13 talvist hetke. Kristjan Sander

Чтение книги онлайн.

      „Noh, tol Abramovil olid sellised lood, mingid ruumikotid ja sellised asjad, tegelane nägi metsa ja majakest, läks siis maja taha metsa kõndima ja jõudis alati majani välja. Sellest on muidugi paljud kirjutanud. Ma muide väidan, et selline kott on jama, kustkohast sinna õhku ja valgust tuleb ning üleüldse peaks kogu universumi gravitatsioon sealt kõik välja imema, isegi kui kott ise millegipärast stabiilne oleks… Sellepärast on minul tunnel või õigemini terve labürint, nagu tegelane avastab. Seal on igasugused naljakad efektid, tegelane sirutab käe välja ja koputab sellega iseendale selja tagant õlale – nii kitsas ruum, et ta täidab selle ise peaaegu tervenisti ära.”

      „Ja kuidas lugu lõpeb?”

      „Seal kuskil sügavustes kohtub peategelane millegagi, mis nagu on elus ja nagu ei ole ka. See asi ehitab ise oma elukeskkonda, Labürinti siis, järjest edasi…”

      „Päris huvitav.” Nad rüüpasid veini ja näksisid juustu peale.

      Vastu akent lendas kopsti! suur sinine porikärbes, kes ennast seni kuskil varjanud oli, ja hakkas seal sumisema. Zoja pidas talle ajalehega jahti.

      „Agu,” küsis ta siis. „Kas sa oled kuulnud, et inimesed ühel ajal ühesugust und näeks?”

      Agu kruvis kulmud juuksepiirile ja vastas, et seda tuleb aegajalt ette. Tuleb isegi seda ette, et kaks inimest satuvad unes ühte kohta ja mõlemad mäletavad seda hommikul. Marquezel on sellest jutt, „Sinise koera silmad”, hea jutt, kuid selliseid asju juhtub tegelikkuses ka.

      „See tegelane, kes hüppas, mäletad? Sellele meeldis ka Cohen,” rääkis Agu. „Kui ta sõjaväest koju sai, kohtas mingit Meelist, kes ta sigma-jooga ringi juhendajaks kutsus. Meelist ei huvitanud metalliga äritsemine, suhkruvati keerutamine, autode ülestagumine ega muud kooperatiivitegevused. Nad kandsid riituste ajal hõbepaberist korkidest keesid, tead küll, hapukoorepurkide ja piimapudelite korkidest.

      Kui Sven esimest korda vaatama läks, hüppas ta kolmanda korruse aknast välja. Seejärel selgitas ta kuulajatele, et kõige olulisem on mitte karta. Hirm paneb inimese rabelema ja rabeledes kukutakse ennast sodiks. Siis laotas ta maha maadlusmati ja näitas kõigile, mismoodi tuleks libedal tänaval kukkuda. Umbes pooled püüdsid seda järele teha. Lõpuks küsis üks tütarlaps temalt, mitu korda päevas ta mediteerib. „Ma mediteerin ka praegu,” vastas Sven napilt ja pälvis üleüldise imetluse.

      Järgmisel korral registreerus viis uut huvilist ja Meelis võttis üles koosolekuruumi seinte dekoreerimise teema. Seinad tuli katta pudelikorkidest vanikutega. Sven rääkis, mis juhtub selgroo kompressioonimurru korral ja kuidas see kukkudes tekib. Uued liikmed tahtsid näha, kuidas ta aknast välja hüppab. Ta hüppas. Üks ruudulises pintsakus suurte vuntsidega isik vahtis teda nagu ilmailmet. Meelis täiendas tema juttu sellega, et inimese väliskõrv on lootekujuline ning selle tagumist kumerust läbiv energiakanal on selgrooga seotud.

      Ülejärgmisel korral veetsid nad kogu aja pudelikorke niidi otsa ajades. Piimakombinaadi auto oli neid terve koorma kohale toonud. See oli ruudulises pintsakus isiku panus ühisesse ettevõttesse. Kunagi hiljem, kui jüngrid olid „Elu Sõnasse” ümber kolinud, rääkis Meelis, et kilo alumiiniumi maksis mustal turul tookord 15 rubla.”

      Zoja naeris. „On sul ka sõbrad. Kustkohast sa tead, mis nad seal rääkisid?”

      „Ma käisin ise kuulamas,” vastas Agu rahulikult.

