Avatult. Andre Agassi lugu. Andre Agassi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aga järsku on see väga oluline. Aga kusagil pole kella.

      Pöördume Darreniga teineteise poole. Tema aadama õun jõnksatab üles ja alla.

      „Semu,“ ütleb ta, „su kodutöö on tehtud. Sa oled valmis.“

      Noogutan.

      Ta sirutab rusikas käe, et see minu omaga korraks kokku lüüa. Ainult üheks korraks, sest just nii tegime samal nädalal enne mu esimese ringi võitu. Me oleme mõlemad ebausklikud ja nii kuidas turniiri alustame, nii ka lõpetame. Vahin Darreni rusikat, löön sellega otsustavalt kokku, aga ei julge pilku tõsta ega talle silma vaadata. Tean, et Darrenil on pisarad silmis, ja aiman, kuidas see vaatepilt mulle mõjuks.

      Viimased toimetused: sätin tossupaelad paigale, teibin rannet. Teen seda alati ise, sellest ajast saadik, kui 1993. aastal vigastuse sain. Nüüd seon tossupaelad kinni.

      „Palun, tee nii, et see oleks juba läbi.“

      „Ma ei ole valmis selleks, et see läbi oleks.“ „Härra Agassi, on aeg.“

      Ma olen valmis.

      Astun tunnelisse, kolm sammu Baghdatisest tagapool, James jälle teejuhiks. Peatume ja ootame märguannet. Sumin ümberringi muutub valjemaks. Tunnel on külm nagu lihalett. Tunnen seda tunnelit sama hästi kui oma kodu esikut, kuid täna tundub see umbes 50 kraadi külmem ja jalgpalliväljaku jagu pikem kui tavaliselt. Heidan pilgu kõrvale. Seintel on endiste tšempionide tuttavad fotod. Navratilova. Lendl. McEnroe. Stefanie. Mina. Portreed on 90 cm kõrged ja võrdsete vahedega – liiga võrdsetega. Need on nagu puud uues äärelinna rajoonis. Ütlen endamisi: „Ära vaata selliseid asju. Tunnel ahendab su vaatevälja, aga sina koonda mõtteid.“

      Turvaülem hüüab: „Kõik on valmis, etendus võib alata!“

      Kõnnime edasi.

      Liigume valguse poole. Pärast hoolikat ettevalmistust astub Baghdatis minust kolm sammu eespool. Äkki lööb meile näkku üks teine valgus, pimestavalt sähviv. Telekaamera. Reporter küsib Baghdatiselt, kuidas too end tunneb. Mu vastane ütleb midagi, aga ma ei kuule, mida.

      Nüüd on kaamera minu näo ligidal ja reporter esitab sama küsimuse.

      „See võib olla üldse teie viimane võistlus,“ ütleb reporter. „Kuidas te end tunnete?“

      Vastan midagi, aga mul pole aimugi, mida ütlen. Aga pärast aastatepikkust praktikat on mul tunne, et ütlen seda, mida ta kuulda tahab ja mida pean ütlema. Ma astun edasi – jalgadel, mis tunduvad võõrad.

      Temperatuur tõuseb järsult, kui me läheneme väljakule viivale uksele. Sumin on nüüd kõrvulukustav. Baghdatis tormab esimesena välja. Ta teab, kui suure tähelepanu all on minu pensionile minek. Ta loeb lehti. Ta loodab, et saab täna kurikaela mängida, ja arvab, et on selleks valmis. Ma lasen tal minna ja kuulata, kuidas sumin hõiskamiseks muutub. Lasen tal arvata, et rahvas hõiskab meile mõlemale. Seejärel astun välja mina. Hõisete valjus kolmekordistub. Baghdatis pöördub ja mõistab, et esimene tervitus oli talle, kuid praegune on minule, ainult minule; see sunnib teda revideerima oma ootusi ning seda, mis tal varuks on. Juba esimest palli löömata olen tema heaolutundes suure võnke põhjustanud. Lemmikriugas. Vana trikk.

      Rahva kisa muutub kõvemaks, kui me toolide poole astume. See on valjem, kui ma arvasin, valjem kui ma eales New Yorgis kuulnud olen. Hoian pilgu maas ja lasen müral endast üle voolata. Nad armastavad seda hetke; nad armastavad tennist. Ma ei tea, mida nad tunneksid, kui nad mu saladuse teada saaksid. Vahin väljakut. Alati on väljakud olnud minu elu kõige ebanormaalsem osa, kuid praegu on see ainus normaalne koht kogu selles segaduses. Väljak, kus ma olen tundnud end üksildase ja paljastatuna, on nüüd koht, kus loodan leida varjupaika selle ülimalt emotsionaalse hetke eest.

