Punane ja must. Stendhal

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ milline roomamine mehe ees, kes ilmselt on oma varanduse kahe- või kolmekordseks paisutanud selle aja jooksul, mil ta valitseb vaeste varandust! Võin kihla vedada, et ta hangib endale sissetulekuid isegi neist summadest, mis on määratud leitud laste ülalpidamiseks, nende vaesekeste arvel, kelle viletsus on teiste omast veelgi neetum! Oh teie peletised! Peletised! Eks ole minagi samalaadi leitud laps, keda vihkab isa, vihkavad vennad ja kogu pere!»

      Mõni päev enne seda oli Julien üksinda jalutanud ja peast lugenud oma palveid väikeses Belvedere-nimelises metsatukas ülalpool Truuduse alleed, kui ta nägi oma vendi lähenevat üksikut teerada mööda. Asjata oli ta katsunud nende eest kõrvale põigata. Ta ilus must ülikond, ta äärmiselt korralik väljanägemine, ta siiras põlgus nende vastu äratasid neis tooreis töömeestes sellise kadeduse, et nad ta oimetuks peksid ja veriselt maha jätsid. Juhuslikult tuli sinna jalutama ka proua de Rênal koos härra Valenod’ ja abiprefektiga; proua nägi Julieni maas lamavat ja pidas teda surnuks. Tema ehmatus oli nii suur, et Valenod’s hakkas ennast kadedustunne liigutama.

      See rahutus oli Valenod’ poolt veel varajane. Julien leidis proua de Rênali küll ilusa olevat, aga ta vihkas teda ta ilu pärast; see oli esimene kari, millele ta õnnelaev pidi peaaegu otsa jooksma. Ta kõneles prouaga võimalikult vähe, et nõnda unustada oma esimese päeva tundepuhangut, mis teda oli sundinud proua kätt suudlema.

      Elisa, proua de Rênali toatüdruk, oli juba mahti saanud nooresse kasvatajasse armuda; ta kõneles temast prouale õige sageli. Elisa armastus oli Julienile kaela toonud ühe teenri viha. Kord kuulis ta seda teenrit Elisale ütlevat: «Sestsaadik, kui see kasimatu kasvataja meie majas on, ei armasta te enam minuga kõnelda.» Julien ei olnud seda solvamist ära teeninud, aga ta hakkas ilusa poisina vaistlikult märksa enam hoolitsema oma välimuse eest. Härra Valenod’ põlgus kasvas samuti kahekordseks. Ta ütles avalikult, et noorele abbéle ei kõlba nii palju edvistada, sest peale preestrikuue kandis Julien ka tavalist ülikonda.

      Proua de Rênal pani tähele, et Julien kõneles harilikust enam Elisaga; ta sai teada, et selle põhjuseks on noormehe liiga väike riiete tagavara. Pesu oli tal nii vähe, et ta seda väga sageli pidi laskma väljas pesta, ning neis väikseis asjus oligi Elisa talle abiks. Sellest äärmisest puudusest ei olnud proua de Rênalil ennem aimugi ning ta oli väga liigutatud. Ta oleks poisile meeleldi midagi kinkinud, aga ta ei julgenud. See sisemine takistus oli esimeseks piinlikuks tundmuseks, mille põhjuseks oli Julien. Siiamaani oli Julieni nimi ja puhta ning täiesti platoonilise rõõmu tunne talle üks ja seesama. Kuna proua de Rênali vaevas mõte Julieni vaesusest, siis rääkis ta oma mehele, et oleks vaja noormehele veidi pesu kinkida.

      «Lollus!» vastas too. «Mistarvis kingitusi teha inimesele, kellega me niikuinii täiesti rahul oleme ja kes meid hästi teenib? Teine asi, kui ta oleks hooletu ja kui tema tööindu tuleks ergutada.»

      Proua de Rênal tundis, et selline käsitusviis on alandav, enne Julieni tulekut aga ei oleks ta seda märganud. Iga kord, kui ta nägi noore abbé muide küllaltki vähenõudliku riietuse äärmist korralikkust, pidi ta eneselt küsima: «Vaene poiss, kuidas ta küll toime tuleb?»

      Selle asemel et kõige selle pärast, mis Julienil puudus, piinlikkust tunda, muutus ta üha kaastundlikumaks.

      Proua de Rênal oli üks neid provintsinaisi, keda paarinädalase nägemise järel võis väga kergesti pidada rumalaks. Mingeid elukogemusi tal ei olnud, samuti mitte erilist lusti särada vestlemisel. Oma õnneigatsuses, mis on loomulik kõigile olendeile, ei hoolinud see loomult õrn ja uhke hing põrmugi nende labaste inimeste teguviisist, kelle hulka juhus ta oli heitnud.

