Avatult. Andre Agassi lugu. Andre Agassi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Teen vastulöögi ja võidan. Ma juhin 6: 5.

      Tema serv. Ta juhib 40: 15. Ta on ühe punkti kaugusel, et suruda mäng kiiresse lõppmängu.

      Ma võitlen ja jõuan tasamänguni.

      Siis võidan järgmise punkti ja nüüd on mul matšpall.

      Kiire tihe pallivahetus. Ta teeb metsiku eeskäelöögi ja kui pall lahkub reketikeeltelt, tean, et see kukub välja. Tean, et olen selle matši võitnud, ja ka seda, et mul ei oleks energiat enam ühekski löögiks.

      Saame Baghdatisega võrgu juures kokku, surun tema värisevat kätt ja kiirustan väljakult minema. Ma ei julge seisma jääda. Pean edasi liikuma. Vaarun läbi tunneli, kott üle vasaku õla, aga on tunne, nagu ripuks see paremal, sest kogu mu keha on väändunud. Selleks ajaks, kui riietusruumi jõuan, ei suuda ma enam kõndida. Ei suuda ka seista. Vajun põrandale. Olen pikali maas. Darren ja Gil jõuavad kohale, tirivad koti mu õlalt ja tõstavad mu lauale. Baghdatise abilised tõstavad ta lauale minu kõrvale.

      „Darren, mis mul viga on?“

      „Ole pikali, semu. Siruta end välja.“

      „Ma ei saa, ma ei saa.“

      „Kus valutab? Kas kusagil on kramp?“

      „Ei, rinnus surub. Ma ei saa hingata.“

      „Mida?“

      „Ma ei saa … Darren, ma ei saa … hingata.“

      Darren aitab kellelgi mulle jääd peale panna, tõstab mu käsi, kutsub arstid. Ta anub, et ma sirutaks, sirutaks, venitaks.

      „Lihtsalt lase end lõdvaks, semu. Lõdvestu. Su keha on pinges. Lihtsalt lase kõigel minna, semu, lase kõigest lahti.“

      Aga ma ei saa. Ja selles ongi kogu probleem, eks ole? Ma ei saa lahti lasta.

      NÄEN ENDA KOHAL NÄGUDE KALEIDOSKOOPI. Gil pigistab mu käsivart ja ulatab energiajoogi. Ma armastan sind, Gil. Stefanie suudleb mind otsmikule ja naeratab. Ma ei oska öelda, kas ta on õnnelik või närvis. Oh, jah, muidugi, nüüd ma tean, kus ma olen varem seda naeratust näinud. Üks massöör teatab, et arstid on teel. Ta lülitab sisse laua kohal seisva teleka. Veidi tegevust teile ootamise ajal, ütleb ta.

      Üritan vaadata. Vasakul kuulen oigeid. Pööran aeglaselt pead ja näen kõrvallaual lamavat Baghdatist. Terve meeskond töötab temaga. Nad venitavad ta eesmist reielihast, tagumine kisub krampi. Nad venitavad tagumist reielihast, eesmine kisub krampi. Ta püüab sirgelt lamada, kubemesse löövad krambid. Ta tõmbab end kerra ja anub, et ta rahule jäetaks. Kõik lahkuvad ruumist. Jääme vaid meie kaks. Pööran uuesti pilgu telekaekraanile.

      Hetk hiljem sunnib miski mind Baghdatise poole pöörama. Ta naeratab mulle. On ta õnnelik või närviline? Võib-olla mõlemat. Ma naeratan vastu.

      Kuulen telekast oma nime. Pööran pead. Matši tipphetked. Kaks esimest setti, nii eksitavalt lihtsad. Kolmas, Baghdatis hakkab uskuma. Neljas, noavõitlus. Viies, lõputu üheksas geim. Parimad tennise osad, mida olen kunagi mänginud ja näinud. Kommentaator nimetab seda klassikaks.

      Tunnetan kõrval mingit liikumist. Pööran pead ja näen Baghdatise väljasirutatud kätt. Tema nägu ütleb „Me saime hakkama“. Sirutan käe, võtan tema oma ja me jääme sellesse asendisse, käest kinni, samal ajal kui ekraanil vilksatavad stseenid meie metsikust lahingust.

      Lõpuks ometi luban oma meelel minna sinna, kuhu see on tahtnud minna. Ma ei saa seda enam peatada. Enam ei küsi see viisakalt luba, vaid kisub mind vägisi minevikku. Ja kuna mu meel märkab ja salvestab vähimadki üksikasjad, näen ma kõike eredalt, üllatavalt selgelt – igat tagasilööki, võitu, võistlust, raevuhoogu, palka, sõbrannat, reetmist, reporterit, abikaasat, last, riideeset, fänni kirja, vihast matši ja kramplikku nutuhoogu. Justkui näitaks üks teine telekas viimase 29 aasta tipphetki – kõik tormab silme eest läbi nagu eriliselt selge pööris.

