Avatult. Andre Agassi lugu. Andre Agassi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vile, heli, mille ma igal pool ära tunnen. Ta paneb sõrmed suhu, vilistab korra kõvasti ja see tähendab geim, sett, matš, lõpetage mäng ja kobige autosse, kohe. Minu õed ja vend lõpetavad alati enne mind. Kõige vanem lastest on Rita, Philly on minu vanem vend ja Tami noorem õde – ja kõik nad mängivad tennist. Me oleme nagu tennise von Trappid. Aga mina – noorim, pesamuna – olen parim. Isa kuulutab seda mulle, õdedele ja vennale, härra Fongile. Andre on väljavalitu. Sellepärast olen ma isa erilise tähelepanu all. Olen Agassi klanni viimane, parim lootus. Mõnikord ma soovin isa lisatähelepanu, kuid teinekord oleksin pigem nähtamatu, sest isa võib vahel hirmus olla. Ta võib igasuguseid asju teha.

      Näiteks topib ta tihti pöidla ja nimetissõrme ninasõõrmesse ja pisaraid silmi toovat valu kannatades tõmbab välja paksu kimbu musti ninakarvu. Nii ta hoolitseb enda eest. Samas vaimus raseerib ta nägu seebi ja kreemita. Ta lihtsalt tõmbab ühekordselt kasutatava žiletiga mööda kuivi põski ja lõuga üles-alla, lõikab sisse, laseb verel mööda nägu alla niriseda, kuni see ära kuivab.

      Kui isa on stressis või häiritud, siis vaatab ta tühjusse ja pomiseb: „Ma armastan sind, Margaret.“ Ühel päeval küsin emalt: „Kellega paps räägib? Kes see Margaret on?“

      Ema räägib, et kui isa oli minuvanune, uisutas ta tiigil ja jää mõranes. Ta kukkus läbi jää ja vajus vee alla – hingamine seiskus pikaks ajaks. Naine nimega Margaret tõmbas ta veest välja ja hakkas elustama. Isa polnud teda eales varem näinud ega kohanud teda ka kunagi hiljem. Aga tihti näeb ta teda oma mõtetes ja räägib temaga ning tänab teda väga õrna häälega. Isa ütleb, et nägemus Margaretist tuleb tema üle nagu haigushoog. Ta ei teagi, et see aset leiab, ja hiljem jääb sellest vaid ähmane mälestus.

      Isa on oma olemuselt vägivaldne ja valmistub pidevalt lahinguks. Ta tegeleb alatasa varjupoksiga. Ta hoiab autos kirvevart. Ta lahkub kodunt, käputäis soola ja pipart igas taskus, et juhul, kui tänaval peaks kakluseks minema, saab ta kedagi pimestada. Kõige tigedamad lahingud on tal muidugi iseendaga. Tal on kael krooniliselt kange ja kaelalülide liikuvuse korrastamiseks keerab ja jõnksutab ta vihaselt pead. Kui see ei aita, raputab ta ennast nagu koer, vehib peaga ühelt küljelt teisele, kuni kael teeb sama häält mis plaksumais. Kui isegi see ei aita, pöördub ta raske poksikoti poole, mis õues rihmade otsas ripub. Isa astub toolile, eemaldab koti rihmade küljest ja paneb oma kaela asemele. Siis lükkab ta tooli eemale ja jääb järsu jõnksatusega rihmadesse rippuma. Esimest korda nägin teda seda tegemas, kui toas ringi kõndisin. Vaatasin aknast välja ja nägin isa, kes lükkas tooli eemale ja jäi kaelapidi rippuma, kingad üle poole meetri maapinnast kõrgemal. Mul polnud mingit kahtlust, et ta on end ära tapnud. Jooksin hüsteeriliselt tema juurde.

      Nähes mu hirmunud nägu, haugatas ta: „Mis kurat sul viga on?“

      Enamik tema lahingutest on suunatud siiski teiste inimeste vastu ja tavaliselt algavad need hoiatuseta, väga ootamatult. Näiteks kui ta magab. Ta poksib unes, keerab sageli küljele ja toksib magavat ema. Autos ka. Isa naudib väheseid asju rohkem kui sõitu oma rohelise diisliküttel Oldsmobile’iga, lauldes kaasa autoraadiost kõlava Laura Braniganiga. Aga kui teine juht takistab teda, katkestab tema sõitu või paneb pahaks, kui isa teda takistab, siis saab isa maruvihaseks.

      Ühel päeval sõidame isaga jälle Cambridge’i ja ta satub ühe juhiga vihasesse sõnavahetusse. Isa peatab auto, astub välja, käsib mehel enda omast välja tulla. Ta vibutab kirvevart, võõras keeldub võitlusest. Seejärel äsab isa kirvevarrega võõra auto esi- ja tagatuledesse, nii et kõik kohad on klaasikilde täis.

