13 talvist hetke. Kristjan Sander

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Kell oli kaheksa õhtul ja suvepäike ikka veel kõrgel.

      Roosa värv koorus soojadelt seintelt ning müüride ääres kõrbesid võilillepuhmad, päevakuumus oli vaid veidi järele andnud. Kultuurimaja trepi peal soojendasid ennast karvased ja sulelised. Maja nurga juures seisis putka, kus keegi tütarlaps üritas edutult suhkruvatti müüa. Kõik oli nii, nagu olema pidi.

      Mihkel tuli mändidevahelist teed mööda. Ta kehal vaheldusid päikese- ja varjulapikesed, tekitades mulje kummalisest sujuvast liikumisest.

      „Tere, lilleke.”

      „Tere.” Poisi juuksed olid veidike püsti ja põsel vajutusjälg. Zoja hakkas naerma.

      „Sul on padjanägu peas.”

      Mihkel üritas juukseid siluda ja masseeris põski. „Magasin jah natu sisse.”

      Nad astusid mõranenud klaasiga uksest sisse. Rahvas seisis ikka veel järjekorras, mis sest, et kontsert oleks pidanud kirjade järgi juba alanud olema. Mingi tädike müüs neile piletid ja teine tädike kontrollis neid kaks sammu esimesest eemal. Piletid olid vanad, sinisest rullist tõmmatud lipakad, kopikates hind peale trükitud. Keegi oli purjus ja õiendas midagi ukse juures, nad trügisid hämarasse saali sisse ja lava poole. Otse lava ees seisis Volli ja lehvitas oma rohelist harja. Mihkel pani käed tüdrukule selja tagant ümber kõhu, Zoja ajas pea kuklasse ja vaatas üle pea poisile otsa.

      „Kas sa und ka nägid?”

      „Hmh,” kostis Mihkel, hetke viivitades. Und polnud ta tõepoolest näinud. Aga sellegipoolest… „Nagu sõjafilmis. Ühel pool inimesed, teisel pool mingid valged asjad.” Ta surus tüdrukut õrnalt endale lähemale. „Kunagi nägin ma unes nagu päris filmi, subtiitritega ja puha. Pantvangidraama, kangelaslike miilitsatöötajatega.”

      Kaaren ja teised tulid lavale ja puhkes üleüldine kiljumine ja vilistamine. Toru hakkas trummidega pihta, siis tulid kitarrid, akordion, Karini Karini viiul ja Kaarna kähe hääl:

      „Kui ma kõnnin vihmas hallis, hüvasti su jätan, kallis…”

      Eestis oli vähe neid, kes nii halvasti laulda oskasid. Tal oli muidki fenomenaalseid omadusi. Täna oli tal pealekauba uus lugu. Esimesed värsiread läksid vilekooris kaotsi.

      „…siis lõigata lahti see nabanöör nabalt saab meie jaoks vaid üheksa üksteist…”

      Zoja turtsatas. „Üheksa üksteist? Mis see tähendab?”

      „Poeedi inspiratsioon…” Mihkel kehitas õlgu, pani silmad kinni, muusika kandis teda endaga kaasa ning ta tõmbas sõõrmetesse tüdruku äsjapestud juuste hõngu. Zoja tundis, kuidas ta keha muusika rütmis nõrgalt liikus. Mingisugune sell kippus lavale trügima, aga tõmmati tagumikkupidi alla tagasi. Zoja ajas pea kuklasse. Kontsert oli tore, poiss oli tore, aga miski nagu segas, mingi mõtteuid või mälestuskatke häiris, pirises ja inises teadvuse piiril. Tüdruk kibrutas kulmu ja püüdis siis mõttes kõikvõimalikele totrustele käega lüüa. Peaaegu isegi õnnestus.

      Muusika lõppes, karjumine ja vilekoor tõusid väikese saali laeni ja tahtis seda taladelt nihutada. Miski pühkis Mihklil üle näo, ta lõi silmad lahti. Keegi lehvitas otse nende ees suure musta lipuga.

      Lava oli korraga tühjaks jäänud, siis ronisid uued tüübid eesriiete tagant välja.

