13 talvist hetke. Kristjan Sander

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ koht… see… on…?” värisesid Mihkli huulte vahelt sõnad. Onu Roma tuli tema juurde ja vaatas talle ligidalt näkku. Siis tõi ta nurgast kastide vahelt suure läbipaistva pudeli, valas pool teeklaasi täis ja andis Mihklile.

      „Joo ära.”

      Mihkel võttis klaasi kätte ja nuusutas. Viin. Ta tõmbas korraks hinge ja pani joogi kurgust alla, ise samal ajal lootes, et ärkab selle peale üles ja avastab, et on unes näinud nii Serjogat, Tšernobõli kui seda värki siin.

      Bröäkk, poiss raputas pead ja pigistas silmad kinni, talle pisteti midagi karedat pihku ja järgmisel hetkel mugis ta leivakannikat peale. Söögitorus aga põletas ikka veel. Ärkamisest oli asi kaugel.

      Mihkel tegi silmad lahti ja vaatas ringi. Kõik oli endine, mehed vaatasid teda sõbralikult. Pudel seisis ta silme ees laual ning keegi oli sildiks kleepinud ajalehekuulutuse. Seoses uutmispoliitika ja sõjaväe isikkooseisu vähendamisega saabus müüki likvideerimisele kuuluv valge viin (hind 3 rubla 62 kopikat pool liitrit). Eelisjärjekorras müüakse veteranidele ja alla kolmeaastaste laste emadele ostja taarasse.Mihkel raputas pead ja luges uuesti.

      „Pole viga,” ütles miilitsasineliga mees. „Harjub ära. Minu nimi, muide, on Teodor. Viina tõin sealtpoolt. Tõesti müüakse niimoodi.” Mihklile tundus, et ta on meest kusagil näinud. Too oli ilmselgelt purjus, kuid see ei paistnud teda igapäevase tegevuse juures kuigivõrd segavat. Ta pilk jäi peatuma Teodori kõrvadel. Need oli sakiliseks lõigutud.

      „Kääridega,” seletas Teodor joobnu vastutulelikkusega. „Aga kooperaatoritele rääkisin, et afgaanid. Kooperaatorid võtsid palgale…” Onu Roma viipas ta vait.

      „Kuula,” ütles vanamees tõsiselt. „Sa sattusid siia esimest korda, ole rahulik, sa saad koju tagasi. Me kõik saame mõne aja pärast. See on üks võimalik maailm, natukene erinev meie omast, aga mitte palju. Kõige olulisem vahe on tegelikult, et siin on luiged ja meil, jumal tänatud ei ole. Ise näed, mis nad siin teinud on…”

      Mihkel tundis, kuidas alkohol enesekindluse taastas. Mõistus astus pika sammu oma õige paiga poole tagasi.

      „Mismoodi tagasi?”

      „Aeg jookseb siin teistsuguses rütmis. Sa võid siin nädal aega olla, kui tagasi lähed, siis oled samas ajahetkes, milles siia tulid. Ja see võib meie kõigi puhul erinev olla, kui sa aru saad, mis ma mõtlen. Ja uks käib ise, too nolk ei löönud seda kinni…”

      „Aga…” Mihkel vaatas ümber. „Kust sa seda tead?”

      „Ma olen viiskümmend kaheksa korda siin olnud.”

      „Aga milleks siia…?”

      Lauri urahtas ja pööras pilgu taas tulle. Vanamees pani talle rahustavalt käe õlale ja vaatas siis uuesti Mihkli poole.

      „Siin on inimesed,” ütles onu Roma lihtsalt. „Küll näed.” Kunagi hiljem, kui Mihkel mahalaskjate rivi ees seisis, tuli talle millegipärast just see hetk meelde.

      Uks lendas lahti ja noor, külmast punase näoga mees vaatas sisse. Ta juukseotsad süüdvestri all härmatasid.

      „Siia tulevad,” hõikas ta.

      „No nüüd vedas,” kommenteeris vanamees püsti karates. „Siia pole veel ükski sattunud, oleme käinud neid kvartaleid mööda taga ajamas…”

      Mehed tõmbasid üleriideid selga. Näo ette seoti sall. Keegi surus Mihklile automaadi pihku. Sellel oli suur poolkaarekujuline salv, mis kinnitus teiselt poolt raua otsa sihiku alla.

      Nad pudenesid soojakute taha riita laotud paneelide vahele, sissetallatud kitsaste radade labürint viis tühermaa poole. Selle ees auras kuus kanalisatsioonikaevu, Lauriks kutsutu ronis Mihkli ees raudredelit mööda ahvi väledusega alla ja Mihkel järgnes talle. Kahe rakke vahelisse prakku oli taotud raudkobasid ja neile kinnitatud lauad, õigel kõrgusel laskepesa põranda jaoks.

