mul selle loo kohta leida peaaegu ühtegi ülestähendust. Ajalehtedes märgiti ära ainult Irmeli surm – paar lauset krimiuudiste veerus.

      Sellepärast kirjutasin selle loo. Tahtsin, et te teaksite. Tõde peab päevavalgele tulema. See on külale vajalik. See on vajalik kõigile inimestele, kes on selle looga seotud. Ka minule.

      Kas СКАЧАТЬ