13 talvist hetke. Kristjan Sander

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ uued, seinad aga veel Vene ajast ookerkollased. Akna vastasseina kattis pruuni puiduimitatsiooniga kaetud kataloogikapp ning lae all väreles vanade luminestsentslampide valgus. Neon Interactive Highway PLC Eesti polnud veel kontoriremondini jõudnud.

      Projektijuht rääkis sõbralikul häälel, et tähtaegadega on probleeme. Ja ühe inimesega. Ja konkreetselt Mihkliga. Ning laoaruannete jalus on valesti kujundatud. Projektijuht otsis mapist aruanded välja, laotas laiali ja näitas, kuskohas oli väljade vahe liiga suur ning üks väli oli nähtavasti GenNum, kuigi oleks pidanud olema Cur. Teisal aga ei mahtunud 64 märki oma kasti ära. Ja tuli kiirustada, ülejäänud aruanded homseks valmis saada, tänaseks, nagu vaja oli, vist nagunii enam ei jõua… Mis üldse viivituse põhjus oli?

      Viivituse põhjus? Mihkel kehitas õlgu. Ta oli algusest peale öelnud, et asi võtab viis päeva, mitte kolm. Ning andmebaasi disain tuleks tegelikult ära muuta, saaks kiiremini. Mis jalusesse puutub, siis seda, mis seal näha peab olema, on viimase nädala jooksul kolm korda muudetud. Välja tüüp oli muidugi lihtsalt bug.

      Projektijuht kostis selle peale, et ta pole kordagi Mihklit õhtuti kauem töö juures näinud, kuigi tähtaeg on kukil. Rohkem tuleb pingutada. Nado, Fedja. Mihkel lubas rohkem pingutada, kolleegid läksid naeratades lahku ning Mihkel asus aruannete jaluseid parandama. Aruandeid oli valmis kakskümmend viis tükki.

      Enne lõunat tuli vanemanalüütik ja palus Mihklit korraks oma kabinetti. Kehv lugu nende aruannetega. Kuidas edeneb? Mihkel vastas, et kakskümmend kaks aruannet on parandatud. Kolm jalust veel parandada ja siis pärastlõunal teeb uusi.

      „Kui palju vaja uusi teha?” küsis anakas.

      „Kolmkümmend, koos retseptidega.”

      „Pole kiita lugu.”

      Mihkel vahtis vaikusehetke ajal aknast välja. Muidugi polnud lugu kiita. „Lao, mõõtühikute, komakohtade ja läbimüügi kokkupärimine on mõttetult keeruliseks tehtud,” ütles ta.

      Analüütik kruvis kulmud juuksepiirini ning selgitas pikalt ja segaselt FIFO, LIFO ja muud sellist loogikat. Teise minuti järel sedastas Mihkel endamisi, et ei jaksa vaielda. Ja kasu poleks sellest nagunii miskit.

      „Mis ma ikka keerutan,” ütles analüütik. „Sinu küsimus kerkis viimasel juhatuse koosolekul üles. Oli mitmesuguseid arvamusi, aga üldiselt ei olda sinuga rahul.”

      Huvitav, mõtles Mihkel, mis ma nüüd siis peaksin ütlema.

      „Ma loodan, et sa teed enda jaoks järeldused.”

      „Teen…”

      Audients oli lõppenud ja Mihkel läks lõunale.

      Aparaaditehase sööklas üle tänava olid lõunaks kalapulgad ja borš. Mihkel mõtles, kas võtta ka leivasupp, aga loobus sellest. Otse tema ees leti ääres hargnes tilluke komöödia. Keegi vuntside, lühikeste pükste, liimendava särgi ning väga karvaste jalgadega meeskodanik nõudis supi peale hapukoort. Kassiir, kes suhtles ainult rahvastevahelise suhtlemise keeles, ei teinud teda kuulmagi. Meeskodanik ärritus ja pistis üle söökla õiendama:

      „Mjiina olen Pjiiteris sjundinud ja kjasvanud ja kaks aastat tagasi tulin Jeestisse ja mjiina rjaagin see jeesti keel! Sjiina kjuradi loll vanamutt, sjiina oled sjiin jelujaeg jelanud, aga rjaakida ei oska!”

      Kassiir vaatas aknast välja, kus varblased paplijuurtest lõhutud kõnniteel hüplesid ja kaht suurt pampu tariva „geoloogi” eest laiali lendasid, pööras siis tülpinud näo järjekorra poole tagasi ja kordas vene keeles: „Kaks kuuskümmend.”

