13 talvist hetke. Kristjan Sander
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу 13 talvist hetke - Kristjan Sander страница 7

Название: 13 talvist hetke

Автор: Kristjan Sander

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Зарубежная фантастика

Серия:

isbn: 9789985323014

isbn:

СКАЧАТЬ sametiselt puutumatu. Valgest vaibast varjatud maapind aga oli ebatasane ning tuli olla ettevaatlik, et mitte kukkuda. Kibe külm näpistas läbi kasuka.

      „Kas neilt mingeid soojemaid riideid saaks?” küsis Mihkel.

      Onu Roma käis kanderaami kõrval ja vaatas tema poole. „Midagi leiame, aga mitte nende käest.”

      „Kohal,” ütles keegi eestpoolt. Nad seisid keset valget lagedat välja. Kaks meest hakkasid sapöörilabidatega lund eemale kraapima. Mõne hetke pärast jõudsid nad rohelise plekini, teised astusid kõrvale ja Mihkel jälgis, kuidas lumes alt tuli välja kahe poolega lai luuk. See polnud lukus, vähese vaevanägemise järel hakkas jää luugipragudes ragisema ning neli meest hiivasid ühise jõupingutusega ühe luugipoole lahti. Teisega läks kergemini. Mihkel heitis pilgu alla ja nägi maapõue laskuvat kaldkäiku. Seal oleks mahtunud autoga sõitma.

      Õhk käigus oli soojem ja lõhnas seisva vee järele. Teodor näitas taskulambiga valgust ja nad hakkasid laskuma. Viimased tõmbasid luugipooled endi järel metalse prahvatusega kinni. Koridori laes läikisid purukspekstud pirnipesad ning seinal seisis musta pulverisaatoriga kohmakalt maalitud tähtedega: „Kõik läksid rindele.” Maalased märgistasid territooriumit.

      Onu Roma kontrollis midagi ja ütles: „Normis.”

      „Misasi?” päris Mihkel.

      „Kiirgus. All on reaktor.”

      Keegi süütas teise taskulambi ja kaks valguskoonust hüplesid alasti betoonseintel. Kogu tunnel oli betoonist valatud, seintel, põrandal ja lael polnud mingisugust vahet. Saalungilaudade jäljed paistsid.

      „Tegelikult jookseb siin ainult jahutusvesi… Päris reaktor on linna teises servas, selle ümber sulab seniajani lumi ära. Aga lähedale on parem mitte minna.”

      Õhk muutus spetsiifilisest veevärgihõngust ning mingist orgaanilisest haisust paksuks. Tiivikud ventilatsiooniavades olid liikumatud. Nad läksid üha sügavamale, tunneli langemisnurk jäi kogu aeg muutumatuks ning Mihkel pidi tõrjuma paigalseismise illusiooni. Ta mõtles, kui sügaval nad juba on. Kümme meetrit? Kakskümmend?

      „See punker tehti tuumasõja jaoks,” sõnas onu Roma.

      „Kas siis lifti ei ole?”

      „Ei tööta.”

      Keegi eeskäijatest komistas millelegi ja näitas põrandale valgust.

      „Vahi elukat,” kostis Mihklini. Kui ta kanderaamiga sinna jõudis, oli korjus jalaga seina äärde lükatud ja lamas selili, käpad lae poole, pea otsast näritud. Alguses ei saanud Mihkel aru, mis loomaga tegemist on, siis taipas. Seina ääres lamas kodukassi suuruse võhru jäänus.

      „Mutant,” kommenteeris onu Roma. „Tavalised rotid ei armasta neid eriti. Aga ükskord saavutavad sellised siin ülekaalu. Mahuvad täpselt ventilatsioonikäikudesse, aeglasema ainevahetusega, kiiremad ja tugevamad.”

      „Mis nad söövad?”

      „Sa ei taha teada…”

      Korjus haises vängelt. Mihkel tundis, kuidas sees keerab.

      „Usu mind, näeb hullematki,” ägises kanderaamil Lauri.

      Mõnekümne sammu järel katkes tunnel nagu noaga lõigatult. Otsasein läikis metalselt, see oli järjekordne luuk. Kuskil polnud jälgegi mingeist käepidemeist.

      „Paneme ta maha,” ütles Mihkli kaaslane. Teised jäid kanderaami ümber ringis seisma.

      „Lauri, ole siis tugev,” ütles onu Roma.

      „Kas me jätame ta siia!?” Mõte pani Mihkli judisema.

      „Peremehed ei luba meid kaugemale. Kardavad. Haavatud ravivad terveks, aga nood ei mäleta pärast midagi, mis nendega tehti.”

