Avatult. Andre Agassi lugu. Andre Agassi
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Avatult. Andre Agassi lugu - Andre Agassi страница 14
Название: Avatult. Andre Agassi lugu
Автор: Andre Agassi
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789949960149
isbn:
Vahel väga harva ta siiski läheb endast välja, ja kui see juhtub, on see tõeline draama. Ükskord tegi isa märkuse, et kodu pole puhas. Ema marssis köögikapi juurde, kahmas kaks maisihelbekarpi ja lehvitas neid pea kohal nagu lippe, pihustades helbeid igale poole laiali. Ta karjus: „Sa tahad, et kodu oleks puhas? Puhasta siis ise!“
Hetk hiljem oli ta rahulikult pusle kallal.
Eriti meeldivad talle Norman Rockwelli pusled. Kogu aeg on köögilaual pooleli idüllilise pereelu stseen. Ma ei saa aru sellest rõõmust, mida ema pusledest leiab. Kõik see katkine korratus, kõik see kaos – kuidas saab see lõõgastav olla? See sunnib mind arvama, et me oleme emaga täielikud vastandid. Aga siiski peab kõik malbe minus, kogu armastus ja kaastunne, mis mul inimeste vastu on, pärinema emalt.
Lamades tema vastas, lastes tal veel oma juukseid paitada, leian, et temas on nii palju arusaamatut, ja see kõik tundub tulenevat tema abikaasavalikust. Ma küsin, kuidas talle üldse selline mees nagu isa meeldima sai hakata. Ema naerab väsinult.
„See oli kaua aega tagasi,“ ütleb ta. „Chicagos. Ühe sõbra sõber ütles su isale: „Sa peaksid kohtuma Betty Dudleyga, ta on just sinu tüüpi. Ja vastupidi.“ Nii su isa helistaski mulle ühel õhtul tüdrukute klubisse, kus ma möbleeritud tuba üürisin. Me rääkisime kaua, kaua aega ja su isa tundus nii armas.“
„Armas?“
„Ma tean, ma tean. Aga ta tõesti oli. Nii et ma olin nõus temaga kohtuma. Ta ilmus järgmisel päeval kohale uue laheda Volkswageniga. Ta sõidutas mind linnas ringi, me ei käinud mingis konkreetse kohas, lihtsalt sõitsime ringi ja ta rääkis mulle oma loo. Siis me peatusime, et midagi süüa, ja mina rääkisin talle oma loo.“
Ema rääkis isale, et ta kasvas üles Danville’is Illinoisis, 270 km kaugusel Chicagost, samas väikelinnas, kus Gene Hackman, Donald O’Connor ja Dick Van Dyke üles kasvasid. Ta ütles, et on kaksik. Ta rääkis isale oma isast, pahurast inglise keele õpetajast, kes nõudis kodus väga korralikku inglise keelt. Meie isa kindlasti kartis oma kehva keeleoskuse pärast. Aga võib-olla ta ei pannud ema juttu tähelegi. Kujutan ette, kuidas isa ei suutnud esimesel kohtumisel üldse ema kuulata. Ta oli liiga võlutud ema leegitsevatest kuldpruunidest juustest ja erksinistest silmadest. Olen tema pilte näinud. Ema oli haruldaselt ilus. Ei tea, kas isale meeldisid kõige rohkem tema juuksed, sest need olid savist tenniseväljaku värvi. Või oli see ema pikk kasv? Ta on isast mitu sentimeetrit pikem. Ma kujutan ette, et isale oli see paras väljakutse.
Ema räägib, et kulus kaheksa õndsat nädalat, kuni isal õnnestus teda veenda, et nad peavad oma lood üheks köitma. Nad jooksid minema ema kapriisse isa ja kaksikõe juurest ning pugesid peitu. Seejärel olid nad kaua jooksus. Algul sõitsid nad Los Angelesse, aga kui neil ei õnnestunud seal tööd leida, kihutasid nad läbi kõrbe uude arenevasse mängupõrgute linna. Ema sai töökoha osariigi valitsusasutuses ja isa Tropicana hotellis tennisetreenerina. Seal ei teeninud ta eriti palju ja otsis endale ka teise tööotsa, kelneritöö Landmarki hotellis. Varsti leidis ta uue ametikoha – temast sai MGM Grand kasiino kapten, kus tal oli nii palju tegemist, et ta loobus kahest endisest kohast.
Minu vanemad Mike ja Betty Agassi noorpaarina Chicagos 1959. aastal.
