Avatult. Andre Agassi lugu. Andre Agassi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Rahvas kasutab vaikushetke laulmiseks. „Lähme, Andre! Lähme, Andre!“ Nad hakkavad lainet tegema. Tõstavad üles minu nimega plakateid.

      „ Täname mälestuste eest, Andre!“ „See on Andre kodu.“

      Viimaks on Baghdatis valmis jätkama. Tema serv. Alles ta murdis mind ja asus mängu juhtima, nüüd peaks tal jõudu ülearu olema. Kuid näib, et vahepealne paus on tema rütmi häirinud. Ma murran teda. Oleme tagasi servi peal.

      Järgmised kuus geimi hoiame mõlemad servi. Siis, seisul 4: 4 minu servil mängime geimi, mis tundub nädalapikkune, üks kõige pingutavam ja sürreaalsem geim mu karjääris. Me möirgame nagu loomad, lööme nagu gladiaatorid, tema eeskäelöök, minu tagakäelöök. Keegi staadionil ei hinga. Isegi tuul lakkab puhumast. Lipud langevad mastis longu. 40: 30 peal teeb Baghdatis kiire eeskäelöögi, mis pühib mu positsioonilt minema. Vaevu jõuan pallini, et sellele reketiga pihta saada. Löön palli üle võrgu, ise karjatan valust, ja tema saadab järgmise palli mu tagakäele. Siban vastassuunda – oi, mu selg! – ja jõuan pallini täpselt õigel ajal. Aga ma olen selgroogu väänanud. Lülisammas on lukus ja närvid sees karjuvad. Hüvasti, kortikosteroid. Baghdatis lööb äralöögi tühjale väljakule ja kui ma vaatan, kuidas see lendab, tean, et mu parimad jõupingutused on selleks õhtuks möödas. Mida ma ka sellest hetkest alates ette võtan, on piiratud, häiritud, laenatud minu edaspidiselt terviselt ja liikuvuselt.

      Heidan pilgu üle võrgu, et aimata, kas Baghdatis on mu valu märganud, kuid tema hoopis lonkab. Lonkab? Ta on krampides. Ta kukub maha ja haarab kätega jalgadest. Tal on suuremad valud kui mul. Ma suudan kaasasündinud seljavigastust iga kell paremini taluda kui äkilisi jalakrampe. Kui ta seal maas niiviisi väänleb, mõistan: ma pean vaid püstiasendis püsima, seda kuradima palli veel natuke liigutama ja las ta krambid teevad oma töö.

      Hülgan kogu delikaatsuse ja strateegia. Ütlen endamisi: „Aluselised tõed. Kui sa mängid haavatuga, siis on see seotud instinkti ja reaktsiooniga. See ei ole enam tennis, vaid toores tahtejõudude proovilepanek. Pole enam järske lööke, petteliigutusi, jalgade tööd. Ainult meeleheitlik rabelemine.“

      Uuesti jalul, on ka Baghdatis strateegiate kasutamise ja ka mõtlemise lõpetanud ning see muudab ta ohtlikumaks. Ma ei oska enam ennustada, mida ta teeb. Ta on valust hullunud ja keegi ei oska hullu käitumist ette aimata, kõige vähem tenniseväljakul. Tasamängul mu esimene serv ei õnnestu, siis saadan talle rasvase, mahlase teise servi, vähemalt 120 km tunnis, millest ta otse äralöögi lööb. Edu Baghdatisele.

      Kurat. Ma komberdan ettepoole. Mees ei saa liikuda, aga ikkagi murrab mu servi?

      Jälle olen ühe punkti kaugusel kaotusseisust 4: 5, mis laseks Baghdatisel matši võiduks servida. Ma sulen silmad. Jälle ei saa ma esimese serviga hakkama. Teen teise ebaleva servi, et punkti alustada, ja mingil põhjusel ei saa Baghdatis hakkama lihtsa eeskäelöögiga. Seis on jälle tasa.

      Kui keha ja vaim vaaruvad kokkuvajumise äärel, tundub üks kerge punkt sama mis kuberneri halastus. Ja ikkagi ma peaaegu et raiskan seda armuandi. Esimene serv ebaõnnestub. Teine õnnestub ja Baghdatis lööb palli auti. Veel üks kingitus. Edu Agassile.

      Ma olen ühe punkti kaugusel tähtsast 5: 4 eduseisust. Baghdatis grimassitab, lööb vääramatult. Ta ei anna alla. Ta võidab punkti. Kolmas tasamäng.

      Tõotan endale, et kui saan uuesti eduseisu, siis ma seda enam ei kaota.

