Politseiniku tütar. Katrin Pauts

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hakkas nokaga raevukalt prahti tuustima. Tühjad pakendid pudenesid asfaldile, kust tuuleiil nad kaasa haaras ja hoovile laiali pillutas. Rasvase ollusega määrdunud kilekotiräbal kleepus Eva seelikusappa. Ta rapsis end puhtaks ja tundis äkki iseenda vastu tülgastust.

      Sigaretti kustutades jälgis ta täisõginud kajaka laiska äralendu. Otsuse oli ta juba varem langetanud, oli oodanud lihtsalt õiget hetke. Ta tundis juba ammu vajadust olla lihtsalt Eva ja proovida end uuesti üles ehitada. Kellekski paremaks. Ja ta tahtis Nemo juurest ära.

      Kajakas oligi oodatud märguanne. Eva avas käekoti ning sobras, kuni leidis diktofoni, vajutas paari nuppu ja tema suur lugu oligi läinud. Ta kõhkles hetkeks, surus siis käe otsustavalt kotipõhja ning leidis tüki plastikut. Kõige tähtsama osa oma suurest loost surus ta pilgeni täis prügikastis mädanevate apelsinide vahele.

***

      Eva kuulas hajameelselt, kuidas Nemo rääkis iseenda vastutulelikkusest ja töölepingu lõpetamisest poolte kokkuleppel, kuigi ta võinuks teha ka teisiti. Kui ta vaid poleks nii hea ja järeleandlik inimene. „Ja kui meil poleks sinuga seda, ee, teatud sidet,” lõpetas ta oma tiraadi. Eva köhatas, ebamugavust peletades. Ta oli lootnud, et Nemol on too õnnetu teatriskäik juba meelest läinud.

      Nemo mõnules oma suuremeelsuse aupaistes ja Eva tundis, kuidas uni silmadele rõhub. Nemo ego oli nii suureks paisunud, et kabinetis ei jätkunud kahe jaoks enam õhku.

      Siis poetas Eva lahkumisavaldusele kalligraafilist allkirja maaliv Nemo lause, mis Evat veel rohkem raputas: „Olen varem su tujusid lihtsalt alla neelanud. Olen sind kuidagi ikka välja vabandanud. Aga ma ei saa seda enam teha. Me keegi ei saa olla igavesti oma lapsepõlve orjad, on ju. Sa pead selle kilbi ükskord ometi alla laskma, mõistad?”

      Eva noogutas. Ta oli pärast teatriõhtut teinud rumala vea ja pihtinud Nemole oma lapsepõlvest. Ta ei mäletanud enam, millest teatritükk rääkis, aga kuidagi oli see teda härdaks muutnud ja kaasa aitas ka puhvetis joodud paar pokaali veini. Nemo oli kuulanud kuidagi hajameelselt ja vahepeal oma naise telefonikõne vastu võtnud.

      Paar nädalat tagasi oli Eva käinud oma kunagises kodukülas Tuulegil ja kirjutanud loo kadunud tüdrukutest. Loos oli märgitud tema isiklik seos juhtunuga ning Nemole oli see silma jäänud. Samuti ei meeldinud talle loo iseäralikult lüüriline stiil. Ta oli Evat siinsamas kabinetis hurjutanud: „Et see oleks viimane kord, kui sa siin lehes mingeid isiklikke asju ajad. Ma ei taha enda reporterite hulka nõrku inimesi. See oli hea teema, aga lugu oli liiga sentimentaalne. Sa rikkusid selle ära. Liiga vähe fakte, liiga palju emotsiooni. Oleksid pidanud enne minu juurde tulema, mitte otse sinna põrutama. Oleksin teema kellelegi teisele andnud. Objektiivselt kirjutades oleks sellest võimsa loo saanud.”

      Nemo oli küsinud, kas keegi oli loos esitatud üleskutse peale juba helistanud. Eva surus huuled kokku ja raputas pead. Ta ei kavatsenudki Nemole rääkida.

      Nemo lükkas allkirjastamist ootavad paberid uuesti tema nina alla. Eva tundis, kuidas silmist valgusid pisarad ja üks neist potsatas valgele paberilehele, kuhu ta oli just oma allkirja kritseldanud. Tema nime esitähest sai sinine järveke.

      „Ma prindin uuesti välja,” ohkas peatoimetaja, tõmbas dokumendid Eva eest laualt, kägardas lehed pallikeseks ja viskas paberikorvi. Siis hakkaski Eva karjuma.

***

      Kui oma mineviku vang Eva Niimand oli Nemo kabinetist välja pääsenud, tegi ta seda, mida ükski selge mõistusega eksvang kunagi ei teeks – murdis uuesti oma vangikongi sisse.

      KOLM

      Eva loobus lootusest pleedi kõvemini ümber keha mähkides sooja saada ja tõusis. Vana diivan ägises kergendustundest. Mobiilist kellaaega vaadanud, nägi ta, et hommik on alles kaugel. Talle meenus, et all elutoas on suur kamin ja võibolla leiab maja tagant kuurist paar halgu. Suure suve kiuste oli hüljatud majas rõske ning külm.

