Politseiniku tütar. Katrin Pauts

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ asju une pealt. Miks peaks keegi tundma M-tähega algavaid Ameerika poplauljaid? Ta kritseldas pastakaga seosetuid kujundeid. Tema mõtted olid mujal. Ainuke tähtis küsimus oli praegu, miks oli plika tagasi tulnud. Ainuke veenev vastus, mis talle pähe kargas, täitis teda kõheduse, aga ka lootusega. Äkki saab see jama nüüd ükskord ometi läbi. Taavet oli väsinud, ta tahtis oma koormast vabaneda.

      Siis libisesid tema mõtted mehele, kes oli kunagi kollases majas elanud. Tema parimale sõbrale. Teda haaras rahutus. Korraga adus ta, et kergendust ei pruugigi niipea tulla. Kõik võib veel halvemaks minna.

      Anja tõstis pilgu ja uuris teda küsivalt. Valjusti ei pärinud ta midagi – nagu alati. Kui Taavet tahtis, võis ta selgitada, aga naine ei nõudnud seda.

      „Ma lähen korraks välja,” ühmas Taavet, end püsti kangutades. Pagana kondid! Parema meelega oleks ta jäänud kuuma pliidisuu ette, aga kohustused ootasid. Kakskümmend aastat tagasi ei osanud ta ette näha, et see võib nii kaua kesta. Kui ta saaks ajas tagasi minna, prooviks ta oma probleemile mingit muud lahendust leida.

      Tema parem jalg oli nii kange, et põlvest vaevu paindus, ning ta teadis, et peab jalgratast käekõrval lükkama, kuni on jalale piisavalt sooja teinud ja suudab viimaks sadulasse ronida. Muidu võib ta kukkuda.

      Tal oli juba villane pintsak seljas, beež soni peas ja käsi ukselingil, kui Anja teda viimaks märkas.

      „Aga puder?” hüüatas abikaasa imestunult. „Ma siis ei panegi kartuleid praegu keema. Millal sa tagasi tuled?”

      „Teen rattaga ühe tiiru. Jalgadele hea. Arst soovitas. Ega ma kaugele lähe. Nagu ikka – pool tunnikest olen ehk ära. Sa pane need kartulid ikkagi keema,” vastas Taavet. Enda järel ust sulgedes tundis ta süümepiina. Kuigi Anjal oli ükspuha, oli ebameeldiv talle valetada. Ta oli seda juba kakskümmend aastat teinud.

      Jalgrattaga kollase maja poole vändates mõtles ta kahele asjale. Esiteks pani ta tähele, et tema artriit on sajuste ilmadega veel hullemaks läinud. Tõenäoliselt ei lase valu tal eeloleval ööl silmatäitki magada. Kui nii edasi läheb, tuleb jalgratas igaveseks kuuri lükata.

      Teiseks üritas ta meenutada, millal ta viimati kontrollis pensionile mineku auks korraldatud peol kingiks saadud trofeepüstolit.

      KUUS

      Eva jälgis ratturit Marta köögiaknast. Ta oli Irale sisse kolinud juba samal õhtul, kui sotsiaaltöötaja kutsutud kiirabi oli surnukeha ära viinud.

      Ta ei kartnud tonte, aga Martal oli õigus – tema vana kodu tundus talle korraga pahaendelisena. Enne Marta kirja lugemist oli ta maja elluärkamishäälitsusi tõlgendanud kui lubadust. Aga mis siis, kui ta eksis? Kui nendes peitus hoopis ähvardus?

      Marta maja oli puhas ja korras, aga Evat häiris võõras lõhn, milles segunesid koirohi, kõdu ja üksindus. Ta hakkas parajasti akent avama, kui tema pilk langes maanteele. Eakas mees sõitis aeglaselt jalgrattaga ja kummardus lenkstangi kohale, nagu takistaks teda tugev vastutuul. Ent väljas ei puhunud tuuleiiligi. Mehe liikumises oli midagi sunnitut. Evale tundus, et ta kannatab suure valu käes.

      Rattur näis kuidagi tuttav.

      Korraga meenus talle tõsine politseinik, isa sõber. Mehe nimi oli Taavet. Eva silme ette kerkis mälupilt: Taavet talle näärivana tegemas, aga tema on oma salmi unustanud ja puhkeb südantlõhestavalt nutma. Ta kardab, et ta pistetakse karistuseks suurde pruuni kartulikotti. Issi ütleb alati, kui ta pahandust teeb, et üleannetud lapsed pannakse kartulikotti ja visatakse vangikongi.

      „Issi, ma ei taha ju vangi! Las see näärimees läheb ära!” röögib ta. Isa ja näärivana naeravad kogu südamest. „Ära muretse, tüdruk. Näärivana ei tee väikestele tüdrukutele liiga. Su issi ei vii lapsi vangi. Ainult kaabakaid. Su issi on aus ja hea inimene. Pea seda alati meeles.” Näärivana vaatab talle tungivalt otsa, aga issi silmad on imelikud. Eva kisendab: „Aga ma olen ju kaabakas. Mulle ei tule salmid meelde!” Mehed naeravad jälle. Issi naerab võltsilt, tal ei ole naljakas. Tema teab, et näärivana tegi ainult nalja ja Eva peab elu lõpuni vangis istuma.

