13 talvist hetke. Kristjan Sander

Чтение книги онлайн.

      Zojale läks jutt igavaks. „Palju kell on?”

      Mihkel vaatas kella. „Pool üks.”

      „Peaks ujuma minema,” ütles tüdruk.

      „Minge, ma jään siia,” kostis Agu. Ta oli ennast sturmale külili visanud ja vahtis hõõguvaid käbisid lõkkeasemel.

      Rannal oli liiv alles vihmast niiske ja tihke. Siin-seal kasvasid üksikud madalate mändide rühmad. Puude vahel vedelesid pikalitõugatud postid, mille küljes olid okastraadijupid. Rada tõusis, rannast mõnekümne sammu kaugusele oli meri kuhjanud liivavalli. Selle harjalt avanes vaade peegelsiledale merele, tintmustade laikudena lebasid helendava juunitaeva all rändrahnud.

      „Siin peab kilomeetri astuma, et ujuda saaks,” märkis Mihkel.

      „Arvata on,” vastas Zoja, lükkas teise jala varvastega tennised jalast ära ja kõndis mere äärde. Mihkel läks talle järele. Tüdruk astus vette ning jalutas mõnikümmend sammu kuni suure rahnuni. Mihkel kükitas ja katsus vett, see oli soe. Kui ta jälle üles vaatas, nägi ta, kuidas mere taustal siluetina paistev Zoja T-särgi seljast tõmbas, võttis rinnahoidja ära, kummardus ning tõstis kord vasakut, kord paremat jalga, et lühikesi pükse kätte saada. Parimagi tahtmise korral polnud nii kaugelt näha muud kui varjukuju. Mihkel vaatas korraks nõutult ujumispükse oma käes, viskas need siis koos rätikuga maha ja krabas kahe kiire liigutusega riided seljast. Ta nägi, kuidas tüdruk astus kaugemal kivide vahel edasi sügava vee poole ning läks talle järele. Põhi oli kiviklibune, ajuti riivasid varbad kivide ümber kasvavaid jahedaid ja libedaid vetikaid. Taevarannal paistis peidusoleva päikese kuma.

      Kilomeetrist oli asi kaugel, vesi läks mereranna kohta küllalt ruttu sügavaks ning poiss tõmbas ennast selle pinnal mõnuga edasi.

      Soe meri ja keha sulasid kokku, Mihkel tundis, kuidas ta liigutused omandasid õrna laineloksega ühesuguse rütmi, nad justkui toetasid teineteist, meri ja tema. Zoja pea paistis kaugemal, seal, kus kivid lõppesid, tüdruk oli hea ujuja. Kui saakski niimoodi kogu aeg, elakski ainult sellises vees, hakkaks veeloomaks. Saadaks maise elu kuradile. Veel parem oleks, kui saaks merega päriselt üheks, oleks üks laine teiste hulgas. Kui osakeste vahel side säiliks, teadvus jääks alles, poleks keha vajagi. Loksuks vabalt üle maailmamere laiali, mõnikümmend Avogrado arvu osakest, kümme astmes kakskümmend neli korrutada millegagi, kuid kõik ikkagi kuidagi ühendatud. Mingisugusel meie füüsikale tundmatul viisil.

      Mihkel pani silmad kinni ja sõudis laisalt konna moodi. Ta kujutas ette, mis tunne oleks olla natukesehaaval igal rannal ja sügavikus, mingisuguste organismide poolt alla neelatud ja kõrgel pilvedes. Siiski võiks kuidagi tunnetada seda kohta, kus kõik need osakesed koos on, muidu poleks huvitav. Ja võiks olla võime ennast mõnikord ühte kohta kokku koguda, siis veereks kord saja aasta jooksul kuskil randa ja laseks lastel enda ümber liivalosse ehitada. Võibolla see ongi nirvaana?

      Ta tegi silmad lahti ja naeratas enda ette. Zoja ujus talle mere poolt vastu. Hea kerge oli olla, nad jõudsid vastakuti ning Mihkel võttis tüdrukul kätest kinni, jalgadega pladistades, et vee peal püsida. Zojal olid kindlad tugevad sõrmed, ta pidas oma keha sirgena, et mitte tasakaalu kaotada ja liigutas jalgu vaid veidi.

      „Ossa! Vaata selja taha!” ütles Zoja ärevalt.

      Rannal, kolme lähima männi tipus säras sinine valgus, tillukesed helendavad kerakesed kõige ülemiste okaste tippudel, nagu oleks peotäis tähti millegipärast taevakummilt alla pudenenud. Kuskil pragises midagi väga õrnalt.