      „Mis ajast Kaaren tuubikute soojendusbänd on?” küsis Mihkel.

      Zoja krimpsutas nägu. „Lähme minema?”

      „Lähme.”

      Fuajeesse tuli väljast kõvasti uut rahvast, roosas kampsunis piletimüügitädidel olid käed tööd täis. Kui nad väljapoole trügisid, vaadati neid imelike nägudega.

      Parki oli sugenenud hämarust, soojad varjud liikusid puude vahel ja rippusid kruusastel radadel. Taevast aga valgustas veel kauge päevatera. Päevakuumus oli kadunud ja kõik ümberringi lõhnas, palju paremini, kui Mihkel tükil ajal oli tundnud. Ta võttis Zojal ümbert kinni ja vaatas talle otsa, kuid tüdruku nägu oli pilves.

      „Ma vist lähen koju ära,” ütles Zoja. „Helistame.” Ta vabastas ennast õrnalt poisi käsivartest.

      Mihkel jõllitas teda hetke ja kordas: „Helistame.”

      Tüdruk naeratas talle, astus kaks sammu tagurpidi, lehvitas, pööras ümber ja läks.

      25.06.199…

      Öösel ei juhtunud midagi.

      26.06.199…

      Zoja oli just Piritalt tagasi jõudnud, kui keegi uksekella laskis.

      Üldiselt ei tulnud tänasest päevast suurt midagi välja. Mingi ohmu oleks ta Kose vahel äärepealt alla ajanud, järsus kurvis enne silda. Evelin jättis randa tulemata ja Heidi virises. Zoja ei kannatanud virisemist ka siis, kui virisesid paremad sõbrannad. Säh sulle puhkust!

      Ja hetk tagasi oli helistanud vend ja tahtnud raha laenata. Zoja saatis ta pikalt. Omal ajal Itaalia kloostrites olid sellised sahtlid, kuhu sai soovimatu lapse jätta. Võibolla on mõnes kloostris sahtli kõrval ka üks tubli post, mille külge soovimatu vend köide panna.

      Ta laskis uksekellal tiriseda, riputas ujukad ning rätiku häirimatus rahus rõdule kuivama ja läks siis avama.

      Ukse taga seisis Agu veinipudeliga. „Tere, kas võib korraks sisse astuda?”

      Zoja oli nii üllatunud, et ei osanud hetke jooksul midagi kosta. „Jaa…” ütles ta siis. Agu ulatas talle pudeli.

      „Millest selline mõte?”

      „On sul midagi selle vastu, et klaas veini juua?”

      „Ei… Aga kust sa selle peale tulid?”

      „Mõte leidis minu. Mihklit pole siin?”

      „Pole. Ta ei ela siin.” Huvitav, mõtles Zoja, kas ta läheb nüüd minema.

      „Mult osteti täna esimene lugu ära,” selgitas Agu. „Veidike võiks tähistada. Ma otsin kedagi, kellega oma tagasihoidlikku seltskonda jagada.”

      „Lugu?”

      „Teaduslik fantastika. Ma üritan ulmet kirjutada,” selgitas poiss veidi häbelikult.

      Zoja naeratas. „Tule, otsi, mis muusika sulle meeldib. Ma toon avaja ja klaasid.” Lõppude lõpuks kulus natuke lahutust ju praegu väga ära. Ja pealekauba oli vein valge. Talle meeldis valge vein palju rohkem kui punane.

      Köögis kuulis tüdruk, et Agu pani käima Leonhard Coheni. Ta torkas pudeliavaja tagataskusse, kogus ühe käe sõrmede vahele klaasid, noa ja alustassi juustuga, võttis teise kätte pudeli ja tüüris tuppa.

      „Tee lahti.” Ta istus teise kõrvale ja toetas selja vastu seina. Agu tegi lahti ja valas välja. Nad rüüpasid, vein oli magus, aga samas mingisuguse mõrkja allmaiguga, mis moodustas kokku päris huvitava koosluse.

      „Millest su lugu rääkis?”

      Agu vaatas mõtlikult lakke. „Maailma lõpust… Kujuta СКАЧАТЬ