***

      Rattur sõtkus mööda põldudevahelist teed kollase majani, ronis vaevaliselt sadulast maha, toetas ratta väravapostile ning seisatas. Ootas ja vaatles. Siis sammus ta kiiresti üle hoovi. Eva teadis, et uks on lahti – see oli ka tema enda saabudes lahti olnud ning arvatavasti ei olnudki kellelgi enam võtit. Ilmselt teadis seda ka mees, sest koputamise asemel vajutas ta kohe linki ja astus majja. Mõne minuti pärast ilmus ta uuesti välja, võttis jalgratta, sõitis tagasi maanteele, aga ei pööranud küla, vaid metsa poole.

      Huvitav, kuhu tal on plaanis minna, mõtiskles Eva. See tee ei viinud tema mäletamist mööda ühtegi asustatud paika. Kolhoosiajal oli sealkandis kruusakarjäär ja see oligi arvatavasti ainus põhjus, miks tee üldse kunagi ehitati.

      Kui rattur vaateväljast kadus, otsustas Eva ta peast visata. Ta ei jõua teiste inimeste saladustega tegeleda. Vaja oli enda omadele mõelda. Ta istus akna all kiiktoolis, mis oli arvatavasti Marta lemmik. Tooli kõrval põrandal oli korvike poolelioleva tikandiga. Käeulatuses madalal lauakesel lebas piibel, vana jõulukaart järjehoidjaks. Automaatselt liikus Eva käsi köidet avama.

      „Iga inimene, kes kolmekümne päeva jooksul palub midagi mõnelt jumalalt või inimeselt, aga mitte sinult, kuningas, visatakse lõukoerte auku.”

      Marta oli lugenud Taanielist lõukoerte augus.

      Eval oli kõht tühi, aga köögikapist vaatasid talle vastu ainult paar Teekonna kommi, pool kõvaks kuivanud leiba ja vanamoodne toos liiga kollaseks tõmbunud võiga. Laual seisis väike pakk koerakrõbinaid – vähemalt keegi sai endal kõhu täis. Eva oli eelmisel päeval bussi pealt tulles poest läbi käinud, aga linnainimese harjumusest ostnud vaid ühe õhtusöögi jagu kraami: koorikleiva, lehtsalatit ja väikese karbi sulatatud juustu.

      Eva ei julgenud puutuda midagi peale kommide. Ta avastas pooliku paki Tseiloni teed ning keetis endale kange kruusitäie. Kapisopist leidis ta plekktoosi, millel ilutses isuäratav küpsisepilt. Küpsiseid ei olnud, aga see-eest varjas kaas kummiga kokku köidetud rullikest. Eva loendas – kakssada eurot. Ta kõhkles pisut, ent pistis siis raha teksaste tagataskusse. Kui ta varsti midagi juurde ei teeni, ulub tema pangakontol tuul. Kui ta on saladuse lahendanud, võiks proovida kollast maja ikkagi maha müüa. Ainult et selleks on vaja vendade nõusolekut.

      Talle tuli meelde vastamata kõne. Andreas oli püüdnud teda hommikul kätte saada. Järelikult on ta juba teel. Või ei saa tulla. Ta proovis tagasi helistada, aga Andrease telefon oli levist väljas. Eval hakkas kõhe, kui talle tuli pähe, et võib-olla peab ta siin ikkagi üksi hakkama saama.

      Maasikamustrilise vakstuga kaetud ümmarguse söögilaua ääres teed rüübates kaardistas Eva endamisi lähipäevade plaane. Ta mõtles pööningule, millele vanaeit oli oma kirjas vihjanud. Kõigepealt oli vaja seal ringi vaadata. Ta oli pahane, et Marta polnud talle täpsemaid juhiseid jätnud. Kas ta tõesti lootis, et Eva loobub tõde otsimast? Eva jõudis järeldusele, et küllap polnud Marta mõtted lõpu eel enam päris selged.

      Talle meenus, et kui ta väikesena Marta juures käis, oli ta sellest salapärasest naisest mõelnud kui muinasjuturaamatu nõiamoorist. Esiteks oli asi Marta eksootilises välimuses: karmid ronkmustad juuksed, kahvatu jume ja läbitungivad tumedad silmad. Marta esivanemate hulka olevat kuulunud Hispaania mereröövel, kelle laev kord igiammu Saaremaa lähedal karile jooksnud. Juttu lõunamaisest piraadilaevast ei peetudki väljamõeldiseks, paljud põlissaarlased olid tumedapäised ja pruunisilmsed. Martas oli midagi ürgset ning metsikut.

      Välimusest mõjuvamgi oli Marta hoiak. Uus mälupilt: kongninaga СКАЧАТЬ