      Teinekord sirutub isa üle minu ja sihib relvast teist autojuhti. Ta hoiab relva minu ninaga samal tasandil. Ma vahin otse ette ega liiguta. Ma ei tea, mida teine juht on valesti teinud, ainult seda, et see on samaväärne tennisepalli võrku löömisega. Tunnen, kuidas isa sõrm päästikul pinguldub. Siis kuulen, kuidas teine juht kiiresti ära sõidab, millele järgneb hääl, mida ma väga harva kuulen – isa naer. Ta on naerust lõhkemas. Ütlen endale, et jään seda hetke mäletama – isa naermas, püss minu nina all – isegi siis, kui elan saja-aastaseks.

      Kui ta paneb püssi kindalaekasse tagasi ja sõitma hakkab, pöördub ta minu poole. „Ära emale midagi räägi,“ ütleb ta.

      Ma ei saa aru, miks ta seda ütleb. Mida ema teeks, kui me sellest räägiksime? Ta ei tõsta kunagi protestiks häält. Kas isa arvab, et ükskord on ikka esimene kord?

      Ühel Vegase kohta haruldaselt vihmasel päeval sõidame isaga emale kontorisse järele. Seisan esiistmel, lollitan ja laulan. Isa keerab pöörde tegemiseks vasakule sõidurajale. Üks veoautojuht annab signaali. Isal jäi ilmselt suunatuli näitamata. Ta tõstab veoautojuhile keskmise sõrme. Isa käsi lendab üles nii kiiresti, et see peaaegu lööb mulle vastu nägu. Veoautojuht karjub midagi. Isa laseb lendu needuste jada. Veoautojuht peatub, avab autoukse. Isa peatub samuti ja hüppab välja.

      Ronin tagaistmele ja jälgin neid läbi tagaklaasi. Vihma kallab nüüd kõvemini. Isa läheneb veoautojuhile. Too teeb rusikahoobi. Isa kummardub, suunab löögi kõrvale, siis sooritab välkkiire kombinatsiooni, mis lõpeb lõuahaagiga. Veoautojuht lamab maas. Ta on surnud – ma olen selles kindel. Kui ta veel ei ole, siis varsti on, sest ta on keset maanteed ja keegi sõidab temast kindlasti üle. Isa istub autosse tagasi ja me jätkame sõitu. Jään tagaistmele ja vaatan teist juhti läbi tagaklaasi – vihm piitsutab tema teadvusetut nägu. Pöördun, et vaadata isa, kes omaette midagi pomiseb ja kombinatsioone vastu rooliratast sooritab. Just enne, kui me ema kontorisse jõuame, vaatab isa oma käsi, surub sõrmi vaheldumisi rusikasse ja sirutab neid, nagu tahtes veenduda, ega nukid katki ei ole.

      Siis ta vaatab tagaistme poole, otse mulle silma, kuigi mulle tundub, nagu näeks ta Margaretti. Kuidagi õrna häälega ütleb ta: „Ära emale midagi räägi.“

      Sellised hetked ja palju rohkemad tulevad meelde, kui tahan isale öelda, et ma ei taha tennist mängida. Ma armastan isa ja tahan tema meele järele olla ning ei soovi teda häirida. Ma ei julge seda teha. Igasuguseid halbu asju juhtub, kui isa on ärritunud. Kui ta ütleb, et ma hakkan tennist mängima, kui ta ütleb, et minust saab maailma esinumber, et see on mu saatus, siis kõik, mida ma saan teha, on noogutada ja kuuletuda. Soovitaksin Jimmy Connorsil ja kõigil teistel sama teha.

      TEE ESINUMBRIKS SAAMISEKS läheb üle Hooveri tammi. Kui olen peaaegu kaheksa-aastane, ütleb isa, et on aeg edasi liikuda – vahetada tagaõu, draakon ja Cambridge’i pallitagumised tegelike turniiride vastu, võistelda päris poistega Nevadast, Arizonast ja Californiast. Igal nädalavahetusel kuhjub kogu pere autosse – sõidame kas mööda 95. maanteed põhja Reno poole või läbi Hendersoni ja üle Hooveri tammi lõunasse, läbi kõrbe Phoenixisse või Scottsdale’i või Tucsonisse. Viimane koht, kus ma tahan olla, välja arvatud tenniseväljak, on autos koos isaga. Aga kõik on juba otsustatud. Minu osaks on veeta lapsepõlv neis kahes karbis.

      Võidan oma esimesed seitse turniiri kuni kümneaastaste seas. Isa ei reageeri kuidagi. Ma lihtsalt teen seda, mida minult oodatakse. Tagasi üle Hooveri tammi sõites vaatan veehulka, mis on kogunenud massiivse seina taha. Loen teksti lipuvarda alusel: „Nende meeste auks, keda inspireeris nägemus üksildaste paikade viljakaks muutmisest …“ Ma keerutan seda fraasi oma peas. Üksildased paigad. Kas on veel kusagil üksildasemat paika kui meie maja kõrbes? Mõtlen raevule, mis on isasse kogunenud nagu Colorado jõgi Hooveri tammi taga. On ainult aja küsimus, kuni see välja purskab. Siis ei jää teha muud kui otsida kõrgemat kohta.

      Minu jaoks tähendab see võita. Alati võita.

      Läheme San Diegosse. Morley Fieldi. Mängin poisiga, kelle nimi on Jeff Tarango ja kes ei ole tegelikult minu tasemel. Aga ta СКАЧАТЬ