Avatult. Andre Agassi lugu. Andre Agassi

Чтение книги онлайн.

      Iga kolmas pall, mille draakon välja purskab, puutub kokku mõne väljakut katvaga ja kargab ühele või teisele küljele. Ma reageerin viimasel sekundil, taban palli varakult ja löön selle targalt üle võrgu. Ma tean, see ei ole tavaline refleks. Tean, et maailmas on vähe lapsi, kes oleks seda palli näinud, rääkimata selle löömisest. Aga ma ei ole uhke oma reflekside üle ega saa mingit tasu. Sest just seda ma peangi tegema. Iga lööki oodatakse, iga möödalöök on krahh.

      Isa ütleb, et kui ma löön iga päev 2500 palli, siis nädalas teeb see 17 500 palli ja aasta lõpuks koguneb juba ligi miljon palli. Ta usub matemaatikasse. Numbrid, ütleb ta, ei valeta. Laps, kes lööb igal aastal miljon palli, on võitmatu.

      „Löö varem,“ karjub isa. „Kurat võtaks, Andre, löö varem. Tõrju palli, tõrju palli.“

      Nüüd tahab isa mind minema tõrjuda. Ta karjub otse mu kõrva sisse. Sellest ei piisa, et ma taban kõike, mida draakon minu poole sülitab; isa tahab, et ma lööks kõvemini ja kiiremini kui draakon. Ta tahab, et ma võidaksin draakonit. See mõte tekitab minus paanikat. Ütlen endamisi: „Sa ei suuda draakonit võita.“ Kuidas sa saad võita midagi, mis kunagi seisma ei jää? Kui mõtlema hakata, siis draakon on paljuski nagu isa. Tegelikult on isa hullem. Vähemalt seisab draakon mu ees ja ma näen seda. Aga isa on selja taga. Ma näen teda harva, peamiselt ainult kuulen, päeval ja öösel, kui ta mulle kõrva karjub.

      „Rohkem topspinni! Löö kõvemini. Löö kõvemini. Mitte võrku! Pagan küll, Andre! Mitte kunagi võrku!“

      Mitte miski ei vii isa suuremasse raevu kui palli võrku löömine. Talle ei meeldi, kui ma löön palli külje pealt välja, ta karjub, kui ma viivitan, aga kui ma selle võrku vuhistan, siis ajab ta vahtu suust välja. Vead on üks asi, aga võrk on midagi muud. Ikka ja jälle kordab isa: „Võrk on sinu suurim vaenlane.“

      Isa on kasvatanud vaenlase peajagu kõrgemaks, kui reeglid ette näevad, et seda oleks palju raskem vältida. Kui ma jätan isa kõrge võrgu puutumata, siis ta arvab, et mul pole probleeme jätta ühel päeval Wimbledoni võrk puutumata. See pole oluline, et ma ei tahagi Wimbledonis mängida. Pole üldse tähtis, mida mina tahan. Vahel vaatan koos isaga Wimbledoni telekast ja me mõlemad oleme Björn Borgi poolt, sest ta on parim, ta ei jää kunagi seisma, ta on draakoniga kõige sarnasem – aga ma ei taha Borg olla. Ma imetlen tema talenti, energiat, stiili, tema võimet süüvida mängu, aga kui ma kunagi suudan neid omadusi endas arendada, siis ma pigem kasutan neid millegi muu kui Wimbledoni jaoks. Teeksin midagi enda valikul.

      „Löö kõvemini,“ karjub isa. „Löö kõvemini. Nüüd tagakätt. Tagakätt.“

      Käed tahavad otsast ära kukkuda. Tahan küsida: kui kaua veel, paps? Aga ma ei küsi. Ma teen, nagu kästakse. Löön nii kõvasti, kui jaksan, siis pisut kõvemini. Ühe löögi juures olen üllatunud, kui kõvasti ma ikka taban, kui puhtalt. Kuigi ma vihkan tennist, meeldib mulle see tunne, kui löön palli täiuslikult. See on ainus mõnus hetk. Kui ma teen midagi täiuslikult, naudin meelerahu ja õndsust.

      Draakon reageerib täiuslikkusele omamoodi, tulistades järgmise palli kiiremini välja.

      „Lühike tagakäelöök,“ ütleb isa. „Lühike tagasi – täpselt nii. Rebi palli, rebi.“

      Mõnikord õhtusöögilauas näitab isa seda ette. Langeta reket palli alla, ütleb ta, ja siis rebi, rebi. Ta teeb liigutuse nagu maalikunstnik, kes õrnalt pintsliga heljutab. See on vist ainus asi, mida ma olen näinud isa õrnalt tegemas.