      Sageli küsitakse, et mis tunne on tennisisti elu elada, kuid ma ei oska seda kunagi seletada. Aga see sõna kirjeldab seda kõige täpsemini – rohkem kui midagi muud on see väänlev, põnev, õudne, üllatav pööris. Sel pöörisel on ähmane tsentrifugaaljõud, millega olen kolm aastakümmet rammu katsunud. Nüüd, selili Arthur Ashe’i staadioni all lamades ja võidetud vastase kätt hoides, oodates, et keegi meile appi tuleks, teen ainsat asja, mida teha saan. Ma ei sõdi vastu. Ma sulen silmad ja vaatan.

      1

      OLEN SEITSMEAASTANE, räägin omaette, kuna ma kardan ja olen ainus inimene, kes mind kuulab. Sosistan endamisi: „Jäta järele, Andre, lõpeta ära. Pane reket maha ja jookse väljakult kohe minema. Mine tuppa ja söö midagi head. Mängi Rita, Philly või Tamiga. Istu emme juures, kui ta koob või puslet kokku paneb. See oleks ju tore. Kas see ei tundu taevalik, Andre? Lihtsalt loobuda? Mitte kunagi enam tennist mängida?“

      Aga ma ei saa. Mitte ainult sellepärast, et isa hakkaks mind mööda maja reketiga taga ajama, vaid ka miski mu sees, mingi sügav nähtamatu lihas ei lase mul seda teha. Ma vihkan tennist, vihkan seda kogu südamest, aga ikkagi ma mängin, löön palli kogu hommiku ja pärastlõuna, sest mul pole valikut. Ükskõik kui palju ma ka tahan lõpetada, ma ei tee seda. Ma palun end lõpetada, aga mängin ikka edasi, ja see lõhe, see vastuolu selle vahel, mida ma tahan teha ja mida ma tegelikult teen, ongi nagu mu elu tuum.

      Hetkel on mu viha tennise vastu koondunud draakonile – pallimasinale, mille ehitas mu tuldpurskav isa. Pigimust, asetatud suurtele kummist ratastele, sõna Prince valgete trükitähtedega alumisele osale värvitud – sellisena näib draakon esmapilgul nagu tavaline pallimasin igas Ameerika tenniseklubis, aga tegelikult pärineb see elav ja hingav olend mu koomiksiraamatust. Draakonil on aju, tahe, must süda ja kohutav hääl. Ta imeb endasse järjekordse palli ja häälitseb vastikult. Kui surve kurgus suureneb, hakkab ta oigama. Kui pall aeglaselt suhu tõuseb, draakon röögatab. Hetkeks tundub see sama nõme kui pumatikommimasin filmimuusikalis „Willy Wonka ja šokolaadivabrik“, mis neelab endasse suure õgija Augustus Gloopi. Aga kui draakon võtab minu sihikule ja tulistab välja palli 180 km tunnis, möirgab ta verdtarretavalt. Iga kord ma võpatan.

      Isa on draakoni tahtlikult hirmuäratavaks teinud. Ta on lisanud sellele ekstrapika alumiiniumtorust kaela ja peenikese alumiiniumpea, mis põrkub tagasi nagu piits iga kord, kui draakon tuld purskab. Ta on tõstnud draakoni umbes meetrikõrgusele alusele otse vastu võrku. Ta kõrgub minu kohal. Seitsmeaastasena olen ma oma vanuse kohta väikest kasvu. (Näin väike, sest ma võpatan pidevalt, ja ka seetõttu, et isa lõikab mulle iga kahe kuu tagant potisoengu.) Kui ma draakoni ees seisan, näin ma imetilluke. Tunnen end väikese ja abituna.

      Isa tahab, et draakon minu kohal kõrgub, aga mitte ainult sellepärast, et see nõuab tähelepanu ja lugupidamist. Ta tahab, et pallid, mida draakoni suu välja tulistab, maanduvad mu jalge ees, nagu langeksid need lennukilt. Trajektoor on selline, et ma ei saa neid tõrjuda tavapäraselt: pean lööma kõiki palle end kõrgemale upitades või muidu need hüppavad üle mu pea. Kuid isegi sellest isale ei piisa. „Löö varem,“ ta karjub. „Löö varem.“

      Isa karjub kõike kaks korda järjest, mõnikord kolm korda, mõnikord kümme. „Kõvemini,“ ütleb ta, „kõvemini.“ Aga mis sellest kasu on? Ükskõik kui kõvasti ma palli löön, ükskõik kui vara, aga pall tuleb tagasi. Iga pall, mille СКАЧАТЬ