Priius, kallis anne. Elu ja surm vabadussõja kõige raskemal ajal. Alo Lõhmus

Чтение книги онлайн.

      Mõne aja pärast tuleb ta teadvusele. Läheb aega, enne kui mehe mõistus selgineb ja ta saab aru, et viibib elusana ühishauas. Servani surnukehi täis haud on kohati kas päris lahti või ainult lohakalt õhukese mullakihiga kaetud, mistõttu pole Aleksander, kelle peal on veel üks kiht surnuid, ära lämbunud. Kuid ta on läbimärg hauda nõrguvast veest ja verest. Mehe üks käsi on alumiste surnute vahele halvasti kinni jäänud, kuid peagi veendub ta, et on üldiselt vigastamata. Nähtavasti ei olnud esimene kogupauk teda tabanud ning hauda oli ta kukkunud vaid minestuse tõttu.

      Aleksander kavatseb hauast välja ronima hakata, kui kuuleb korraga hääli. See on tunnimees, kes kõneleb mingi naisterahvaga. „Mis sa raibetest ikka enam valvad, tule parem sooja, annan sulle kuuma teed!” kuuleb Aleksander naist ütlevat. Tunnimees kõhkleb, kuid mõne aja pärast hääled kaovadki.

      Veidi aega veel oodanud, rabeleb mees hauast välja ning hiilib mööda linnataguseid metsi ja heinamaid koju.

      Tema poeg Johannes on koos enam kui 70 vangiga vanglasse oma saatust ootama jäänud. Nad juba teavad, et hukkamise põhjuseks on punaste plaan Rakvere maha jätta. Eesti vägede linnajõudmine ei saa enam olla kaugel. Vangid kardavad siiski, et hukkajad jõuavad enne neilegi järele tulla.

      Vange on valvama jäetud vanemvalvur Timoleon ja vangla kirjutaja Prink. Nad on sama ärevil nagu vangidki. Kui Munström palub luba väljakäiku minna ja sealt oma kongi naaseb, siis ei lukusta Timoleon tema järel enam ust.

      „Esialgu ei julgenud keegi kongist lahkuda, kuid aegamisi avati uks ja vaadati uudishimulikult vanglakoridori,” kirjeldab Munström. „Sinna tuli ka kirjutaja Prink, kes Timoleonile midagi seletas, millega viimane nõusse jäi, võttis võtmekimbu ning hakkas avama ka teiste kongide uksi. Samal ajal pidas Prink väljas valvet, et keegi vangide vabastamist segama ei saaks tulla.”

      Vangid kogunevad kongidest tasahilju koridori ning Timoleon avab lukust ka vanglakoridori võretatud värava. Vangid jooksevad õuele ja sealt vanglaväravasse, kuid nüüd jõuab kohale punaväe patrull. Vangid aetakse vanglasse tagasi, tänaval vahti pidanud kirjutaja Prinkil kästakse kongid uuesti lukku keerata ning talt nõutakse aru, miks vangid vabadusse olid lastud. Prink, kes on tänaval seistes märganud, et tribunal on kohtuhoonest lahkunud, väidab, et täitis vange vabastades tribunali käsku. Et käsku kontrollida ei ole enam võimalik, jäävad punaväelased seletust uskuma ja põgenevad tribunali liikmete eeskujul. Prink vabastab vangid uuesti.

      Punakaardi patrulli ilmudes poeb Johannes Munström vangla hoovil peitu ühe veetõrre taha. Seal ootab ees juba üks teine vang, Rakvere voorimehe Leetbergi poeg. Varsti märkavad nad kolmandatki peitupugenut, üht Kunda meest. Kui hoovi peal kõik vaikseks jääb, ronivad mehed üle vanglamüüri. Leetberg suundub oma koju ning Kunda mees, kellel pole linnas kuhugi minna, palub Munströmil end kaasa võtta. Mehed hiilivad mööda vanglalähedase oja kallast minema, kuni jõuavad Parkali tänava sillani. Seal kuulevad nad Pika tänava poolt lähenevat ratsanikku ja tormavad peitu silla alla. Jääkülmas vees istudes ootavad nad seni, kuni sõdur turuplatsini ratsutab, seal ümber pöörab ning tagasi ratsutab. Alles siis, kui kabjalööke enam kuulda pole, jätkavad mehed teekonda ning leiavad kodust eest hauast üles tõusnud isa Munströmi. Paraku saab eakas mees üleelatu tõttu kopsupõletiku ning sureb kolm ja pool nädalat hiljem. Johannes Munström (Mugasto) lõpetab oma elu enesetapuga 1936. aastal.