Punane ja must. Stendhal

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ põskedel, mis olid äsja nii kahvatud, nüüd aga nii roosad. Äkki hakkas ta üleannetult ja lõbusasti naerma nagu mõni noor tütarlaps. Ta naeris iseennast ega suutnud kogu oma õnne lihtsalt uskuda. Ah see oligi siis kodukooliõpetaja, keda ta oli kujutlenud räpase ja näruse preestrina, kes hakkab tema lastega pahandama ja neile vitsu andma!

      «Kuidas, mu härra,» ütles ta lõpuks, «kas teie oskate ladina keelt?»

      Sõnad «mu härra» hämmastasid Julieni nii tugevasti, et ta jäi hetkeks vait.

      «Jah, armuline proua,» vastas ta arglikult.

      Proua de Rênal oli nii õnnelik, et julges nüüd küsida:

      «Ega teie mu vaeste lastega liialt pahandama ei hakka?»

      «Mina nendega pahandama?» küsis Julien ehmunult. «Misjaoks?»

      «Eks ole, mu härra,» lisas proua de Rênal pärast väikest vaikust häälega, mis järjest enam erutus, «teie olete nende vastu hea? Kas tõotate mulle?»

      Kuulda uuesti sõnu «mu härra», pealegi päris tõsiselt ühe hästiriietatud daami poolt, – see ületas kõik Julieni ootused: üheski ta õhulossis, mis ta lapsepõlves ehitas, poleks korralik daam suvatsenud talle öelda neid sõnu, kui tal poleks seljas olnud ilusat univormi. Omalt poolt oli proua de Rênal samuti eksiteele viidud Julieni ilusast näovärvist, suurtest mustadest silmadest ja ilusaist juustest, mis olid harilikust enam lokkis, sest nende värskendamiseks oli ta juukseid siia tulles kastnud linna purskkaevu basseini. Oma suureks rõõmuks leidis proua de Rênal ses saatuslikus kasvatajas, kellest ta oma lastele liigset valjust ja karmust oli kartnud, koguni tütarlapselikku arglikkust. Proua muidu nii rahulikule hingele tundus kontrast selle vahel, mida ta kartis, ja mis ta nüüd nägi, otse suursündmusena. Lõpuks kogus ta end. Ta oli siiski hämmastunud, leides end siin maja ukse ees seisvat noormehega, kes oli peaaegu särgiväel ja talle nii lähedal.

      «Astugem sisse, mu härra,» ütles ta veidi kohmetult.

      Ükski mõnutunne ei olnud proua de Rênali kunagi nii sügavasti liigutanud, kunagi polnud ta kartusele ja rahutusele järgnenud nii imelist tõelisust. Niisiis, ta kenad lapsed, keda ta nii väga hellitas, ei sattunud mingi räpase ja toriseva preestri kätesse. Vaevalt eeskotta jõudnud, pöördus ta Julieni poole, kes aralt ta järel käis. Noormehe hämmastunud pilk nii kauni kodu ees tegi ta proua de Rênalile veelgi armsamaks. Ta ei suutnud ikka veel oma silmi uskuda; kõigepealt tundus talle, et kodukooliõpetaja peaks kandma musta ülikonda.

      «Kas see on ikka tõesti tõsi, mu härra, et te oskate ladina keelt?» küsis ta veel kord, seisma jäädes ja surmahirmu tundes, et ta võib vahest pettuda; seda uskudes rõõmustas ta ju nii väga.

      Need sõnad puudutasid Julieni uhkust ja hajutasid võlu, milles ta oli viibinud juba veerand tundi.

      «Jaa, mu proua,» vastas Julien, katsudes näidata külma ilmet. «Ma oskan ladina keelt niisama hästi kui härra küree ja isegi temast paremini, nagu ta mulle mõnikord ise on suvatsenud ütelda.»

      Proua de Rênal märkas Julieni väga kurja nägu. Ta oli seisma jäänud kaks sammu temast eemal. Proua astus lähemale ja lausus tasakesi:

      «Esimestel päevadel, eks ole, te siiski ei hakka mu lastele vitsu andma, isegi kui nad oma tunde ei mõista?»

      See pehme ja peaaegu paluv toon nii kauni daami suust mõjus Julienisse nii, et viivuga kadusid kõik ta kavatsused hoida alles oma latinisti reputatsiooni. Proua de Rênali nägu oli üsna tema oma lähedal. Ta tundis naise suveriietest hoovavat aroomi, ja see oli midagi erakordset vaese talupoja silmis. Ta punastas üleni ja pomises siis vaevaltkuuldava häälega:

      «Ärge kartke midagi, armuline proua, ma kuulan kõiges teie sõna.»

