13 talvist hetke. Kristjan Sander

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ees valge pimedus ja Mihkel tõmbas instinktiivselt pea välja.

      „Said aru?” küsis onu Roma.

      Mihkel tõstis käed näo ette ja hõõrus peopesadega põski ning silmi. „Koos külmaga kadusid kaabakad nende kaela pealt minema. Aga tulid luiged.”

      „Just. Ükskõik mis ka uksele ei koputaks, alati leidub mõni hea südamega Inimene, kes ta sisse laseb.” Vanamees sülitas.

      Poiss vahtis talle otsa. „Sa ei taha öelda, et võimud…?”

      „Just. Ju neil ka midagi valesti läks.” Vanamees kehitas õlgu. „Aga see selleks. Kuidagi jäid mõned inimesed ellu. Ja peavad vastu. Aga mina neid küll ei süüdista, et nad meid appi kutsusid. Lõpuks nad ju ravivad meid, ja varustavad. Nad lihtsalt ei suuda rohkem.”

      „Arvata võib… Mida nad söövad üldse?”

      „Mingi meile tundmatu tehnoloogia. Nad on nutikad poisid… Kasvatavad nii loomseid kui taimseid kudesid väljaspool organismi.”

      „Kas lähme üles?” päris Teodor.

      Mihkel heitis kahtleva pilgu maas kanderaamil lebavale Laurile. „Kas rotid teda ära ei söö?”

      „Ei söö, ole mureta,” vastas Lauri ise. „Minge.”

      Mihkel lehvitas talle ja hakkas teiste järel tuldud teed tagasi astuma.

      Kolmas hetk

      Kuuendal päeval sai Teodor surma. Kõrvaltänavalt, mis hetk tagasi oli olnud tühi, ilmus ootamatult luik ja tuli otse nende peale. Mehed jooksid laiali, kuid Teodor libises ja kukkus. Mihkel nägi üle õla, kuidas ta, pea ees, otse helendavasse pilve langes, luik liikus edasi ning pudenes mõne hetke pärast marutules säravate kübemete pilveks. Keset tänavat jäi vaid selili lamav keha, jäätunud silmad taeva poole, nägu üleni must. Elav ja tukslev inimkeha oli mõne hetkega muutunud kõvaks nagu puu.

      Ühes korteris, mille paneelidelt koorus tapeeti ja mille aknaid vaadates valdasid naabreid segased tunded, libastus endine dessantväelane samal õhtul vannis ja murdis selgroo.

      Mihkel süütas sigareti. Onu Roma kehitas õlgu.

      „Tema jaoks on siis sõda läbi.”

      „Keegi üritas mulle seda suremise asja selgitada.”

      „Keegi ei tea täpselt… Midagi hullu ei juhtu tegelikult. Saab tagasi ja on terve. Aga uks ei avane talle enam. Mõned arvavad, et kõik see on ainult sisendus, et uks on ainult lüliti, mitte tegelik värav. Nagu arvutimäng või nii. Aga mine sa võta kinni. Võibolla pannakse ta seal kusagil aatomitest uuesti kokku ja saadetakse tagasi.”

      „On see ikka päris kindel?”

      „On küll… Ma ise olen rääkinud meie juures kellegagi, kes siin surma oli saanud…”

      Vähemalt üks kindel viis see jama lõpetada, mõtles Mihkel siis. Kui ei jõua ukse avanemist ära oodata. Aga see ei pruugi meeldiv kogemus olla. Surmas on midagi hirmutavat isegi siis, kui kindlasti tead, et tegelikult elad edasi.

      Salk kogunes ümber surnukeha, kaks meest tõstsid selle üles ja tassisid lähedalasuva maja keldrisse. Seda kuidagi matta polnud mingisugust lootust.

      Nad ronisid tänavale tagasi ja seisid keldriukse juures kobaras, salgake kühmus mehi külma käes. Mihkel vaatas maskideks tardunud nägudega kaaslasi ja tundis, kuidas vihuritest aetud teravad kristallid ühekorraga nii nägu kui sisemust kriipisid. Surm on ikka surm, isegi kui tead, et lahkunu kuskil edasi elab. Ja üleüldse, seda räägitakse ju kodus ka, et reinkarnatsioonid ja puha, eiteamitutuhat aastat… Kuigi, surra ühes maailmas ja taassündida teise…

      Onu Roma kirjutas paberilehele lühikese teate, et Teodor, hüüdnimega Miilits, on lahingus vaenlasega hukkunud. Seltsimehed langetavad teda mälestades pea. Rühmad ei puutunud kokku, kuid kindlatesse kohtadesse jäeti üksteise jaoks sõnumeid.