      „Tee lendpalliga tööd,“ karjub ta – või vähemalt püüab. Armeenlasena, kes on sündinud Iraanis, räägib ta viit keelt, mitte ühtki neist hästi, ja tema inglise keelel on kõva aktsent juures. Ta ajab d-d ja t-d segamini, nii et see kõlab: dee lentpalliga dööt. See on tema juhiste hulgas lemmik. Ta karjub seni, kuni kuulen seda oma unenägudes. Dee lentpalliga dööt, dee lentpalliga dööt.

      Olen deinut nii palju dööt, et ei näe enam väljakut. Kollaste pallide all pole näha ühtki rohelise asfaldi laiku. Komberdan, lohistan jalgu järel nagu vana mees. Isegi isal tuleb lõpuks tunnistada, et palle on liiga palju. See takistab liikumist. Kui ma ei saa liikuda, ei tee me igapäevast normi täis – 2500 lööki. Ta paneb tööle puhuri – hiiglasliku masina, mis on pärast vihma väljaku kuivatamiseks mõeldud. Muidugi ei saja siin, kus me elame – Las Vegases Nevadas – kunagi vihma ja isa kasutab puhurit tennisepallide kokkuajamiseks. Nii nagu ta tegi pallimasinaga, muutis ta ka standardse puhuri deemonlikuks olendiks. See on üks mu esimesi mälestusi: viieaastane, lasteaiast koju toodud, lähen isaga töökotta ja vaatan, kuidas ta ehitab seda veidrat muruniiduki moodi masinat, mis ajab liikvele korraga sadu tennisepalle.

      Nüüd vaatan, kuidas ta puhuri tööle vajutab, kuidas tennisepallid temast eemale sibavad, ja tunnen neile kaasa. Kui draakon ja puhur elavad, äkki siis pallid ka. Võib-olla nad teevad seda, mida mina, kui ma ainult võiksin – jookseksin isa juurest minema. Kui isa on kõik pallid ühte nurka puhunud, võtab ta lumelabida ja kühveldab need reas seisvatesse metallist prügikastidesse – solgiämbritesse, millega ta draakonit toidab.

      Ta pöördub ja näeb, et ma vaatan teda. „Mida kuradit sa vahid? Löö edasi! Löö aga edasi!“

      Õlad valutavad. Ma ei suuda enam ühtki palli tabada. Löön veel kolm.

      Ma ei suuda enam minutitki mängida.

      Mängin veel kümme.

      Mul tuleb hea mõte pähe. Meelega, kuid nagu kogemata löön palli kõrgelt üle piirdeaia. Mul õnnestub seda tabada reketi puidust raamiga, nii et see kõlab nagu valesti tabatud löök. Teen seda, kui mul on pausi vaja, ja mul turgatab pähe, et olen vist päris hea mängija, kui suudan palli tahtlikult valesti tabada.

      Isa kuuleb palli põrkumist vastu puitu ja tõstab pilgu. Ta näeb, kuidas pall väljakult minema lendab, ja vannub. Aga ta kuulis, kuidas pall puidu vastu põrkas, ja arvab, et see juhtus kogemata. Pealegi ei löönud ma võrku. Ta trambib õuelt välja, kõrbesse. Mul on nüüd neli ja pool minutit, et hinge tõmmata ja vaadata, kuidas pistrikud laisalt pea kohal tiirutavad.

      Isale meeldib pistrikke püssist kõmmutada. Meie maja on ohvrite vaibaga kaetud – surnud linnud katavad katust sama paksult nagu tennisepallid väljakut. Isa ütleb, et talle ei meeldi pistrikud, sest nad sööstavad alla hiirte ja teiste kaitsetute kõrbeolendite kallale. Talle ei meeldi, kui tugevad nõrgematele jahti peavad. (See kehtib ka siis, kui ta kalal käib: kui ta mõne kätte saab, suudleb ta selle soomuselist pead ja viskab vette tagasi.) Otse loomulikult ei ole tal mingeid süümepiinu, kui ta mind jahib, pole mingit probleemi, kui vaatab, kuidas mina konksu otsas õhku ahmin. Ta ei näe vastuolu. Ta ei hooligi vastuoludest. Ta ei saa aru, et ma olen kõige kaitsetum olend selles jumalast hüljatud kõrbes. Kui ta mõistaks, ei tea, kas ta siis kohtleks mind teistmoodi?

      Nüüd trambib ta väljakule tagasi, viskab palli prügikasti ja näeb, kuidas ma pistrikke vahin. Ta põrnitseb mind altkulmu. „Mida kuradit sa teed? Lõpeta mõtlemine. Ei mingit kuradi mõtlemist!“

      Võrk on suurim vaenlane, kuid mõtlemine on surmapatt. Isa usub, et mõtlemine on kõikide halbade asjade põhjus, sest see on tegutsemise vastand. Kui isa tabab mind tenniseväljakul mõtlemas ja unistamas, siis ta reageerib, nagu tabaks ta mind oma rahakotist raha varastamas. Murran tihti pead selle üle, kuidas ma saaksin mõtlemise järele jätta. Ei tea, СКАЧАТЬ