Punane ja must. Stendhal

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ uutele manitsustele vastas Julien üsna hästi, vähemalt mis sõnadesse puutub: ta leidis kohe niisuguseid sõnu, mida oleks tarvitanud iga noor tuline seminarist, aga toon, millega ta neid ütles, ja tuli, mille leeki ta silmad ei saanud varjata, erutasid härra Chélani.

      Julienist ei tule mõtelda liiga palju halba; tema tarvitas hoolikalt lauseid, mis hästi sobisid kavalaks ja ettevaatlikuks teesklemiseks. Oma aastate kohta tuli ta sellega hästi toime. Mis aga puutub kõnetoonisse ja liigutustesse, siis oli ta elanud talupoegade keskel ja suured eeskujud olid tal puudunud. Ent niipea kui tal avanes võimalus kokku puutuda härrasmeestega, muutus ta imetlusväärseks niihästi oma žestidelt kui ka sõnadelt.

      Proua de Rênal imestas, et ta toatüdruk polnud sugugi õnnelikumaks muutunud oma pärandi tõttu; ta nägi teda sageli küreed külastavat ja sealt pisarsilmil koju tulevat. Viimaks kõneles Elisa talle ka oma abiellumiskavatsustest.

      Proua de Rênal tundis end äkki haiglasena; ta oli nagu palavikus ega saanud und; tal oli ainult siis parem, kui ta lähedal viibis toatüdruk või Julien. Ta mõtted keerlesid ainult nende ja nende tulevase abieluõnne ümber. Nende väike ja kasin majapidamine, kus tuli läbi ajada viiekümne-luidoorise sissetulekuga, paistis ta kujutluses veetlevais värvides. Julien võis väga hästi hakata advokaadiks Bray’s, selles abiprefektuuri asukohas, mis asub Verrières’ist kaks penikoormat eemal; sel juhul saaks ta teda aeg-ajalt näha.

      Proua de Rênal arvas päris tõsiselt, et ta läheb hulluks; ta kõneles sellest oma mehele ja jäi viimaks tõeliselt haigeks. Samal õhtul märkas ta, et toatüdruk, kes teda parajasti teenis, nuttis. Proua vihkas Elisat sel hetkel väga ja kohtles teda karmilt; varsti palus ta aga andeks. Elisa pisarad hakkasid nüüd veelgi ohtramalt voolama; ta ütles, et kui armuline proua lubab, siis jutustab ta temale kogu oma õnnetusloo.

      «Kõnelge,» vastas proua de Rênal.

      «Ah, armuline proua, ta ütles mulle ära. Pahad inimesed on talle minust nähtavasti halba kõnelnud ja ta usub neid.»

      «Kes ütles ära?» küsis proua de Rênal vaevalt hingates.

      «Kes muu, armuline proua, kui Julien ikka,» vastas toatüdruk nuuksudes. «Härra küree ei jaksanud ta vastupanu murda; härra küree leiab, et ei tohiks ausat tütarlast sellepärast veel tagasi lükata, et ta on teenija. Pole ju härra Julieni isagi midagi paremat kui lihtne puutöömees; ja tema ise, enne kui tuli armulise proua juurde, millest ta elas?»

      Proua de Rênal ei kuulanud enam; ta õnnetunne oli nii tohutu suur, et riisus talt peaaegu mõistuse. Ta laskis toatüdrukul mitu korda kinnitada, et Julien on ikka tõepoolest lõplikult ära öelnud ning pole mingit lootust teda parema otsuse juurde juhtida.

      «Ma teen omalt poolt veel viimase katse,» ütles ta toatüdrukule, «ma kõnelen Julieniga ise.»

      Järgmisel päeval pärast lõunat lubas proua de Rênal enesele selle mõnusa naudingu, et kaitses oma rivaali, ja võis siis terve tund aega kuulata, kuidas Julien Elisa käe ja varanduse otsustavalt tagasi lükkas.

      Vähehaaval jättis Julien maha oma mõõdetud vastused ja hakkas lõpuks proua de Rênali arukaile nõuandeile teravmeelselt vastu vaidlema. See ei jaksanud vastu panna õnnetulvale, mis pärast nii paljusid ahastuspäevi nüüd ta hinge üle ujutas. Ta nõrkes täiesti. Kui ta jälle toibus ja oma toas lamas, saatis ta enda juurest kõik minema. Ta oli sügavasti hämmastunud.

      «Kas ma siis tõesti Julieni armastan?» küsis ta viimaks eneselt.

      See avastus, mis igal muul ajal oleks ta paisanud sisepiinadesse ja teda hingepõhjani erutanud, näis talle nüüd imeliku vaatemänguna, millest ta ise osagi ei võtnud. Kõigest läbielatust nii väsinud hing ei olnud enam kirgedeks suuteline.