      „Elame veel,” mõtles Mihkel. „On, mis on, aga elame. Siinpool elame ja sealpool elame. Ja ega keegi ei käsi ju siia tulla – aga tahaks teada, mis sellest kõigest saab…”

      Rühm läks liikvele, nad valisid tagasitee läbi Puutumatu Kvartali, nagu seda nimetati. Puutumatus Kvartalis oli isegi kuivama riputatud pesu rõdudel alles, liikumatuteks valgeteks kamakateks jäätunult. Keegi ei teadnud, mispärast.

      Hallide, teistest uuemate paneelmajadega ääristatud tänav viis neid järgmisse mikrorajooni. Tee ääres, kus kunagi olid olnud mururibad, turritasid lumest välja kidurate, külma käes hukkunud pärnade kummituslikud read. Paarikümne sammu kaugusel paistis üle tänava uusehituse karkass, mille betoondetaile katsid raudliidete roostest pruunid veenirejäljed. Mingile lõpuni laotud silikaattellistest vaheseinale oli keegi pihustiga kirjutanud „Aliens are Here!”. Kirja illustreeris joonistus – suurte tühjade silmadega pirnikujulise pea piirjooned. Arvatavasti tehtud enne luikede tulekut. Prohvetlik sõnum. Kõik oli vakka, tuule ulgumine näis kostvat kuskilt määratu kaugelt, justkui nähtamatu seina tagant. Nad läksid hanereas ja tundsid, kuidas selle paiga jäik rahu neile otse füüsilise koormana õlule vajub. Keegi ei öelnud sõnagi ja Mihkel märkas äkki, et oli alateadlikult püüdnud isegi tasemini hingata.

      Risti keset kõnniteed seisis lumehange mattunud veoauto, kolikoorem peal. Paar tugitooli ja mingi madal kapp olid maha tõstetud, nende kõrval sirutas ammuilma köndistunud musti oksi taeva poole külmunud kummipuu. Üks kolmanda korruse akendest oli vististi ehitamisest saadik tühi, selle taha ei olnud uued asukad jõudnudki sisse kolida… Teiste akende ees aga rippusid kardinad ning aknalaudadel seisid lillepotid. Kui poleks olnud lummetuisanud aknaklaase, võinuks arvata, et korterite asukad on vaid tööle sõitnud. Sõidutee keskosa oli tuul enamvähem puhtaks pühkinud, kuid seinaäärtes ulatusid lumehanged teise korruse akendeni. Mõned rääkisid, mõtles Mihkel, et olid nende akende taga mingeid varje liikumas näinud…

      Tänav näis ühesugusena kulgevat kilomeetreid, eespool paistis mingisugune suurem kompleks, mis tänava sulges, kuid see jäi veel kaugele. Kuskil hakkas miski äkki undama, Mihkel tundis, kuidas maa kergelt värises ja ühelt katuselt libises alla kõnniteele lumelahmakas. Undamine ja vibratsioon katkesid niisama järsult, kui olid alanudki ja tekkinud vaikuses tabasid nad end hinge kinni pidamas, midagi ootamas; tundus, et kogu tänav ootas koos nendega. Isegi kaugusest kostvate iilide tasane laul oli vaikinud.

      Onu Roma köhatas.

      „Lähme ruttu edasi,” ütles ta ülemäära valjusti.

      „Kas peale meie ja luikede…?” Mihkel ei lõpetanud küsimust.

      „Kunagi ei või teada…” Vanamees vangutas pead. Teised vahtisid altkulmu igas suunas, relvad laskevalmis. „Teeme eluga!” Salk läks üle sörkjooksule.

      „Luiged,” hingeldas onu Roma, „on õppima hakanud. Aeglaselt küll, aga siiski. Varsti algab päris sõda, mitte jahipidamine…” Rinnakõrguse pargimüüri ääres jäid nad seisma.

      „Võibolla said nad alles nüüd meist teadlikuks,” arvas üks meestest. Arkadi oli ta nimi. Tutvusi sõlmiti siin nime- ja nägupidi, rohkemat ei teadnud Mihkel neist ühestki.

      „Võibolla…”

      Siis sähvatas kõik valgeks ning seejärel tuli pimedus.

      27.06.199…

СКАЧАТЬ