Avatult. Andre Agassi lugu. Andre Agassi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ MAJA ON VANA SARA, ehitatud 1970. aastal, valge krohv hakkab nurkades tumedaks tõmbuma. Akende ees on trellid. Katusel surnud pistrike all on puitsindlid, millest paljud on lahti või puudu. Ukse küljes on lehmakell, mis heliseb iga kord, kui keegi tuleb või läheb, nagu kuulutaks poksimatši algust.

      Isa on kõrge betoonmüüri maja ümber erksaks metsaroheliseks värvinud. Miks? Sest roheline on tenniseväljaku värv. Ja isale meeldib kõiki mugavalt maja juurde juhatada: „Keera vasakule, kõnni pool kvartalit edasi, siis näed erkrohelist müüri.“

      Mitte et meil vahel külalisi käiks.

      Maja ümbritseb igast küljest kõrb ja veel palju kõrbe, mis minu jaoks on teine sõna surma jaoks. Täis okkalisi põõsaid, kuivanud heinapuhmaid ja kerratõmbunud lõgismadusid, ei näi kõrbel meie maja ümber muud põhjust olemas olla kui see, et inimesed saavad siia kasutuid asju visata. Madratseid, vanu rehve, teisi inimesi. Las Vegas – kasiinod, hotellid, Strip – paistab eemalt kui särav illusioon. Isa sõidab sinna iga päev. Ta on ühes sealses kasiinos kapten, kuid ei taha lähemale elama minna. Kolisime siia, eikellegimaale, keset tühermaad, sest ainult siin leidis isa maja, mille tagaõu oli piisavalt suur tema ideaalse tenniseväljaku tarbeks.

      Veel üks varajane mälestus: sõit ümber Vegase koos isa ja kinnisvaramaakleriga. See oleks olnud naljakas, kui see poleks olnud nii jube. Maja maja järel, isegi enne, kui maakleri auto täielikult peatuda jõudis, hüppas isa välja ja marssis õue. Maakler jahvatas isa järel tammudes kohalikest koolidest, kuritegevuse tasemest, intressimääradest, aga isa ei kuulanud. Ta jõllitas otse enda ette, tormas majja, sammus läbi elutoa, läbi köögi tagahoovi, kus tõmbas välja mõõdulindi ja mõõtis välja 23,77 meetrit ja 10,97 meetrit, mis on tenniseväljaku suurus. Ikka ja jälle karjus ta: „Ei sobi! Tule! Lähme minema!“ Siis marssis ta tagasi läbi köögi ja elutoa, mööda aiarada välja, kinnisvaramaakler sabas.

      Nägime üht maja, mida vanem õde Tami meeleheitlikult soovis. Ta anus, et isa selle ostaks, sest see oli T-kujuline ja T tähendas Tami. Isa oleks selle peaaegu ostnud, ilmselt seetõttu, et T tähendas temale tennist. Ka mulle meeldis see maja. Emale samuti. Kuid tagahoov oli paar senti liiga lühike.

      „Ei sobi! Lähme!“

      Lõpuks nägime praegust maja, selle tagahoov oli nii suur, et isal polnud vaja seda isegi mõõta. Ta lihtsalt seisis keset õue, keerutas end aeglaselt ringi, vahtis, naeratas, vaatas tulevikku.

      „Müüdud,“ ütles ta vaikselt.

      Me ei olnud veel viimast pappkastigi sisse kandnud, kui isa juba oma unistuste väljakut ehitama hakkas. Ma ei taipa siiani, mis nipiga ta selle valmis sai. Ta ei olnud päevagi ehituses töötanud, ei teadnud midagi betoonist, asfaldist ega drenaažist. Ta ei lugenud ühtki raamatut, ei konsulteerinud ühegi eksperdiga. Tal oli lihtsalt pilt silme ees ja ta soovis, et see muutuks reaalsuseks. Nagu paljud muud asjad, ehitas ta ka väljaku, täis kangekaelsust ja energiat. Arvasin, et ta võib midagi sarnast ka minuga ette võtta.

      Muidugi vajas ta abi. Betooni valamine on suur töö. Igal hommikul sõitsime Stripis asuvasse Sambo sööklasse, kust me värbasime mõned vanad kalad ühest kambast, kelle liikmed tavaliselt parkimisplatsil jõlkusid. Minu lemmik oli Rudy. Lahinguarmidega laiarinnaline Rudy vaatas mind alati poolmuigel näoga, nagu oleks mõistnud, et ma ei saa aru, kes või kus ma olen. Rudy sõitis oma jõuguga meile järele ja isa ütles, mis on vaja teha. Kolme tunni pärast jooksime isaga McDonald’sisse ja ostsime suured kotid Big Maci ja friikartuleid. Kui me tagasi jõudsime, laskis isa mul lehmakella helistada ja mehed lõunale kutsuda. Mulle meeldis Rudyle head teha ja vaadata, kuidas ta sööb nagu hunt. Mulle meeldis mõte, et raskele tööle järgnevad magusad hüved – välja arvatud siis, kui raske töö tähendas tennisepallide löömist.