      Alguses tundus Mihklile, et särava lumega kaetud tühermaa teises otsas, kvartalisse suunduval prospektil keerutab tuul kübemeid pinnatuisuks. Ergav pilv tuli üle lagendiku lähemale ja siis sai Mihkel aru, et see on liiga kompaktne loodusnähtuse jaoks.

      „Oota,” sisistas Lauri. „Las tulevad lähemale.”

      Alles nüüd tundis Mihkel, et on kohutavalt külm. Relva metall peaaegu põletas, ta otsis taskutest masinlikult kindaid, leidis paari musti õhukesest nahast sõrmikuid ja tõmbas need kätte. Parem ikka kui mitte midagi. Aga külmapistete vastu, mis katmata laupa torkisid, oli ta kaitsetu. Pea hakkas tuimalt valutama.

      Kui sädelev lumepilv tühermaa keskele jõudis, sai Mihkel aru, et tegelikult koosneb see kahest osast. Mõlemad osad liikusid otse nende peale, kuid kummalisel kombel ei üritanud keegi ennast eriti varjata. Kanalisatsioonikaevude raudrõngastest paistsid pead ja relvarauad, mehed seisid rahulikult ja ootasid. Mihkel võttis laskeasendi ja jäi nende eeskujul ootama. Suur salv segas kitsas kaevus. Ta tundis, kuidas pakane läbi kasuka ja kampsunite tungib. Aga pilved olid majade vahelt välja saanud ja lähenesid nüüd, kiiresti.

      „Kümne sammu kauguselt avame tule,” ütles Lauri tasakesi. „Pärast valangut lase ennast rippu ja hüppa alla. All kükita.” Mihkel suutis vaid noogutada ning pööras pilgu jalge ette. Mõne meetri sügavusest tõusis millegipärast auru. Imelik, et tolles mahajäetud maailmas miski ikka veel soojust tootis.

      Kui see algas, oleks Mihkel äärepealt relva pillanud. Ta polnud kunagi varem sõjas olnud.

      Ja keegi polnud talle öelnud, et kasutatakse lõhkekuule.

      Siis lõi kõik valgeks. See polnud valgus, vaid valge pimedus, helendavad täpikesed tantsisid silme ees ja jäine hingus, mis näis tulevat otse kosmosest, kiskus kopsud kokku. Valang oli antud, ta tõmbas kaitseriivi peale, kükitas, kobas sõrmedega lauaserva, pööras ennast kohmakalt, kaotas tasakaalu, sai uuesti servast kinni ja kukkus siis rüsinal alla. Hetke rippus ta heledas tühjuses, siis läksid sõrmed lahti ning ta langes veel meetrijagu, lõi õla valusalt vastu kaarduvat betoonseina ära ja maandus kükkasendisse. Aga hingata oli siin kergem, niiske õhk kõditas sõõrmeid, ja siis nägi ta taas. Otse tema vastas kükitas Lauri ning tema musta suusamütsi kohal hõljus kohutav valge udu, katkedes kaevu põhjast umbes poole meetri kõrgusel nagu noaga lõigatult. Nad kükitasid raudrestil, mis augu sulges; allpool paistsid läbi aurujoomede hägusalt mingisugused torud.

      Lauri vasaku põse asemel oli mustjaspunane klomp. Aeglaselt vajus ta vasakule põlvele ja kobas kätega kaevuseinu.

      Kuskil otse kuulmiskeskuses kriiksatas miski läbilõikavalt ja Mihkel nägi vaimusilmas avanevat metallust. Valge udu pea kohal hajus juba, ta kobas kätega redelipulki ning ronis ahvikiirusel üles. Seal keerles vaid lumi, kõrvalkaevudest tõusis auru, kuid keegi polnud veel pead välja pistnud. „Hei!” röögatas Mihkel. „Siin on haavatu!” Külm õhk pani ta läkastama ja juba ta jooksis läbi tuhkja lume tagasi, ümber paneelide, soojakute vahelt läbi, tumeda ristküliku poole, millest tõusis selge talvetaeva poole sooja auru. Uks oli pärani lahti, Mihkel tõmbas käigu pealt kasuka seljast, viskas koos automaadiga seina äärde hunnikusse ning tuigerdas komistades uksest sisse.

      See sulgus ta selja taga kõrvulukustava mürtsuga ja järgmisel hetkel ümbritses teda kottpimedus. Värisevate kätega haaras ta taskulambi järele, sai selle põlema ja nägi esimese asjana Serjoga redelit pidi ülespoole liikuvaid jalgu. Ta sai poisi randmest kinni, too püüdis jalga lahti rapsata, kuid Mihkel ei lasknud lahti ja röögatas elajalikult. Alistunult ronis Serjoga alla tagasi.

СКАЧАТЬ