      ESIMESE SETI VÕIDAN 6: 4. Pall kuuletub igale mu käsule. Samamoodi selg. Keha tundub sooja ja vedelana. Kortikosteroid ja adrenaliin teevad head koostööd. Võidan ka teise seti 6: 4. Näen finišijoont.

      Kolmandas setis hakkan väsima. Kaotan tähelepanu ja kontrolli. Baghdatis muudab samal ajal mänguplaani. Ta mängib meeleheitlikult ja see on võimsam ravim kui kortikosteroid. Ta hakkab elama praeguses hetkes. Ta võtab riske ja iga risk tasub ära. Pall ei kuuletu mulle enam ja soosib teda. See põrkub järjekindlalt tema teele ja annab talle enesekindlust. Näen seda tema säravates silmades. Tema esialgne meeleheide on muutunud lootuseks. Ei, vihaks. Ta ei imetle mind enam. Ta vihkab mind ja mina teda ja nüüd me irvitame ja lõriseme ja püüame seda matši teineteiselt kätte saada. Rahvas toitub meie vihast, lõugab, trambib pärast iga punkti jalgu. Enam nad ei aplodeeri, vaid laksavad käsi teineteise vastu – kõik see tundub primitiivne ja metsik.

      Ta võidab kolmanda seti 6: 3.

      Ma ei saa midagi teha, et Baghdatise rünnakut aeglustada. Vastupidi, kõik läheb hullemaks. Ta on lõppude lõpuks alles 21-aastane, teeb end alles soojaks. Ta on leidnud oma rütmi, põhjuse ja õiguse siin olla, samal ajal kui minu noorus on möödas ja olen oma kehakellast valusalt teadlik. Ma ei taha viiendat setti. Ma ei saaks sellega hakkama. Surelikkus muutub nüüd edasiviivaks jõuks ja ma hakkan riskima. Lähen 4: 0 juhtima. Olen ees kahe servimurdega ja jälle on finišijoon nägemis- ja käeulatuses. Tunnen, kuidas magnetjõud mind tõmbab.

      Siis tunnen üht teist jõudu end lükkamas. Baghdatis hakkab mängima aasta parimat tennist. Talle tuli vist äsja meelde, et on edetabeli kaheksas. Ta teeb uskumatuid lööke – ma ei teadnudki, et tal need üldse repertuaaris on. Olen püstitanud ohtlikult kõrge standardi, kuid nüüd ta vastab mulle sealt ja ületab mind. Ta murrab mind ja seis on 4: 1. Ta hoiab servi ja juba on seis 4: 2.

      Nüüd algab matši tähtsaim geim. Kui ma selle võidan, võtan kontrolli seti üle uuesti enda kätte ja tuletan talle meelde – endale samuti –, et tal lihtsalt vedas, et ta sai ühe servi tagasi. Kui ma kaotan, siis on seis 4: 3 ja kõik algab uuesti. Meie õhtu saab uue alguse. Oleme teineteist juba kümme ringi materdanud, aga kui ma kaotan selle geimi, hakkab võitlus otsast peale. Mängime raevukas tempos. Ta paneb kõik mängu, ei hoia midagi tagasi ja võidab geimi.

      Ta kavatseb selle seti võita. Ta pigem sureb, kui kaotab. Mina tean seda, tema ise teab ja publik tribüünidel samuti. 20 minutit tagasi olin kahe geimi kaugusel võidust. Nüüd olen kokku kukkumas.

      Ta võidab seti 7: 5.

      Algab viies sett. Ma servin, värisen, ei ole kindel, kas keha suudab veel kümmet minutitki vastu pidada, olen vastamisi noormehega, kes iga punktiga näib muutuvat üha nooremaks ja tugevamaks. Ütlen endamisi: „Ära lase sel niiviisi lõppeda. Kõikide viiside seas mitte sellisel viisil, andes ära kahesetilise edu.“ Baghdatis räägib samuti omaette, õhutab end takka. Me mängime mitu energilist punkti. Ta teeb vea. Mina annan järgmise punkti kohe tagasi. Ta kaevub sügavale, mina sügavamale. Ma servin tasa mängul ja me mängime meeletu punkti, mis lõpeb, kui ta lööb tagakäe tilkpalli, mille ma võrku vihistan. Karjun enda peale. Edu Baghdatisele. Esimene kord õhtu jooksul.

      „Unusta see ära. Kontrolli, mida saad kontrollida, Andre.“

      Ma võidan järgmise punkti. Jälle tasamäng. Ülev tunne.

      Järgmise punkti annan talle. Tagakäelöök võrku. Edu Baghdatisele.

      Masendav.

      Ta võidab ka järgmise punkti, geimi, murrab mu servi ja juhib 1: 0. Lähme СКАЧАТЬ