      Nüüdseks ei ole Baghdatis pelgalt krampides, ta on lausa sant. Minu servi oodates on ta täiesti kössis. Ma ei suuda uskuda, et ta suudab väljakul püsida, rääkimata sellisest mängust. Sel mehel on kõvasti juukseid ja samavõrra palju on tal ka südikust. Ma tunnen talle kaasa ja samal ajal ütlen endale, et ei tohi tema vastu mingit halastust üles näidata. Ma servin, ta tõrjub ja palli suure innukusega tema kaitsmata väljakuosale lüüa üritades löön selle kõvasti külje pealt välja. Väristamine. Selgelt väristamine. Edu Baghdatisele.

      Tal ei ole sellest kasu. Järgmise punkti juures teeb ta eeskäelöögi meetri jagu üle tagajoone. Neljas tasamäng.

      Meil on pikk pallivahetus, mis lõpeb siis, kui ma löön pikalt tema eeskäe alla, millega ta eksib. Edu Agassile. Uuesti. Lubasin endale, et ma ei jäta seda võimalust kasutamata, kui see jälle tuleb, ja siin see on. Aga Baghdatis ei lase mul lubadusest kinni hoida. Ta võidab kiiresti järgmise punkti. Viies tasamäng.

      Me mängime absurdselt pika punkti. Iga pall, mida tema ägades tabab, puudutab äärejoont. Iga pall, mida mina karjudes löön, läheb võrgust üle. Eeskäsi, tagakäsi, trikilöök – ta lööb palli, mis puudutab tagajoont ja põrkab natuke külje peale ära. Saan selle tõusult kätte ja löön kõrgele üle tema pea ja tagajoone. Edu Baghdatisele.

      Püsi põhitõdede juures, Andre. Jooksuta teda, jooksuta. Ta lonkab, tee talle säru. Ma servin, tema teeb pehme tõrje, ma jooksutan teda küljelt küljele, kuni ta valust ulub ja palli võrku lööb. Kuues tasamäng.

      Minu järgmist servi oodates toetub Baghdatis reketile, kasutab seda nagu vana mees jalutuskeppi. Kui mu esimene serv ebaõnnestub, roomab ta nagu krabi ettepoole ja virutab kepiga palli minu ulatusest kaugemale. Edu Baghdatisele.

      Tema neljas murdepall selles geimis. Löön tagasihoidliku esimese servi, nii näruse, nii vagura, et mu seitsmeaastane mina oleks häbi tundnud, kuid Baghdatis lööb kaitsva tõrje. Mina löön tema eeskäe alla. Tema võrku. Seitsmes tasamäng.

      Ma löön järgmise esimese servi. Ta saab pallile pihta, kuid see ei tule üle võrgu. Edu Agassile.

      Servin jälle geimpallil. Mäletan oma kaks korda murtud lubadust. Nii, nüüd on viimane võimalus. Selg valutab kohutavalt. Suudan vaevu pöörata, rääkimata palli ülesviskamisest ja löömisest, et ta lendaks 200 km tunnis. Esimene serv loomulikult ebaõnnestub. Tahan teha hea teise servi, olla agressiivne, kuid ma ei saa. Füüsiliselt on see võimatu. Ütlen endale: „Kick-serv kolmveerandi jõuga, hoia pall tema õlast kõrgemal, tee nii, et ta jookseks küljelt küljele, kuni ta hakkab verd oksendama. Kuid ära tee topeltviga.“

      Lihtsam öelda kui teha. Tundub, et servikast on kokku tõmbunud. Vaatan, kuidas see järk-järgult väiksemaks muutub. Kas teised näevad sama mis mina? Kast on nüüd mängukaardi suurune, nii väike, et ma ei ole kindel, kas pall ära mahuks, kui ma sinna kõnniksin ja selle maha paneksin. Viskan palli õhku ja löön kange käega servi, mis lendab välja. Muidugi. Topeltviga. Kaheksas tasamäng.

      Rahvas karjub ega suuda nähtut uskuda.

      Mul õnnestub esimene serv sisse saada. Baghdatis lööb töömeheliku tõrje. Kolm neljandikku tema väljakupoolest on kaitsmata, löön palli pikalt tema tagakäele, temast kolme meetri kaugusele. Ta plagab selle poole, vehib jõuetult reketiga, ei saa palli kätte. Edu Agassile.

      Geimi 22. punkti juures saadab Baghdatis pärast lühikest rallit palli tagakäelöögiga võrku. Geim, Agassi.

      Pooltevahetuse ajal näen, et Baghdatis istub. Suur viga. Noore mehe viga. Ära kunagi istu, kui jalg krampi kisub. Ära kunagi anna kehale märku, et on aega puhata, ja seejärel ütled kohe, et tegid lihtsalt nalja! Sinu keha on nagu föderaalvalitsus. Ta ütleb „Tee, mis sulle meeldib, aga kui vahele jääd, ära valeta mulle“. Baghdatis pole enam võimeline servima. Ta ei suuda sellelt toolilt enam üleski tõusta.

      Aga siiski ta tõuseb ja hoiab СКАЧАТЬ