      Ta oleks silma paistnud oma loomulikkuse ja vaimuerkusega, kui tal oleks olnud vähegi haridust. Aga rikka pärijana kasvas ta üles Sacré-Coeuri palveõdede keskel, kes ääretult vihkasid kõiki prantslasi, keda peeti jesuiitide vaenlasteks. Proua de Rênalil oli olnud küllalt arukust, et varsti unustada kõik see absurdsus, mida ta kloostris oli õppinud; midagi selle asemele panna ta aga ei osanud ning lõpuks elaski ta selles vaimupimeduses. Varajased meelitused, mida talle kui rikkale pärijale tehti, ja kindel kalduvus kirglikule vagadusele pöörasid ta elu täiesti endasse. Kõige täiuslikuma järeleandmise ja loobumuse paiste juures, mida Verrières’i abielumehed oma naistele eeskujuks seadsid ja mis oli härra de Rênali uhkuseks, oli ta harilik hingeseisund õigupoolest üleoleva uhkuse tagajärg. Mõnigi upsakaks peetud printsess võis siiski palju rohkem tähelepanu kinkida ümbritsevaile inimestele kui see pealtnäha mahe ja tagasihoidlik naine kõigele sellele, mis ta mees ütles või tegi. Enne Julieni tulekut oli ta tõeliselt elanud ainult lastele. Nende pisihaigused, nende kurvastused ja väikesed rõõmud täitsid seda hinge, kes siin maa peal polnud kunagi kedagi armastanud peale jumala, kui ta üles kasvas Besançonis Sacré-Coeuri kloostris.

      Ilma et ta oleks kellelegi suvatsenud sõna lausuda, tundis ta siis, kui üks ta poegadest juhtus palavikus olema, peaaegu sedasama, mida tuntakse lapse surma puhul. Labane naeruturtsatus, õlgadekehitus, sellele lisaks mõni kulunud lause naiste narrusest – sellega reageeriti sedalaadi murede pihtimusele, eriti abielu esimestel aastatel, kui ta tarvet tundis oma mehe ees südant puistata. Sellised naljad, eriti kui nad puudutasid laste haigusi, tungisid proua de Rênali südamesse terava noana. See oli kõik, mis asemele tuli innukaile ja mesiseile meelitustele jesuiitide kloostris, kus ta veetis oma nooruse. Kannatus oli teda kasvatanud. Olles liiga uhke selleks, et kõnelda sedalaadi muredest isegi oma sõbratarile proua Derville’ile, kujutles ta, et kõik mehed, ka härra Valenod ja abiprefekt Charcot de Maugiron, on samasugused nagu tema mees. Jämedus ja kõige toorem tundetus kõige selle vastu, mis ei kuulunud raha, auastme või teenetemärkide valdkonda, pime viha kõigi teisitimõtlejate vastu näis talle samavõrra iseloomustavat kogu meessugu nagu saabaste või viltkübara kandmine.

      Kõigi pikkade aastate kestel ei olnud proua de Rênal ikka veel harjunud nende kukrumeestega, kelle keskel tal tuli elada.

      Sellest siis noore talupoja Julieni kiire menu. Sümpaatias selle õilsa ja uhke hinge vastu leidis proua de Rênal magusat ja uudsusest sädelevat veetlust. Proua de Rênal oli talle varsti andestanud ta äärmise teadmatuse pisiasjades, mis Julieni võlu veelgi suurendas, ja ta kohmakuse, mida tal vähehaaval korda läks siluda. Ta leidis, et poissi maksab kuulata isegi siis, kui on juttu kõige harilikumaist asjust, kas või sellest vaesest üle tänava ruttavast koerast, kellest talumees oma tuhatnelja kihutava vankriga üle sõitis. Sellise õnnetuse puhul oleks ta mees labaselt naerma hakanud, siin aga nägi ta, kuidas Julieni ilusad mustad kaares kulmud kortsu tõmbusid. Talle tundus üha enam, et suuremeelsus, hinge õilsus ja inimlikkus on omased ainult sellele noorele abbéle. Ainult tema jaoks oli proual sümpaatiat ja isegi teatavat imetlust, mida need voorused äratavad õilsais hingedes.

      Pariisis oleks Julieni suhe proua de Rênali vastu muutunud kiiresti lihtsaks; aga Pariisis on ju armastus romaanide laps. Noor kodukooliõpetaja ja ta kartlik armuke oleksid kolme või nelja romaani lugedes või isegi Gymnase’i teatris kupleesid kuuldes leidnud oma vahekorrale kohase selgituse. Romaanid oleksid ette ära määranud osad, mida neil oleks tulnud mängida, ning pakkunud eeskuju järeletegemiseks; oma auahnuse tõttu oleks Julien varem või hiljem, kuigi ilma rõõmu tundmata ja võib-olla isegi vastumeelselt, seda eeskuju pidanud tahtmatult jäljendama.

      Ühes Aveyroni või Püreneede väikelinnas oleks vähimgi juhtumus kuumade ilmade tõttu muutunud saatuslikuks. Meie süngema taeva all vaene noormees, kes on auahne ainult sellepärast, et ta õrn süda ihaldab mõningaid mõnusid, mida võimaldab raha, näeb iga päev kolmekümne-aastast naist, kes on siiralt vooruslik, hoolitseb ainult oma laste eest ega mõtlegi oma eluviisidele eeskujusid otsida romaanidest. Kõik liigub provintsis aeglaselt, kõik hargneb edasi vähehaaval, siin on rohkem loomulikkust.

      Noore kodukooliõpetaja vaesusele mõeldes võis proua de Rênal sageli pisarateni härduda. Julien tabas teda ühel päeval tõepoolest nutmas.

      «Aga, proua, kas on teiega juhtunud midagi halba?»

      «Ei, СКАЧАТЬ