Politseiniku tütar. Katrin Pauts

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kuulutas modell. „Loodusravi tuleb teha. Ma räägin ju sulle, et see jumalast toimib, päriselt ka.”

      Modell viskus Andrease kõrvale nahkdiivanile, sirutas mustades sukkades koivad välja ja koos vahtisid nad ööklubi lakke, kus hiilgasid taevatähti meenutavad sinised LED-tulukesed.

      Modelli pragunenud huulilt hoovas hapukat lõhna. Ta oli vahepeal WC-s käinud. Selle klubi külalisteks olidki sellised naised. Omanikule ei meeldinud 0-suurusest kopsakamad, need saadeti ukselt tagasi. Andreas oli kuulnud, et koristajate kaadrivoolavus oli suur.

      „Kuule, ma räägin sulle veel viimast korda. Proovi seda iboogat. Ma vannun, see aitab. Vähemalt midagi ta teeb. Tundsin sellist ülevoolavat vabanemist. Nagu siis, kui suure kusehädaga lõpuks peldikusse saad. Depressioon kadus nagu mutiauku. Isegi kurgumandlid said terveks. See on ime, Andreas! Täielik ime.”

      Andreas ei uskunud ühtegi sõna. Modell nägi välja nagu õnnetusehunnik. Tema nägu meenutas roiskuvat laipa.

      „Kui palju see maksab?” küsis ta.

      „Mul on sulle võib-olla üks töö. Keegi sõitis minu uuele mänekale rämedalt sisse. Rääkis mingist kuuest tonnist. Sealt saad normaalse protsendi.”

      Andreas noogutas. Tema teine tööots, mida ta tegi pitsarestorani vahetusevanema töö kõrvalt, tõi korralikult sisse, kui tööd oli. Tihtipeale ei olnud. Andreas punastas, kui talle jälle meenus, et ta elab juba mitmendat kuud Tatjana kulul. Tatjana oli edukas pesumodell ning teenis hästi. Praegugi oli Tatjanal siinsamas klubis üks ärikohtumine ja Andrease päralt oli naise okselehase sõbranna seltskond.

      Kui modell tantsupõrandale tuigerdas, märkas Andreas läbi tema õhukese kleidi lahtiselt rippuvat rinnahoidjat. Kurat teab, mis selle klubi peldikutes tegelikult toimus. Ta oli igasuguseid jutte kuulnud. Kokaiin ei ole tasuta. Ta mõtles Tatjana peale. Ta oli juba mõnda aega kindel, et naine kasutab ka. Siit klubist lahkudes oli Tatjana alati ülevoolavalt heas tujus.

      Modell kadus kuhugi ja ilmus uuesti välja liiga kitsasse kašmiirsviitrisse pressitud lühikese tõmmu tüübiga. „See ongi mu uus mänekas,” sädistas naine ja surus Andrease käe tüübile pihku. „Juba rääkisin talle. Ta annab sulle papi kohe kätte. Kiitsin, et sa oled jube tõhus. Kuule, sa pead sinna seansile saama, ausõna.”

      Andreas jäi nõusse. Mis tal kaotada oligi? Modell vadistas, et šamaan nõuab, et seansil riietutaks pealaest jalatallani valgesse. Ta nõuab, et osalejad paneksid lühidalt kirja oma eluloo ja saadaksid tema meilile. See aitavat tal keskenduda. Andreas kirjutas meiliaadressi üles. Seanss pidi toimuma järgmisel nädalal.

      Kui Andreas pärast südaööd koju jõudis, laenaski ta Tatjanalt sülearvuti ning hakkas oma elu kirja panema. Algus oli lihtne. Sündis, läks kooli. Põhikoolis murdis jalaluu. Üheksandas klassis pimesooleoperatsioon. Ja siis see.

      Ta jõllitas ekraani, kuni arvuti tema põlvedel üle kuumenes ja end välja lülitas. Ta ei suutnud enam ridagi kirjutada.

      Mida modell oligi justkui möödaminnes maininud? Et mis saab siis, kui doosiga mööda panna või käpardist šamaani juurde sattuda? Mis oli ühe inimesega juhtunud, keda modell enda väitel tundis? Jäi oma mälupiltidesse igaveseks kinni – midagi säärast. Modell oli ette mananud dramaatilise ilme ja kirjeldanud, kuidas too naine metroorongi alla viskus. Sellest olevat koguni Mirroris kirjutatud.

      Andrease jaoks oli seanss mahavisatud raha. Ta suutis järgmisel päeval meelde tuletada ainult kõledas spordikeskuses üüritud ruumi, kus valgetes hõlstides inimesed lebasid põrandal nagu kilud karbis. Ruumis oli imelik idamaine lõhn. Teda ajas köhima. Ta kuulis kedagi öökimas ja hakkas seepeale ise oksele. Magu krambitas, ta viskles ja väänles, higistas, kuulis läbi hämu, et keegi soovitas igaks juhuks kiirabisse helistada.