      „Püha Elmo tuled,” sosistas Mihkel.

      „Issand, kui ilus.”

      Nad pöördusid ranna poole ja ujusid vaikselt, kuni jalad põhja puutusid. „Kahju, et fotokat pole.”

      „Lähme lähemale.”

      Kui nad veepiirini jõudsid, haaras Mihklit kummaline tunne. Seista niimoodi paljajalu niiskel liival ja vaadata ebamaist kalbet valgust – ta teadis, et on seda juba teinud, võibolla palju kordi, igatahes rohkem kui korra, igatahes oli see kõik enam kui tuttav, see polnud enam üllatus, vaid äratundmine.

      Siis valgus kustus.

      Mihkel keeras hoovi. Oli veel liiga varajane hommik, liivakast oma kõverate raudredelitega oli tühi. Mõlkis liumäe all vedeles pooleks löödud kabaga plastmassist automaat. Masinlikult heitis ta pilgu üle parempoolse maja ja kehitas õlgu. Mitu aastat tagasi oli üks hull kolmandal korrusel jooma kukkunud ja iga päev mitu korda alla hüpanud, üles tagasi läinud ja edasi joonud. Nüüd elas sealsamas korteris vanapaar koerakesega, kuid harjumus üles akende poole vaadata oli säilinud. Huvitav, kas see oli äkki toosama, kellest Agu rääkis, tuli ja läks mõte. Aga või hulle vähe on…

      Poiss sõitis nurgatrepikoja juurde ja lükkas ratta sisse. Hämar keldritrepp lõhnas kirbelt. Mihkel krimpsutas nägu, lükkas jalgratta postkastide alla, pani vihmavee äravoolutoru külge lukku, keeras pusakäised üles ning kobis kandade kolksudes astmetest alla keldrisse.

      Lambid olid puruks, nagu alati. Silmad harjusid hämarusega paari minuti jooksul. Kuskilt kaugemalt kumas nõrgalt valgust, millest nüüd juba piisas, et komistamata mööda koridori edasi liikuda. Mihkel kõndis piki kitsast vahekäiku ja libistas käega üle sooja metalli, hetkeks säras ta jalge ees kaks tillukest kollast litrit, siis loivas laisk kass ta teelt eemale. Tundmatu kibe hais ja kassilehk olid palju tugevamad kui enne, nagu ka keskküttesõlme kuum niiskus, rooste, kolkumise ja soojustusvilla hõng.

      Vasakule jäi läbipääs keldri teise poolde, kus puust kastide virna ääres, potsatajapiltidega tekkide kihil istus akna all Serjoga, selg vastu seina, nägu torbikus.

      „Raisk!” röögatas Mihkel üle keldri. „Ära tapan!!!”

      Serjoga jõllitas talle hetke üle torbiku otsa, iirised punnis pupillide sees keerlemas nagu tõllarattad. Siis paiskus üle ta huulte segane sõimusõnade voog ja korraga sulas Mihkli vaateväli kokku üheksainsaks mustaks auguks, mis tema poole vaatas. See oli armeepüstoli suu.

      Relv tõrkus ja tänavapoisi kõhnad randmed naksusid vastikult, kui Mihkel tal relva käest väänas. Ta surus teise enda alla, tõmbas talle igaks juhuks vaba käega mööda vahtimist, vajutas põlve Serjoga ahtale rinnale ja kontrollis relva. Kaitseriiv oli kogu aeg peal olnud. Mihkel tõmbas pideme välja, viskas selle selja taha ning võttis relva raudapidi pihku.

      „Niimoodi,” hingeldas ta. Serjoga pistis väänlema ja nuuksuma, kõhetut keha raputasid krambid. Ma kaalun tast vist poole rohkem, mõtles Mihkel veidi kohkunult.

      „See ei aita,” ütles ta. „Sa tahtsid mind maha lasta. Ma oskan püstolit palju paremini kasutada,” ütles ta ja patsutas raske relvapäraga kõnekalt peopessa.

      Serjoga ladus välja rikkaliku maleterminite tagavara, hakkas uuesti nutma ja üritas teda hammustada. Kiiret, ütles Mihkel endale, pole siin kuhugi.

      Kümne minuti pärast proovis ta uuesti. „Kust sa relva said?”

      Serjoga oli vait jäänud, vahtis teda kodutu koera silmadega ja hingeldas raskelt.

      „Kust sa relva said? Näo löön sisse,” hoiatas Mihkel ja vibutas raudapidi püstolit.

      „Ära löö,” hingeldas teine viimaks. „Tšernobõlist.”

      „Oli ära peidetud?”

СКАЧАТЬ