      Ta komistas oma kohvri otsa, mille oli saabudes põrandale unustanud, ning kirus end veel kord, et polnud taibanud taskulampi soetada.

      Eva leidis tumeda ukseava ja läks ettevaatlikult järsust puittrepist alla. Kord lapsepõlves oli tema villases sokis jalg siin libastunud ja ta oleks peaaegu kaela murdnud. Ka trepp naksus. Maja häälitses.

      Allkorrusel oli veidi valgem. Elutoast klaasverandani looklesid ikka veel pikad kaltsuvaibad. Eva oli juba päeval oma kunagises kodus ringi vaadates imestanud, kui puutumatuks oli kõik jäänud. Tavaliselt tassivad vargad mahajäetud majad kiiresti tühjaks, aga siin polnud seda juhtunud. Isegi antiikne kappkell oli alles.

      Evale meenus, mida ta oli paar nädalat tagasi tüdrukute loo jaoks materjali kogudes kuulnud: külarahva sõnul kollases majas kummitas. Keegi ei tõstvat siiakanti jalgagi. Isegi maja ümbritsev maalahmakas oli juba aastaid hooldamata, kuigi PRIA oleks maksnud selle eest hunniku raha.

      Veranda oli avar ja kõrge. Kunagi oli Eva kujutlenud, et selline ongi Lumekuninganna jääloss. Osa mitmevärvilisest vitraažaknast oli purunenud ning ta kuulis õue astumatagi selgelt oma lapsepõlve lemmikhäält – ritsikate sirinat.

      Hoovis oli valgem, taevas säras peaaegu täiskuu. Läbi rinnuni ulatuva heina viis maja taha vaevumärgatav rada. Eva juurdles, kes oli selle tallanud, ja jõudis otsusele, et tõenäoliselt mingid loomad. Näiteks kitsed või põdrad. Maja taga kõrgete puude varjus oli hämaram ja ta ei suutnud leida puukuuri, või siis ei mäletanud enam täpselt, kus see asus.

      Talle meenus, et kui ta siin päeval tiiru tegi, märkas ta üht ebatavaliselt ilusat puud. See oli imelise kahara võra ja tumepunaste lehtedega. Sellist puud siin varem ei kasvanud. Ta oleks mäletanud. Puu tundus liiga eksootiline, et siia ise kogemata sattuda.

      Eva jalutas uuesti maja ette. Märjavõitu rohi silitas leebelt ta valusaid jalgu. Ta mäletas, et sissesõidutee alguses oli kunagi olnud värav, aga selle puitosa oli ilmselt kõdunenud. Alles olid vaid kaks jämedat metallposti. Ta suundus nende vahelt kitsale heledale maanteelindile ja kõndis, kuni õhk muutus niiskeks ning soolaseks.

      Lähemale jõudes kuulis ta müra. Ta märkas alles nüüd, et vahepeal oli tõusnud tuul ja andnud merele hääle.

***

      Umbes aasta pärast läks ema isale järele – kõndis ühel õhtul siitsamast rannast merre. Merepõhi oli siin astmeline. Ühel hetkel olid vees põlvini, aga järgmise sammuga astusid sügavikku.

      Külaeided sosistasid, et ema taskud olnud kive täis nagu ühel tuntud kirjanikul, kes samuti lihtsalt vette astus. See polnud tõsi. Ema oli vette kõndinud. Teda olid näinud rannakalurid. „Meil polnud enam midagi teha. Jumala nimel, ta läks vette ja heitis pikali, nagu heidaks rahulikult magama. Me nägime oma silmaga. Tulime nii kiiresti, kui saime, aga ta oli juba läinud,” rääkisid vapustatud kalurid. Veel väitsid nad, et uppunu näol oli olnud iseäralik malbe ilme. Ta oleks justkui naeratanud.

      Kui Eva ja vennad teada said, et ema surm oli vabatahtlik, küsisid nad politseinikelt: „Kas ta jättis meile kirja?”

      Politseinikud laiutasid käsi. Rannaliival oli ainult ema jäljerada.

      „Teate, see on müüt, et enesetapjad jätavad põhjenduse maha,” seletas üks politseinik, kinnise ilmega vanem mees. „Tavaliselt nad ei jäta. Enesetapp on julm tegu. Just sellepärast on see patt, saate aru. Nad tahavad, et lähedased kogu oma ülejäänud elu piinleksid.”

      Politseinik meenutas, kuidas tema noorem vend viaduktilt kiirteele hüppas. „Ei jätnud ta mingit kirja. Aga tal ei vedanud. Ta on kaelast saadik halvatud. Tahtis perele trääsa näidata ja nägi hoopis ise.”

      Eva ei jäänud uskuma. Politseinik ju ei teadnud, СКАЧАТЬ