      Lõpuks topiti ta lihtsalt taksosse. Ta ei mäletanud, kuidas ta oma maja ette jõudis ja trepist üles sai.

      Kodus pälvis ta Tatjanalt etteheitva pilgu. Tatjana arvas, et ta oli üksinda klubides kolanud. „Sa käisid jälle seda ostmas, jah, kuramuse junkie-eesel.”

      Andreas jõllitas Tatjanat arusaamatuses. Naine vihjas, et ta on narkomaan? Ta võttis ainult Xanaxit, kuigi tõsi – ta ostis seda mustalt turult lisaks. See oli retseptiravim. Ta oli haige. Haigust tuli ravida.

      Ta veetis terve öö leiges vannivees, aeg-ajalt vetsupotil öökides. Sama ägedalt ja kaua oli ta varem oksendanud ainult üks kord elus. See ibooga tõesti tõi mineviku tagasi, aga mitte teraapilisel kujul. Andreasel hakkas kulutatud rahast kahju.

      Loodetud kergenduse asemel oli tal pöörane peavalu ning ta tundis end ka pärast käsnaga küürimist räpasena. Ta soris Tatjana riiulis ja leidis parfüümi, mille oli ise naisele kahekümne viiendaks sünnipäevaks kinkinud. Kerge ja seebine Bottega Veneta. Andreas tilgutas paar piiska vannivette ning uputas end kaelani kellegi teise lõhnadesse. Ta vajas seda.

***

      „Kas te ei pidanudki siin väljuma?” tundis Andreas oma õlal rasket kätt.

      Ta taipas, et oli tukkuma jäänud. Rähmaseid silmi pilgutades märkas ta, et buss on peatunud ja noor turske bussijuht seisab tema kõrval. Bussijuhil olid ebaloomulikult punane lokipahmakas ja imelikud terava tipuga kõrvad.

      „Nonoh? Oma teada ütlesin teile midagi. Minu süsteem näitab siin peatust,” kõmistas juht etteheitvalt, kuigi Andreas ei olnud üritanudki vaielda. Teised reisijad sumisesid pahuralt. „Mida ta nüüd tropib? Äkki on välismaalt?” sosistas tema selja taga istuv paks mamsel.

      „Ma ei tahtnud teilt kilomeetreid varastada, ausõna,” pomises Andreas, kätt enda õlalt lükates ja püsti tõustes.

      „Kas me tänase päeva jooksul edasi ei sõidagi?” nähvas tagaistmelt viril naisehääl.

      Bussijuhiga toimus äkki hämmastav muutus. Inetu noormees vedas suu avalale naerule, paljastades hauakive meenutavad hiigelhambad. „Mis te nüüd ajate. Mis vargus? Ega ma mõelnudki nii hullu asja. Märkasin, et olete võõras nägu, ja arvasin, et võib-olla magasite maha. Seda liini kasutab tavaliselt ainult kohalik rahvas. Ühed ja samad näod mul siin igal nädalal,” kostis madal hääl nüüd mahedalt ja rahustavalt, nagu oleks Andreas jonniv kaheaastane.

      „Palun tõesti väga vabandust,” pomises Andreas, tundes, kuidas põsed alandusest tulitavad. Ilus neiu kõrvalistmelt vahtis teda, parastav säde silmis. Tüdruk oli ikka veel tema peale solvunud, naised jaksasid viha kanda.

      „Ah, olge nüüd,” rehmas bussijuht, nagu oleks Andreas ise teema algatanud. „Ei maksa nii väikesest asjast kohe draamat tegema hakata. Ma lihtsalt ei tahtnud, et te oma peatuse maha magaksite, kogu lugu. See on üksildane koht, ega siin neid busse nii tihti liigu. Aga inimesed on siinkandis lahked.”

      Andreas haaras oma pagasi ja astus kiiresti välja. Ilm oli pärast sadu ikka veel sombune ja lämmatavalt palav. Andreas seisatas peatuses ja tõmbas kopsud sooja auru täis. Äkki lõi ninna vänge diislihais ning mööda kimav valge pikap pritsis talle soppa näkku. Lahked inimesed?

      Eva oli lubanud talle vastu tulla, aga peatus oli inimtühi. Andreas mäletas, et siit suure maantee äärest oli Tuulegile umbes seitse või kaheksa kilomeetrit. Tema koolipõlves oli siin seisnud inetu tellistest putka. See oli maha lõhutud. Peale putka ei olnud tee ääres peaaegu mitte midagi. Kahekorruseline tellisehitis paarisaja meetri kaugusel oli nende kunagine koolimaja, aga see oli varsti pärast tema lõpuaktust kinni pandud. Kui kolhoosiaeg lõppes, lõppesid ka lapsed, noorem rahvas СКАЧАТЬ