      Proua de Rênal tahtis käsitööd tegema hakata, aga jäi sügavasti magama. Kui ta ärkas, ei olnud ta enam nii löödud, nagu ta oleks pidanud olema. Ta oli liiga õnnelik selleks, et näha midagi halvana. Naiivsena ja süütuna ei olnud see heasüdamlik provintsinaine iialgi oma hinge piinanud, et sellest välja pigistada mõnda uut tundevarjundit oma elamusele või õnnetusele. Olles enne Julieni tulekut täiesti allutatud oma majapidamisasjadele, nagu see on saatuse poolt määratud igale korralikule provintsi-perekonnaemale, mõtles proua de Rênal kirgedest umbes nõnda, nagu meie mõtleme loteriist: kindel tüssamine – ja ainult hullud usuvad, et neil on õnne.

      Helistati õhtusöögile. Proua de Rênal punastas väga, kui kuulis Julieni häält, kes tuli koos lastega. Armastus oli teda veidi kavalamaks teinud: et seletada oma punastust, kaebas ta hirmsat peavalu.

      «Nii on kõik naised,» ütles härra de Rênal laialt naerdes. «Ikka on selle masinavärgi juures midagi rikkis!»

      Kuigi proua de Rênal oli juba harjunud sedalaadi vaimukustega, puudutas mehe toon teda siiski valusasti. Et veidi oma meelt lahutada, vaatas ta Julieni otsa. Kui Julienil sel hetkel oleks olnud kas või kõige inetum nägu, oleks see talle ikkagi meeldinud.

      Härra de Rênal oli väga agar jäljendama õukondlaste kombeid, ning niipea kui saabusid esimesed ilusad kevadilmad, asus ta elama Vergy alevisse, mille on kuulsaks teinud Gabrielle de Vergy traagiline sündmus. Mõnisada sammu eemal vanaaegse gooti kiriku maalilistest varemetest asus härra de Rênali päralt olev nelja torniga vana loss ja aed, mille põhiplaan oli joonistatud Tuileries’ järgi paljude pöökpuude veeriste ja kaks korda aastas pöetavate kastanipuude alleedega. Õunapuid täis istutatud lähedane väli oli sobiv jalutuskäikudeks. Aia tagumises osas kasvas kaheksa või kümme suurepärast kreeka pähklipuud; nende määratu suur lehestik tõusis peaaegu kaheksakümne jala kõrguseni.

      «Igaüks neist neetud pähklipuudest võtab mult ära pool vakamaad vilja,» lausus härra de Rênal, kui ta naine neid imetlusega oli vaadelnud. «Vili ei saa nende varjus kasvada.»

      See maastik paistis proua de Rênalile uuena; ta imetlus tõusis ülima vaimustuseni. Teda vallanud tunne andis talle hoogu ja julgust. Kui teisel päeval pärast Vergysse jõudmist härra de Rênal linnavalitsemise asjus Verrières’i tagasi sõitis, palkas proua omal kulul töölisi. Julien oli talle andnud idee rajada väike liivateerada viljapuuaia ümber kuni suurte pähklipuudeni, nii et lapsed saaksid seal juba hommikul jalutada, jalgu kastes märjaks tegemata. See mõte ei nõudnud teostamiseks kahtekümmet nelja tundigi. Proua de Rênal oli kogu päeva Julieniga töölisi juhtimas.

      Kui linnapea Verrières’ist tagasi tuli, oli ta juba valmis tehtud tee puhul väga üllatunud. Ka proua de Rênal oli tema tulekust üllatunud: ta oli täiesti unustanud tema olemasolugi. Kaks kuud pahandas härra de Rênal selle jultunud omavoli, selle nii tähtsa «paranduse» pärast, mis oli ette võetud temalt luba küsimata; pahandajat lohutas veidi ainult see asjaolu, et proua oli kõik selle teostanud omal kulul.

      Proua de Rênal veetis oma päevi sellega, et jooksis lastega viljapuuaias ja püüdis liblikaid. Valgest gaasriidest olid neil meisterdatud mahukad torbad, millega hakati püüdma «lepidopteere». Selle barbaarse nime õpetas Julien proua de Rênalile, kes oli Besançonist tellinud toreda Godart’i teose, ja tal oli prouale nii mõndagi jutustada nende loomakeste omapäraseist eluviisidest.

      Halastamatult pisteti neist nööpnõelad läbi ja asetati nad suurde pappkasti, mille samuti Julien oli seks otstarbeks korda seadnud.

      Sel kombel tekkis proua de Rênali ja Julieni vahel viimaks mingi jutuaine ning Julienil ei tulnud enam julmalt piinelda vaikusesilmapilkude pärast.

      Nad vestlesid vahetpidamata ja äärmise innuga, kuigi enamasti hoopis süütuist asjust. Selline liikuv, askeldusega täidetud ja rõõmus elu meeldis kõigile, välja arvatud Elisa, kes kaebas liigse vaeva üle. «Isegi mitte karnevali ajal, kui СКАЧАТЬ