Politseiniku tütar. Katrin Pauts

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et politseinikul oli õigus. Seda ei olnud. Ema polnud jätnud ühtegi sõnumit, mitte mingit selgitust. Nad otsisid kogu maja läbi, aga ei leidnud isegi õrna vihjet. Ema oli neid alt vedanud.

      Eva oli ema peale vihane ja häbenes seda tunnet.

***

      Tol päeval oli ema jätnud kodus kõik nii, nagu teeb hoolas perenaine, enne kui pikemaks ajaks ära läheb: pesu oli nöörilt korjatud ja värskelt triigitud, põrandad läikima poonitud. Ta oli isegi verandaaknaid pesnud, need pimestasid päikest peegeldades silmi. Jahtunud pliidilt leidsid Eva ja vennad kastruli hernesupiga. Laual ootas pannkoogitaldrik, teine taldrik kummuli peal, et koogid kiiresti ei jahtuks. Need olidki veel leiged.

      Eva kattis elutoas laua ja nad vendadega sõid suppi ning kooki, valamata ainsatki pisarat. Tundeid ei olnud veel. Sõnatult pesi Eva hiljem nõud ja Tom kuivatas neid. Andreas tõi kuurist kaminapuid. Siis istusid nad kobaras kamina ees ja vahtisid leekidesse. Evale meenusid vana politseiniku sõnad. See oligi julm tegu.

      Nad ei saanud millestki aru.

      Järgmisel pärastlõunal saabus nende kuivetu ja alati elegantselt riides tädi, ema õde. Rohkem lähisugulasi neil ei olnudki. Isa oli olnud oma eakate vanemate ainus laps. „Meil onu Endliga on Nõmmel suur maja. Te olete seal ju käinud,” ütles tädi. „Ja meil ei ole endal lapsi. Aitaksime rõõmuga.”

      Tädi Kristi ja onu Endel elasid funkstiilis majas Kadaka puiestee ääres. Lapsepõlves oli Eva seal haruharva külas käinud ning mäletas ainult majast uhkavat steriilsust ja ema karmi käsku, et nad ei tohi mitte midagi puutuda. Ta oli istunudki kangelt ning sirgelt diivanil ja püüdnud võimalikult vaikselt hingata. Tädi antiikses vitriinkapis seisid rivis kujukesed: hüljes Vigri, päkapikk ja tilluke punase põllega tüdruk. „See on ehtne martsipan!” mäletas ta tädi hardalt õhkamas. Eva paluva pilgu peale oli tädi ühe kujukese välja võtnud, aga kui Eva käe sirutas, et seda lähemalt imetleda, pani tädi martsipantüdruku tagasi klaasi taha.

      „Mina ei tule teiega,” ütles Andreas, kes oli juba kaheksateist ja võis teha, mida tahtis. Ka Tom keeldus. Tema oli äsja saanud kakskümmend. Eva kõhkles. Ta ei tahtnud hakata martsipantüdrukuks, keda hoitakse klaasi taga, aga kollases majas ei olnud enam kodutunnet.

      „Sa oled ju alles seitseteist. Sa ei saa elada ühes majas kahe noormehega,” keelitas tädi, kellel ei paistnudki olevat midagi selle vastu, et poisid maha jäävad. Lõpuks pakkis Eva riided ja puges tädi autosse.

      Tallinnas lülitas ta juhtunu oma mõtetest välja. Steriilses majas õnnestus see üllatavalt kergesti. Tädil käisid külas samasugused peened daamid nagu ta isegi ning Eva ülesandeks oli neile suupisteid pakkuda ja kohvi välja kallata. Daamid vestlesid ooperist ja teatrist. Evale oli see võõras ja kummaline maailm, ta kuulas lummatult.

      Ta lõpetas gümnaasiumi ja leidis lehekuulutusele vastates tööd suvereporterina. Talle oli alati meeldinud kirjutada. Ta kavatses ülikooli minna, aga lõi käega ja töötas edasi. Talle meeldis vabadus, mida oma raha talle andis. Nemo, kes teadis, et ülikooliharidus meelitaks töötajad parematele jahimaadele, väitis, et kõige paremini õpib lehetööd toimetuses. Eva jäi uskuma.

      Tädile ei meeldinud Eva töökoht. „See pole ju väärikas,” puhises ta õhtusöögilauas. „Miks sa ei võinud kultuurilehte minna? Miks sa meile ei öelnud, et tahad ajakirjanikuks hakata? Endlil on ju tutvusi.”

      Eva palus Nemolt avanssi ja leidis magalarajoonis üürikorteri. Ta oli nüüd täisealine ega pidanud enam tädi kuulama. Hommikul oli ta esimesena toimetuses ja lahkus sealt siis, kui viimane küljendaja oli oma arvuti välja lülitanud. Isa, ema ning kollane maja meenusid talle üha harvem.

