Название: Avatult. Andre Agassi lugu
Автор: Andre Agassi
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789949960149
isbn:
Astume hämarasse udusesse septembriõhtusse. Taevas on lilla- oranžitriibuline. Astun tribüünide juurde, surun mõnel fännil kätt, annan enne soojendust veel paar autogrammi. Seal on neli harjutusväljakut ja James teab, et ma tahan endale seda, mis on publikust kõige kaugemal, nii et me Darreniga saaksime soojendusel pisut privaatsust ja strateegiat läbi arutada.
Oigan, kui esimese tagakäepalli mööda joont Darreni eeskäele saadan.
„Ära sellist lööki täna tee,“ ütleb ta. „Baghdatis teeb sulle sellega haiget.“
„Kas tõesti?“
„Usu mind, semu.“
„Ja sa ütled, et ta liigub hästi?“
„Jah, üsna hästi.“
Mängime 28 minutit. Ma ei tea, miks ma märkan detaile – täpset aega pärastlõunase duši all; kui kaua soojendust teeme; mis värvi on Jamesi särk. Ma ei taha märgata, kuid teen seda kogu aeg ja mäletan ilmselt elu lõpuni. Mälu ei ole tennisekoti moodi – selle sisu suhtes ei ole mul sõnaõigust. Kõik läheb sisse, aga miski ei näi välja tulevat.
Selg tundub korras olevat. Normaalne jäikus, kuid piinav valu on kadunud. Kortikosteroid töötab. Tunnen end hästi – kuigi tegelikult on määratlus hästi välja kujunenud alles viimastel aastatel. Siiski tunnen end paremini kui hommikul silmi avades ja kaotusmõtteid heietades. Ma võin selle veel võita. Homme on sellel muidugi rasked füüsilised tagajärjed, kuid ma ei saa elada homses, samuti nagu mitte eilses.
Tagasi riietusruumis, tõmban higised riided seljast ja lippan duši alla. Päeva kolmas dušš on lühike, praktiline. Pole enam aega ei nutta ega end juhendada. Tõmban jalga kuivad püksid, panen selga T-särgi, heidan massaažitoas pikali ja viskan jalad seinale. Joon veel Gili vett, nii palju kui sisse mahub, sest kell on pool seitse ja mänguni on peaaegu tund aega.
Laua kohal on telekas ja ma üritan uudiseid vaadata. See ei õnnestu. Lähen kontoripoolele, viskan pilgu sekretäridele ja ametnikele. Kõik on hõivatud. Neil ei ole aega rääkida. Astun väikesest uksest sisse.
Stefanie on lastega kohale jõudnud. Nad on riietusruumi kõrval pisikeses mängunurgas. Jaden ja Jaz lasevad kordamööda plastliumäest alla. Saan aru, et Stefanie on tänulik, et saab lastega tegelda. Ta on rohkem pinges kui mina. Ta on peaaegu ärritunud. Tema kortsus kulm ütleb: „No on jama! See võiks juba pihta hakata!“ Mulle meeldib, kuidas mu naine võitluseks valmistub.
Räägin mõne minuti Stefanie ja lastega, aga ei kuule, mida nad ütlevad. Mõtted on kaugel. Stefanie saab aru. Ta tunnetab, sest ilma kõrgelt arenenud intuitsioonita poleks ta 22 suure slämmi turniiri võitnud. Stefanie ise oli enne võistlusi samasugune. Ta saadab mu tagasi riietusruumi: „Mine. Me oleme siin. Tee, mida pead.“
Stefanie ei vaata mängu väljaku kõrvalt. See on tema jaoks liiga lähedal. Ta jääb lastega rõdule, vaheldumisi kõndides, palvetades ja silmi kattes.
PERE, ÜKS VANEMFÜSIOTERAPEUTIDEST, astub sisse. Saan kohe aru, milline kandik on minu jaoks: see, millel kaks hiiglaslikku vahtkummist sõõrikut ja paar tosinat teibiriba. Heidan ühele kuuest massaažilauast ja Pere võtab jalutsis istet. Räpane värk see minu jalgade lahinguvalmis sättimine, seepärast sikutab Pere nende alla prügikasti. Mulle meeldib, et Pere on puhas, korrektne, nahapaksendite kaotamise meister. Esmalt võtab ta pika vatipulga ja määrib jalale tumedat ollust, mis muudab naha kleepjaks, pöia lillaks. Seda ei tohi maha pesta. Mu jalaselg pole olnud tindivaba alates sellest ajast, kui Reagan oli president. Nüüd pihustab Pere nahatugevdajat. Ta laseb sel kuivada, seejärel patsutab kummagi päka alla vahtkummist sõõriku. Järgnevad teibiribad, mis meenutavad riisipaberit. Need muutuvad kohe minu naha osaks. Siis mähib Pere mõlemat suurt varvast, kuni need on süüteküünlasuurused. Lõpuks teibib ta kinni mu jalatallad. Ta teab mu survepunkte – millel ma maandun ja kus vajan polstri lisakihti.