      Mihkel vangutas pead. „Ja me tulime siia ju nende sõda pidama? Kas keegi neid üldse kunagi näinud on?”

      „Tule siiapoole…” Onu Roma juhtis Mihkli luugi juurde. Otse selle kõrval oli seinas metalliga kaetud sõõrjas auk. Roma päästis lihtsa kinnise lahti ja luuk vajus hääletult väljapoole. Selle taga haigutas pimedus, näis, nagu oleks ruum täidetud mingisuguse tintmusta vedelikuga, mis teadmata põhjusel oma kohal püsis ega voolanud välja.

      „Pane pea sisse. Julgelt…”

      Mihkel vaatas jälestusega auku. Ta pistis näpud ettevaatlikult sisse, sõrmeotsad kadusid tumedasse ainesse kui lõigatult, kuid käsi tundis vaid sooja õhu puudutust. Poiss pigistas silmad kinni, tõmbas kopsud õhku täis ja torkas pea pimedusse.

      Üksteise järel ilmusid kaadrid. Päikesepaiste raudbetoonist majakarpide kohal. Kõrgel lehvivad mustad lipud. Kaamera laskus sujuva kaarega laia prospektini, kõrgete postide otsast rippusid alla trolliliinid ning järgmises kvartalis vaatasid mõlemalt poolt liiklussoonele alla ülemäära kõrgete ja kitsaste akendega ranged hooned. Edasi tuli mingisugune kuuekordne lipuvarrastega mürakas, mis võis olla suvaline ühiskondlik hoone alates teatrist ja lõpetades sõjakomissariaadiga.

      Linn avanes vaatajale, nagu kirurgi meisterlik lõige paljastab lahangulaual organismi keskused. Kaugel prospekti lõpus, arvatavasti linna keskel, sirutus kraananokkade ja pooleli ehitiste tagant päikese poole hiiglaslik mitme tiivaga hoone, mille suurust oli raske hoomata, see domineeris oma suurusega kõige muu üle – mitte maja, vaid pigem pinnavorm. Selle ümber tundus olevat tühi tsoon, edasi aga tulid raskepäraste viiekordsete hoonete sünged read ning kusagil paremal kõrgusid korstnad ja mingisugused kummuli ämbri kujulised ehitised.

      Päikese ette roomasid aeglaselt pilved, hakkas tibutama ning udu mässis ennast ümber raskeveokite tulede, muutes need hägusateks määrdunudpunakateks valguslaikudeks, surevad puud tänava ääres tilgutasid mustunud lehtedelt vett ja kusagil andsid trolliliinid sinise sädelahenduse.

      Kaader vahetus. Väikeses ruumis kulunud laua taga istusid kaks inimest. Üks neist, seljas mustade punaääreliste pagunitega vormikuub, seisis laua kõrval, ettepoole kummardudes ning ühe käega lauaplaadile toetudes. Teine istus, tsiviilpintsakus turi kühmus. Seisja karjus midagi, žestikuleeris ägedalt ning keeras laualambi kuplit nii, et valgus istujale lähedalt otse näkku paistis. Too raputas pead. Seisja võttis hoogu ja lajatas istujale lahtise käega vastu nägu. Too vappus toolil. Suures plaanis näidati hirmunud lühinägelike silmadega nägu, lõuga kattis nädalane habemetüügas. Silma alla vormus sinikas.

      Siis vahetus kaader jälle. Lipuvarrastega hoone eest marssis läbi kolonn noidsamu inimesi, kes enne olid täitnud tänavaid. Kanti loosungeid ja plagusid, tuul liigutas laisalt musta kangamere laineid, ainult must ja punane katsid tänavat tänava järel, kui katkematu inimrong linnasüdamest läbi lookles. Kaamera muutis võttenurka ning nähtavale ilmusid marssijate näod. Need naeratasid ja hüüdsid tervitusi ning igaühe silma all paistis tindikarva latern.

      Kaader vahetus jällegi. Lumetormid haarasid linna endasse, võigas tuul kõigutas puid ja vihistas majanurkade ümber, hanged kuhjusid esimese korruse akendeni. Paneelmajade aknaist hakkas immitsema suitsu, võttepunkt lähenes ühele aknale. Keset tuba seisis väike raudahi, millest oli aknani tõmmatud plekist toru. Vanem mees kükitas ahju kõrval, vatijope seljas, ja toppis sellesse mingeid pulki. Kõrval vedeles lõhutud tool. Siis näidati jälle kohta, kus enne oli olnud paraad: ühiskondliku hoone akendest loopisid kasukates ja vatijopedes kujud välja mööblit, pabereid, mingeid pilte ja loosungeid. Lipud tõmmati varrastest, tallati jalge alla, valati СКАЧАТЬ