13 talvist hetke. Kristjan Sander

Чтение книги онлайн.

      Blumkin võttis rinnataskust surmamõistetu blanketi, tõmbas visiitkaardi lähemale ning kirjutas piinlikult täpse käekirjaga sellelt andmed blanketile ümber.

      „Päris karm. Kirjutad juttu?”

      Zoja kraapis suure lusikaga jäätist taldrikule ja valas purgist mingit poolvedelat punast moosi peale. Ta käsi värises.

      „Ei… Asi on…” Ta tõi taldriku lauale. „Keerulisem.”

      Agu limpsas jäätist. „Kuidas see lugu oli,” küsis ta rahulikult. Ülikoolis oli kohtupsühhiaatriat lugenud pikk vanem härra, alati korrektselt riietatud, terasekarva puhmaskulmude all sügavatesse tumedatesse koobastesse peitunud silmades torkiv vaade. Temalt oli Agu õppinud, et kunagi ei tohi küsida kuidagi suunavalt. Küsida tuleb neutraalselt ja lasta teisel rääkida. Lemps, nagu teda tudengite ringis hüüti, polnud kunagi seda reeglit sõnastanud, kuid oli ise sellele parimaks illustratsiooniks.

      „Tõusin hommikul üles. Läksin kööki. Laua peal vedelesid paberid. Istusin laua taha. Mängisin pastakaga. Joonistasin, näed, selle siin…” Ta näitas esimese lehe äärel silma pilgutavat väikest jänest.

      „Ja mis siis sai?”

      „Siis ma ärkasin ja helistasin sulle.”

      Agu hammustas jäätist, lasi sellel suus ringi käia ja sulada ning neelas siis ettevaatlikult alla. Tal olid kurgumandlid tuksis.

      „Selliseid juhtumeid,” ütles ta siis ettevaatlikult, „on muidugi varem ka olnud. Inimesed kirjutavad tekste, millest nad ise midagi ei taipa, ja vahel veel võõras keeles.” Ta naeratas uduselt. „Tegelikult seda, mida sina kogesid, on vist kõige paremini kirjeldanud Huxley oma „Kroomkollases”… Aga see selleks.” Naeratus kadus. „Sa siis kirjutasid selle teksti ise, endale sellest aru andmata?”

      „Jah…” Zoja käed liikusid närviliselt, ta noppis olematu kübeme oma T-särgi kõhult ja ristas siis sõrmed kukla taga. „Mul pole aimugi, mis see tähendab. Ma pole kunagi varem niimoodi kirjutanud. Tegelikult pole ma kunagi varem üldse kirjutanud. Ilukirjandust, ma mõtlen.”

      Ta asetas käed enda ette lauale ja mängis lusikaga. Agu võttis tal lusika käest ära ja limpsas sellega veel jäätist. Moos oli vaarikamoos, mis üldiselt oli ta lemmikmoos. Tüdruku sõrmed leidsid pastaka. Tundus, et ta pidi kogu aeg midagi näperdama. Vaikides vaatas ta, kuidas Agu jäätist sööb. Poiss venitas meelega, et mõtteid koguda. Kunagi ammu, väga ammu rääkisid nad lastekodus lugusid sukkadest, mille sees jalgadest vaid säärekondid saavad, ja vorstivabrikust, ja et maailm muudkui kulub ja kulub ja kulub ükskord nii õhukeseks, et hakkab läbi paistma, nii et olevik ja tulevik näha on ja et mõned näevad juba praegu… Nad olid siis väga väikesed. Ja siis millalgi nägi ta esimest korda, kuidas keegi kahe peegli vahelist tunnelit pidi aeglaselt lähemale ronis ja läks vaimu puhkama.

      Praegu oli tal täpselt sama tunne kui tookord.

      „Ah!”

      Pastakas veeres põrandale. Agu tõstis pilgu.

      Zoja käte all olid värskelt kirjutatud read.

      Ta teadis, et peab Sergeile järele minema. Kuskil seal, selles pooleldi läbu täis linnas istub see poiss ja unistab eneseteostusest, mõistmata, et iga paigaloldud hetkega kaugeneb ta sammukese oma eesmärgist… Ta sõrmitses telefoni numbriketast, see kõrises tagasi veeredes ning kutsuvad toonid kõlasid väga kaugelt ja tuhmilt. Vastas unine naisehääl.

      „Unine naisehääl,” kordas Agu masinlikult.

      „See ei loe…” Zoja oli näost lubivalge. „Me peame talle järele minema.”

      Seitsmes hetk

      Kui nad avastasid, et soojakud plangu taga olid muutunud mustakspõlenud plekk-kastideks, ei teadnud nad enam, kuhu minna.

      „Mihkel sulle rohkem ei rääkinud?” küsis Agu. Automaat ei sobinud talle kätte.