      „Jigavene juhm tjurakas ja jurakas,” porises vuntsikandja, tõmbas lühikeste pükste taskust peotäie veel tuhmumata läikega sente ja poetas need pleksiklaasist rahakaussi. Siis võttis ta kolm leivaviilu, pani kandikuäärele ja siirdus aknapoolse laua juurde. Kogu järjekord irvitas.

      Pärast lõunat parandas Mihkel viimased kolm fuuterit ära ja hakkas uusi tegema. Siis käis selja taga uks ja CEO soovis kõigile jõudu. CEO oli Mihklist aasta vanem, ta prillide taha peidetud pilk oli omandanud autoriteedi ning kindluse ning ta polnud elus ridagi koodi kirjutanud. Tal oli muidki fenomenaalseid omadusi.

      Mihkel pööras ennast toolil ümber ja nägi, et ülemuste ülemus seisab ukse kõrval ning temast sammukese paremal pungitab silmi toosama karvaste jalgadega isik, kes oli sööklas laskunud vaidlusse kassiiriga.

      „Teen tuttavaks, uus väga hea programmeerija, Jevgeni. Mihkel, Andrus, Markus ja Peep.”

      Uus programmeerija Jevgeni jõllitas kõigile kordamööda otsa ja ütles: „Tjeere.”

      Kuskohta nad ta istuma panevad, mõtles Mihkel. Nende toas oli neli inimest ja teises toas viis. Ülemus võtab enda juurde?

      „Jevgeni hakkab meil siin homsest tööle. Ma rohkem ei sega.” CEO pööras tagasi koridori ja Jevgeni latsutas talle oma hiiglaslikes rihmikutes järele. Siis läks uks uuesti lahti ning lakutud prillpea vaatas jälle sisse. „Mihkel, saad viie minuti pärast minu juurde tulla.” Hoolimata lause grammatilisest vormist polnud see loomulikult küsimus. Mihkel lõpetas päringu ära, lasi korraks käima, näis, et töötas, salvestas faili ja vaatas kella. Minut veel. Täpsus on kuningate viisakus. Andrus hakkas jälle oma kuradima krõbisevaid krõbinaid järama.

      CEO oli Jevgeni ilmselt minema saatnud, istus oma laua taga, naeratas lahkelt ja pakkus istet. Siis sugenes ta näkku tõsidust, ta vaatas Mihklile mõne hetke otsa ja asus siis asja juurde.

      „Kas aruanded saavad täna valmis?”

      „Homme saavad,” ütles Mihkel. „Leppisin Jaanusega kokku.”

      CEO oli mitmelt inimeselt kuulnud, et Mihkliga on raske koos töötada. Ja mitmel korral, kui tema millegipärast progejate poole peale sattus, luges Mihkel lehte. Kui tulla üheksaks tööle, kolmveerand tundi ennast uudistega kurssi viia, tund aega lõunal olla, pool tundi veel igasuguste asjade peale kulutada ja pool viis ära minna, siis on ilmne, et ei jõua valmis.

      „See on liialdus,” pidas Mihkel vajalikuks märkida. CEO ei lasknud ennast sellest segada. Konkreetselt seisab kogu üleandmine nende aruannete taga. See on väga suur jama ning tema ei saa lubada, et üks töötaja kogu projekti alt veab. Nende ettevõtte protsessides on töö kvaliteet samuti väga oluline, aga ta on kuulnud, et Mihkli koodis bugisid ikka on.

      „Aruandeid tehti viimase nädala jooksul kolm korda ümber. Ja seal oli täpselt üks bug, ühe välja formaat oli vale.”

      Ülemus noogutas mõistva ilmega nagu diagnoosi panev arst ja teatas, et asju, mida algusest peale õigesti tehakse, ei ole pärast vaja ümber teha. Nii suurele idiootsusele oli raske midagi vastata. Vastata, muide, polnud mõtet – Mihkel tajus, et ülemus on vestluse tulemuse enda jaoks juba enne jutuajamist ammendavalt defineerinud. Ükskõik mida Mihkel ka ei teeks, ta ei suudaks seda muuta.

      „Sinu küsimus tõusis väga teravalt esile ka juhatuses ja üldiselt jäi kõlama seisukoht, et nii ei saa edasi minna.”

      Mihkel kergitas kulmu. Lööbki minema? Seda poleks päris oodanud. Aga noh, eks ikka ole nii, et kui mingi jama juhtub, lastakse keti kõige nõrgem lüli lahti. Kes on Neon Interactive Highway’s kõige noorem, kõige hiljem tööle võetud ja veel selle aruannete jama otsa ka kukkunud, teadis Mihkel väga hästi. Ladu, muide, oli ka bugine, aga lao pärast ei lastud kedagi lahti.

      „Ma ei tea põhjusi, aga sa millegipärast pole endale СКАЧАТЬ