      Uksekell helises korraks, törtsti. Zoja läks ja tegi lahti. Trepikojas seisis Mihkel.

      „Nii, joote,” ütles ta, kui tuppa astus. Ta oli kuidagi imeliku näoga.

      „Ühined meiega?” päris Agu vastu.

      „Parem mitte. Ma tulin ainult korraks. Zoja, kas ma oma kella ei jätnud siia?”

      Zoja vaatas masinlikult ringi. „Pole näha olnud.”

      „Aitäh siis, kaon. Nägemist.” Uks käis, ja läinud ta oligi. Zoja tõusis ja astus, klaas käes, akna juurde. Mõne hetke pärast astus Mihkel all trepikojast välja, päikesest kuumaks köetud asfaldile, vaatas üles Zoja akende poole ja astus tõtakalt bussipeatuse poole.

      „Mälestuseks jätan oma sigaretid,” ütles Agu. Zoja pööras ümber ja nägi, kuidas teine hüpitas peopesal suitsupakki, mille Mihkel oli minutiga suutnud riiuliservale unustada.

      Zoja vaatas tänavale tagasi. Miks ta niimoodi ära läks? Ilmselgelt oli millegi peale pahane. Aga üldiselt on siiski nii, et mina joon veini, kellega tahan… Ja selle Agu pärast pole tal küll vähimatki põhjust närveerida. Peaks talle helistama, kui ta koju jõuab, mingi kahekümne minuti pärast. Kodu poole ta läks… Aga üleüldse, võtku rahulikumalt. Tüdruk rüüpas klaasipõhja ära, istus muusikakeskuse ja Agu vahele tagasi ning valas endale tilga juurde.

      Võtku rahulikumalt jah.

      Teine hetk

      Kui nad Laurit üles sikutasid, tegi ta silmad lahti ja sisistas midagi läbi hammaste. Valu oli ta teadvusele toonud. „Situ või siidi,” kirus onu Roma.

      „Ära muretse, valu kannatad ära, haav on kriimustus. Silm peas, põsk kasvab külge tagasi,” kostis miilitsasinel. Mihkel tuletas ta nime meelde. Õige jah, Teodor. Poiss tõstis Laurit kätest ja nägi, et sõrmenukid on tätoveeritud.

      Üleval olid teised kanderaami kohale toonud. „Nad… on õppinud… vastu laskma,” pressis Lauri läbi hammaste. „Valge… Luik.”

      Onu Roma kummardus haavatu kohale. „Kas sa nägid midagi?”

      „Valget udu ja lumepöörist. Muud midagi…”

      „Nad pole kunagi varem vastu lasknud,” ütles Teodor Mihklile. „Nad ei tunneta üldse meie kohalolugi, neil arvatavasti pole ühtegi meelt, mis selles maailmas toimiks. Põrutasid pimesi oma pidemed tühjaks. Aga seegi on uuendus.”

      „Misasjad nad on?”

      Teodor laiutas käsi. „Kes teab? Me ei tea sedagi, kas nad mõistuslikud on. Vast ikka on, aga pole kindel. Liiguvad arusaamatute füüsikaseaduste järgi, nende ilmumisega kaasneb alati temperatuuri langus. Arvatakse, et lumepilve keskel võib isegi hapnik vedelaks muutuda. Nad on siia uue jääaja toonud.”

      „Soojust saab edasi kanda, mitte külma. Külm on soojuse puudumine.”

      „Me arvame, et nad kannavadki soojust edasi. Oma maailma, kus on külm ja pime. Nad varastavad meie universumist energiat ja millegipärast just sellelt planeedilt. Keegi ei tea, miks, võibolla on neile ikkagi atmosfääri koostis ka millegipärast oluline. See kõik on teooria. Homme võibolla tuleb keegi uute faktidega välja.”

      „Aga mida automaat neile teeb?”

      „Nende käitumise järgi otsustades tapab millegipärast… Miinidest näiteks aga libisevad üle, ükski ei plahvata.” Teodor vaatas huviga Mihklit. „Mispärast sa üldse tagasi tulid?”

      Mihkel kehitas õlgu. „Tuju oli sitt. Ja ma tahtsin teada, kas ma ei hakka hulluks minema…”

      „Lõpetage filosofeerimine,” hõikas onu Roma. „Viime Lauri alla. Ta ei tohi püsti tõusta, enne kui nad ta üle vaatavad.”

      „Kuhu alla?”

      „Peremeeste juurde,” СКАЧАТЬ