      Mõnikord saatis üks või teine vendadest Eva tööaadressile e-kirja, tavaliselt lühikese õnnitluse sünnipäevaks või jõuludeks. Ta sai teada, et ka vennad lahkusid lapsepõlvekodust: üks läks Inglismaale õnne otsima, teine Tartusse ülikooli. Paar korda said nad kokku ja käisid koos puhkusereisil. Lõpuks unustas Eva kirjadele vastata ja vennad omakorda unustasid tema sünnipäeva. Evale see sobis.

      Paar korda nägi Eva unes, et seisab rannal, aga loojuva päikese asemel lõõmab silmapiiril tulekahju. Ta teab, et kollane maja põleb ning seal on lõksus tema ema ja isa. Neile on vaja abi kutsuda, aga ta ei suuda telefonis hädaabinumbrit valida. Kogu aeg läheb valesti. Ta ei suuda ka pead eemale pöörata, vaid seisab ja vahib otse tulle nagu Loti naine, kes keelust hoolimata vaatas tagasi ja tardus soolasambaks.

      Ärgates käis ta alati rõdul suitsetamas, tegi siis kannutäie kanget kohvi, pani teleri mängima ja vaatas seriaale, kuni väljas valgeks läks.

***

      Torm oli tõusmas, aga selle kiuste heitis Eva sandaalid jalast ja pistis valusad pahkluud jahedasse vette. Ta ei riskinud kaugemale minna, ta mäletas astmeid. Kord ammu oli Marta hoiatanud, et siin võib olla ka maailmasõjaaegseid pommiauke. Meri oli siinkandis salalik.

      Vastutuult koju jalutades jõudis Eva Marta tareni. Kahes aknas põles tuli. Eva vaatas kella: pool kolm. Ta otsustas, et magab end välja ja läheb õhtul Martale külla. Neil oli üks jutt pooleli.

      Kodus mässis ta end uuesti pleedi sisse ja kuigi tugev tuul maja vanu aknaid lõgistas, tundus tuba talle palju soojem. Ta vajus nii sügavasse unne, et ei kuulnud allkorruse põranda naginat. Ta ei kuulnud väikese valge koera haukumist.

      NELI

      Kui ta soojas päikeselaigus ärkas, kuulis ta kiledat haukumist kohe. Eva läks õue. Trepil vedeles öises tormis rebenenud vahtraoks. Ta heitis selle kõrvale ja otsustas muruniitja hankida. Kindlasti kellelgi on. Siis meenus talle, et kõik majapidamised peale Marta oma asuvad liiga kaugel ja tal ei ole niiduki vedamiseks transpordivahendit. Ta kahetses, et ei olnud buumiajal, kui palgad olid veel kõrged, taibanud autot liisida.

      Väike valge koer oli rihmapidi väravaposti külge seotud, nina ees joogikausike. Evat märgates kukkus peni veel raevukamalt haukuma. Eva vabastas koera rihma otsast, too järgnes talle tuppa ning keris end kaltsuvaibal kerra, nagu poleks tal teist kodu iial olnudki. Evale ei meeldinud väikesed koerad ega nende kime hääl. Aga ta aimas, et koer kuulub nüüd talle.

      Sisetunne tõmbas Evat postkasti juurde, mis oli tegelikult jämedale vaiale kinnitatud plekist piimanõu. Selle kaas oli irvakil. Eva mälu ütles, et eelmisel päeval see nii ei olnud. Eva lükkas käe jahedusse ja seal see oligi – valge ümbrik, selle sees kaustikust rebitud jooneline paberileht. Viimane oli hariliku pliiatsiga servast servani ilusa selge käekirjaga täis kirjutatud.

      Kulla Eva!

      Loodan, et arvasin õigesti ja see, kes tuli tagasi, oled sina. Sinu vennad ei tundunud mulle seda tüüpi. Sina olid tõsine ja järjekindel.

      Olingi kartnud, et ühel päeval sa tuled ja tahad jätkata sealt, kus meie jutt pooleli jäi. Aga mul on tunne, et me ei jõua enam rääkida.

      Mulle jäi mulje, et sulle meeldivad koerad. Väike Bella on harjunud õhtuti jalutamas käima. Ta on vähenõudlik, hea loom. Te hakkate kenasti läbi saama.

      Helista palun valla sotsiaalosakonda, las nemad kannavad ülejäänu eest hoolt. Kedagi teist mul ei ole. Nendega on sel teemal räägitud. Vali number ja palu minna Marta juurde. Rohkem pole vaja muretseda. Nad on minu tervisega kursis ja mõistavad. Kui sa ise seda soovid, võiksid senikaua minu juures ööbida. Varuvõti on pojengipeenras klaaskuuli all. Mul ei ole sugulasi ja seal ei tülita sind keegi. Arvan, et sul on raske oma kodus keskenduda ülesandele, mille sa endale nähtavasti oled võtnud. Seal ei ole turvaline.

      Ilmateade ütleb, et paari nädala pärast läheb külmemaks ja su majal on mõned СКАЧАТЬ