      Päevad Rudy ja Big Macidega möödusid kiirelt. Äkki oli isal tagahoovis tenniseväljak, mis tähendas seda, et mul oli oma vangla. Olin aidanud toita vange, kes ehitasid mulle vangikongi. Ise aitasin mõõta ja värvida valgeid jooni, mis mu vabadust piirama hakkasid. Miks ma seda tegin? Mul ei olnud valikut. See ongi põhjus, miks ma kõike teen.

      Keegi ei küsinud kunagi, kas ma tahan tennist mängida, ammugi mitte seda, kas see võiks olla mu elu mõte. Ema näiteks arvas, et ma sündisin jutlustajaks. Kuid ta tunnistab mulle, et isa otsustas juba ammu enne minu sündi, et minust saab profitennisist. Ema lisab, et kui olin aastane, osutus, et isal oli õigus. Kui ma lauatennist vaatasin, liikusid kaasa ainult mu silmad, mitte kunagi pea.

      Isa hüüdis emale: „Vaata vaid, kuidas ta ainult silmi liigutab! Sündinud talent.“

      Ema räägib, et kui olin alles võrevoodis, riputas isa tennisepallid mu pea kohale kiikuma ja julgustas mind neid lööma lauatennisereketiga, mille ta mu käe külge teipis. Kui ma oli kolmene, andis ta mulle lühikeseks saetud varrega reketi ja käskis lüüa kõike, mida iganes tahan. Ma spetsialiseerusin soolatoosidele. Mulle meeldis neid läbi aknaklaaside servida. Lõin koerale ässa. Isa ei saanud kunagi vihaseks. Ta vihastas paljude asjade peale, kuid mitte kunagi siis, kui ma reketiga midagi kõvasti lõin.

      Kui olin neljane, pani isa mind palli toksima tennise vägevatega, kes linnast läbi sõitsid, alustades Jimmy Connorsist. Isa ütles, et Connors on üks parimaid, kellega mängida. Mind üllatas rohkem see, et Connorsil oli samasugune potisoeng nagu mul. Kui me mängu lõpetasime, ütles Connors isale, et minust saab kindlasti väga hea mängija.

      „Ma tean seda isegi,“ ütles isa pahaselt. „Mis väga hea? Temast saab maailma esinumber.“

      Ta ei otsinud Connorsi kinnitust. Ta otsis kedagi, kes võiks minuga mängida.

      Kui Connors tuleb Vegasesse, keelestab isa alati tema reketeid. Isa on meisterkeelestaja. (Kes on minu vanamehest parem pinge loomises ja säilitamises?) Kõik toimub alati ühtemoodi. Hommikul annab Connors isale kasti reketitega ja kaheksa tundi hiljem kohtume Connorsiga mõnes Stripi restoranis. Isa saadab mu sisse, keelestatud reketid süles. Ma küsin juhatajalt, kus võiks olla härra Connorsi laud. Juhataja saadab mu kaugemasse nurka, kus Connors ja tema saatjaskond sööb. Connors istub keskel, selg vastu seina. Ulatan talle sõna lausumata reketid. Vestlus lauas soikub ja kõik vaatavad mind. Connors võtab reketid hooletult vastu ja asetab need toolile. Hetkeks tunnen end olulisena – nagu oleksin ühele kolmest musketärist värskelt teritatud mõõgad kohale toimetanud. Siis sasib Connors mu juukseid, ütleb midagi sarkastilist minu või isa kohta ja kõik lagistavad naerda.

      MIDA PAREMINI HAKKAB MINEMA TENNISES, seda halvemini koolis, ja see häirib mind. Mulle meeldivad raamatud, kuid tunnen, et nende jõud käib minust üle. Mulle meeldivad õpetajad, kuid ma ei saa aru paljust, mida nad räägivad. Näib, et ma ei suuda õppida või töödelda fakte nii nagu teised lapsed. Mul on terane mälu, kuid keskendumisraskused. Mulle peab kõike kaks või isegi kolm korda seletama. (Võib-olla sellepärast isa karjubki kõike kaks korda?) Samuti tean, et isale on vastukarva kõik see aeg, mida ma koolis veedan; see on väljakul mängimise aja hind. Kooli vihkamine ja kehvasti õppimine tähendab lojaalsust issile.

      Mõni päev, kui isa meid kooli sõidutab, ta naeratab ja ütleb: „Kutid, teeme diili. Selle asemel, et teid kooli viia, sõidame parem Cambridge’i tenniseklubisse? Võite terve hommikupooliku palle taguda. Kuidas meeldib?“

      Me teame, mida ta kuulda tahab, ja hüüame: „Hurraa!“

      „Kuid ärge emale midagi rääkige,“ ütleb isa.

      Cambridge’i tenniseklubi on pikk madala katusega urgas Stripist ida pool, kümne kõva kattega väljaku ja vastiku haisuga СКАЧАТЬ