Ma tänan teda, panen selga võistlussärgi, jalga sokid ja tossud, mida kohe kinni ei nööri. Nüüd, kui enam midagi erilist teha pole, häältekõma tugevneb. Mõni aeg tagasi oli staadion vaikne, nüüd kostab kõva lärmi. Õhk on täis suminat, elavat kõnekõminat, fännid tormavad istmete poole, kiirustavad, et oma koht üles leida, sest nad ei taha minutikski ilma jääda sellest, mis tulekul.
Seisan, raputan jalgu.
Enam ma ei istu.
Püüan koridoris sörkida. Pole paha. Selg peab vastu. Kõik toimib. Riietusruumi teises otsas näen Baghdatist. Ta on riides, mässab peegli ees oma juustega. Ta lehvitab neid, kammib, tõmbab kuklasse kokku. Küll tal on palju juukseid. Nüüd sätib ta paika valge peapaela, Cochise indiaanlaste moodi. Kui kõik on kombes, sikutab ta veel korra hobusesaba. Kindlasti palju glamuursem matšieelne rituaal kui varbaaluste nahapaksendite polsterdamine. Mulle meenuvad enda juuksed karjääri alguses. Hetkeks tunnen kadedust. Tunnen oma juustest puudust. Siis tõmban käega üle palja pealae ja olen tänulik, et nende asjade hulgas, mille pärast ma muretsen, juukseid ei ole.
Baghdatis teeb venitusharjutusi ja painutab vöökohta. Ta seisab ühel jalal ja tõmbab teise jala põlve rinna vastu. Pole midagi häirivamat kui vaadata, kuidas su vastane teeb pilatest, joogat ja taiji’d, kui sa ise ei saa kniksugagi hakkama. Nüüd ta ringitab puusi – viimati julgesin midagi sellist teha, kui olin seitsmene.
Ikkagi rahmeldab Baghdatis liiga palju. Ta on rahutu. Ma peaaegu kuulen tema kesknärvisüsteemi – sama hääl, mis staadionilt kostab. Jälgin tema ja juhendajate vestlust. Nad on ärevil. Nende näod, kehakeel, jume – kõik räägib, et nad teavad, et peavad olema valmis tänavakakluseks, aga nad ei taha seda. Mulle alati meeldib, kui vastane ja tema meeskond näitavad närvilist energiat. Hea enne, samas ka austuse märk.
Baghdatis märkab mind ja naeratab. Mulle meenub, et ta naeratab, kui on õnnelik või närviline, ja kunagi ei oska vahet teha, kumb. Jällegi meenutab see mulle kedagi, aga ma ei saa aru, keda.
Tõstan käe. Õnn kaasa.
Baghdatis tõstab käe. Meie, kes kohe surmavõitlusse tormame … Lipsan veel korra tunnelisse, et vahetada paar sõna Giliga, kes on endale vaikse nurga otsinud, kus ta saab olla üksi, kuid siiski kõigel silma peal hoida. Ta paneb käe mulle ümber, ütleb, et armastab mind ja on mu üle uhke. Leian Stefanie ja suudlen teda. Ta hüpleb, vehib kätega, trambib jalgu. Ta annaks kõik, et pugeda seelikusse, haarata reket ja mängida koos minuga. Minu riiakas pruut. Ta püüab naeratada, aga see kukub virilalt välja. Näen tema näos kõike, mida ta tahab öelda, kuid ei tee seda. Kuulen iga sõna, mida ta keeldub lausumast: „Naudi, tunne lõbu, võta kõik, mis võtta annab, märka iga väikest detaili, sest see võib olla viimane kord, ja kuigi sa vihkad tennist, võid sa sellest juba homme puudust tunda“.
Just seda tahab Stefanie öelda, selle asemel ta vaid suudleb mind ja ütleb seda, mida alati, enne kui ma väljakule lähen, millele ma olen lootma hakanud nagu õhule, unele ja Gili veele.
„Mine ja tee talle ära.“
Üks USA LAHTISTE AMETNIK, ülikond seljas ja küünarvarre-pikkune raadiosaatja käes, astub lähemale. Näib, et ta vastutab võrgu leviala ja väljaku turvalisuse eest. Tundub, et ta vastutab kõige eest, kaasa arvatud LaGuardia lennujaama saabuvad ja väljuvad lennud. Viis minutit, ütleb ta.
Pöördun СКАЧАТЬ