Esimese kümne abieluaasta jooksul sündis neil kolm last. Siis, aastal 1969, läks ema haiglasse pahaendelise kõhuvaluga. Arst ütles, et on vaja teha emakaeemaldusoperatsioon. Aga edasised proovid näitasid, et ema on rase. Minuga. Ma sündisin 29. aprillil 1970 Sunrise’i haiglas kahe miili kaugusel Stripist. Isa pani mulle nimeks Andre Kirk Agassi kasiino ülemuste järgi. Küsin emalt, miks isa andis mulle oma ülemuste nimed. Kas nad olid sõbrad? Kas ta imetles neid? Kas ta jäi neile raha võlgu? Ema ei tea. Ja see ei ole selline küsimus, mida saad isalt otse küsida. Sa ei saa mitte midagi isalt otse küsida. Nii ma lükkan selle kuhugi tallele, nii nagu kõik selle, mida ma vanematest ei tea – igaveseks puudu jäävad tükid pusles, milleks olen mina. isA töötAb kõvAsti, teeb pikki tunde kasiinos, ka öises vahetuses, kuid tennis on tema elu, põhjus hommikul voodist välja kobida. Ükskõik, kus sa istud, näed tõendeid teda üleni haaranud sõltuvusest. Peale tagahoovi väljaku ja draakoni on isal veel labor, mis on tuntud ka köögi nime all. Isa keelestamismasin ja tööriistad võtavad enda alla poole köögilauast. (Ema viimane Norman Rockwell võtab teise poole – kaks lemmiktegevust võistlemas ühes väikeses ruumis.) Köögiletil seisab mitu hunnikut reketeid, paljud pooleks saetud, et isa saaks nende sisu uurida. Ta tahab teada tennisest kõike, kõike, ja see tähendab, et see tuleb osadeks lammutada. Ta korraldab pidevalt katseid ühe või teise varustuse jupiga. Viimasel ajal näiteks kasutab ta vanu tennisepalle meie kingade eluea pikendamiseks. Kui kumm hakkab kuluma, lõikab isa tennisepalli pooleks ja paneb pool kummagi kinga nina alla.
Ütlen Phillyle: „Kas see pole juba piisavalt halb, et me elame tenniselaboris – nüüd peame veel tennisepalle jalas kandma?“
Imestan, miks isa tennist armastab. Veel üks küsimus, mida ei saa temalt otse küsida. Kuid ta annab mõned vihjed. Mõnikord ta räägib selle mängu ilust, täiuslikust jõu ja strateegia tasakaalust. Vaatamata oma ebatäiuslikule elule – või ehk selle tõttu – igatseb isa täiuslikkust. „Geomeetria ja matemaatika on nii lähedal täiuslikkusele, kui inimene üldse suudab saavutada, ning tennis on puha nurkade ja numbrite mäng.“ Isa lamab voodis ja näeb laes väljakut. Ta ütleb, et ta tõepoolest näeb seda seal, ning mängib laeväljakul lugematul hulgal kujuteldavaid matše. Ime, et tal on pärast üldse energiat, et tööle minna.
Kasiinokaptenina peab isa etenduste ajal inimestele kohad kätte näitama. „Siitkaudu, härra Johnson. Tore teid jälle näha, preili Jones.“ MGM maksab talle väikest palka, suurem kaal on jootrahal. Viimasest me elamegi ja see muudab meie elu ennustamatuks. Mõnel õhtul tuleb isa koju, taskud sularahast pungil. Mõnel õhtul on need täiuslikult tasased. Kõik, mis ta taskutest välja võtab, on seda siis vähe või palju, loetakse üle ja kogutakse kokku ning pannakse perekonna seifi. See sööb närve – mitte kunagi ei tea, kui palju paps seifi saab panna.
Isa armastab raha ega püüagi end välja vabandada, vaid ütleb, et tennises saab samuti palju raha teenida. Ilmselgelt on see üks põhjus, miks ta tennist armastab. See on lühim tee, mis aitab tal Ameerika unelmat täide viia. Ta viib mind Alan Kingi Tennis Classicu turniirile ja me vaatame, kuidas neli poolalasti toogas musklimeest kannavad Cleopatra moodi riietatud naise keskväljakule, neile järgneb Caesariks riietatud mees, kes lükkab käru, mis on täis hõbedollareid. Turniiri võitja auhind. Isa jõllitab hõbedast sära, mis sillerdab Vegase päikeses, ja näib joobnuna. Ta tahab seda endale. Ta tahab, et mina selle endale saaksin.
Varsti pärast seda saatuslikku päeva, kui ma olen juba peaaegu üheksa- aastane, sahkerdab isa mulle Alan Kingi turniiril tööotsa pallipoisina. Aga mind ei huvita üldse need hõbedollarid – mina tahan mini-Cleopatrat, kelle nimi on Wendi. Ta on üks pallitüdrukutest, umbes minuvanune, ilus miraaž sinises vormiriietuses. Armun temasse otsekohe kogu südame ja poole põrnaga. Laman öösel ärkvel ja näen laes tema pilti.
Matšide ajal, kui me võrgu ees teineteisest mööda vilame, naeratan ma Wendile ja soovin, et ta mulle vastu naerataks. Matšide vahepeal ostan talle kokat ja istun tema kõrvale ning püüan talle oma tenniseteadmistega muljet avaldada.
Alan Kingi turniir tõmbab ligi kuulsaid mängijaid ja isa meelitab enamikku neist minuga mõne palli lööma. Mõned on rohkem nõus kui teised. Borg käitub, nagu ei tahaks ta kusagil mujal olla. Connors tahaks kindla peale keelduda, kuid СКАЧАТЬ