      Alles nüüd, kui rahutus laste pärast oli täiesti hajunud, oli proua de Rênal üllatunud Julieni äärmisest ilust. Poisi peaaegu naiselikud näojooned ja kohmetus ei tundunud naise silmis, kes ise oli äärmiselt arg, sugugi mitte naeruväärsetena. Temale oleks vahest enam kartust sisendanud mehine ilme, nagu seda harilikult mehe ilule tarvilikuks peetakse.

      «Kui vana te olete, mu härra?» küsis ta Julienilt.

      «Varsti üheksateistkümmend aastat.»

      «Mu vanem poeg on üheteistkümne-aastane,» ütles proua de Rênal juba täiesti rahustunult. «Ta on teile peaaegu seltsiliseks ja te võite teda sõnadega mõjutada. Korra tahtis isa talle peksa anda; poiss oli seepeale terve nädala haige, ja ometi sai ta ainult väikese laksu.»

      «Kuivõrd teine lugu on minuga,» mõtles Julien. «Alles eile andis mu isa mulle peksa. Küll võivad rikkad inimesed olla õnnelikud!»

      Proua de Rênal katsus juba mõista kodukooliõpetaja hinge väiksemaidki varjundeid; ta pidas tema kurba ilmet arguseks ja tahtis poissi julgustada.

      «Kuidas on teie nimi, mu härra?» küsis ta sellise soojusega hääles, et Julien tundis endale aru andmata selle veetlust.

      «Minu nimi on Julien Sorel, armuline proua. Mul on hirm, sest esimest korda elus astun ma võõrasse majja; ma vajan teie kaitset ja loodan, et te esimestel päevadel minule mõndagi andestate. Ma ei ole kunagi koolis käinud, olin selleks liiga vaene; ma ei ole kunagi võõraste inimestega kõnelnud, välja arvatud minu sugulane, sõjaväearst ning auleegioni liige, ja meie küree, härra Chélan. See võib teile minust tõtt rääkida. Minu vennad on mind alati peksnud, ärge neid uskuge, kui nad minust halba kõnelevad; andestage minu vead, armuline proua; halvad kavatsused seisavad minust alati kaugel.»

      Selle pika kõne kestel sai Julien tagasi oma meelekindluse ning ta vaatas uurivalt proua de Rênalile otsa. Niisugune on loomuliku ja täiusliku veetluse mõju, eriti kui asjaosaline ise ei aimagi, kui veetlev ta tõepoolest on. Julien, kes naise ilu küllalt hästi oskas hinnata, oleks võinud sel hetkel vanduda, et proua on kõige rohkem kakskümmend aastat vana. Äkitselt tekkis tal julge mõte suudelda tema kätt. Kuid samas tundis ta oma mõttest hirmu. Hetk hiljem ütles ta enesele: «See on tõepoolest minu poolt argus, kui ma nüüd ei soorita seda, mis mulle võib osutuda kasulikuks ning võib vähendada põlgust, mida see kaunis daam arvatavasti tunneb ühe vaese saeveskist tulnud tööpoisi vastu.» Vahest julgustas Julieni pisut ka sõna «ilus poiss», mida ta juba pool aastat igal pühapäeval kuulis mõnede tütarlaste suust. Selle sisemise heitluse ajal pöördus proua de Rênal tema poole, andes kahe-kolme sõnaga mõista, kuidas tuleb lapsi algul kohelda. Julieni sisemine pingutus tegi ta uuesti väga kahvatuks ja ta lausus sunnitult:

      «Mitte kunagi, armuline proua, ei mõtle ma teie lapsi peksma hakata; vannun seda jumala juures.»

      Seda öeldes haaras ta proua de Rênali käe ja tõstis selle oma huultele. Proua oli sellest teguviisist üllatatud ja pisut järele mõeldes ka solvunud. Kuna oli väga soe, siis kattis proua paljast käsivart ainult sall, Julieni liigutus käesuudluse juures aga paljastas käsivarre üleni. Mõne hetke järel heitis proua enesele ette, et ta mitte küllalt kiiresti ei solvunud.

      Härra de Rênal, kuuldes, et eeskojas räägitakse, tuli oma toast välja. Sama majesteetliku ja isaliku ilmega, nagu paaripanekute ajal raekojas, ütles ta nüüd Julienile:

      «Mul on tarvis teiega kõnelda, enne kui lapsed teid näevad.»

      Ta laskis Julieni oma tuppa astuda ja kutsus kaasa ka oma naise, kes tahtis neid üksinda jätta. Kui uks oli suletud, võttis härra de Rênal tähtsalt istet.

      «Härra küree ütles mulle, et te olete tubli poiss. Meie juures koheldakse teid СКАЧАТЬ