Punane ja must. Stendhal

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Besançonist oli siia saadetud ja keda peeti jesuiitide spiooniks. Rahukohtunik oleks peaaegu oma koha kaotanud, vähemalt selline oli avalik arvamus. Sest eks julgenud ta tüli alustada preestriga, kes peaaegu iga kahe nädala tagant käis Besançonis, kus ta, nagu räägiti, sai kokku härra piiskopi enesega!

      Vahepeal oli rahukohtunik, arvuka perekonna isa, teinud palju kohtuotsuseid, mis näisid olevat ülekohtused: kõik need olid sihitud elanike vastu, kes lugesid Constitutionneli. Lojaalsed võidurõõmutsesid. Tõsi küll, siin oli tegemist ainult kolme- või viiefrangiste summadega, aga ühe sellise väikese trahvi pidi maksma keegi naelasepp, Julieni ristiisa. See mees hüüdis suures vihas: «Vaat kuidas kõik on pea peale pööratud! Kui ainult mõtelda, et enam kui kakskümmend aastat on seda rahukohtunikku peetud ausaks meheks!» Julieni sõjaväearstist sõber oli siis juba hauas.

      Äkki lakkas Julien kõnelemast Napoleonist ja seletas, et ta tahab saada preestriks. Teda nähti alati oma isa saeveskis pähe õppimas ladinakeelset piiblit, mille küree talle oli laenanud. See hea vanake oli ta kiirest edust hämmastunud ja pühendas terved õhtud temale teoloogia õpetamiseks. Julien näitas tema ees ainult vagadusetundeid. Kes oleks võinud arvata, et see kahvatu ja õrna tütarlapsenäoga poiss varjab eneses kõigutamatut otsust pigemini tuhat korda surra kui mitte edasi jõuda?

      Haljale oksale jõuda – see tähendas Julienile kõigepealt Verrières’ist välja saada: ta vihkas oma kodunurka. Kõik, mis ta siin nägi, tappis ta kujutlust.

      Juba varajases lapsepõlves oli ta läbi elanud vaimustusehetki. Mõnuga oli ta unistanud päevast, mil teda esitletakse Pariisi ilusaile naistele ja mil ta nende tähelepanu enesele tõmbab mingi hiilgava teoga. Miks ei võiks tedagi armastada üks selliseid naisi, armastas ju kuulus proua de Beauharnais Bonaparte’i, kui see vaene oli. Julien oli mitmed aastad peaaegu iga tund korranud, kuidas Bonaparte, see tundmatu ja vaene leitnant, oli mõõgaga enesele teed raiunud, et saada maailmavalitsejaks. See mõte lohutas teda ta õnnetus saatuses, mis näis talle väga raskena, ja muutis ta rõõmu, kui seda juhtus olema, kahekordseks.

      Kirikuehitus ja rahukohtuniku otsused tegid talle ühe hoobiga palju selgeks. Üks äkki pähetulnud mõte tegi ta mitmeks nädalaks otse meeletuks ja valdas teda tervenisti vastupandamatu jõuga, nagu see juhtub kirgliku hingega esimese idee puhul, mille ta arvab olevat ise leiutanud.

      «Kui Bonaparte enesest rääkima sundis, tundis Prantsusmaa hirmu sissetungijate ees; sõjaväelase-voorused olid siis paratamatud ja moes. Tänapäev võib aga kohata neljakümne-aastasi preestreid, kes saavad kümme tuhat franki palka, tähendab, kolm korda rohkem kui kuulsad Napoleoni diviisikindralid. Neile on vaja abimehi. Seal on näiteks rahukohtunik, nutikas mees, tänini aus olnud, ja nüüd vanas eas paneb ta oma au kaalule ühe kolmekümne-aastase noore vikaari pärast, kellele ta kardab mitte meeldida. On vaja hakata preestriks.»

      Julien oli juba kaks aastat oma vastses vagaduses teoloogiat õppinud, kui teda kord reetis ta hingesööva tule järsk puhang. See juhtus Chélani pool; ühel preestrite lõuna ajal, kus heasüdamlik küree oli Julieni teistele esitlenud kui imeväärset õppijat, hakkas Julien tuliselt Napoleoni kiitma. Karistuseks selle eest sidus ta oma parema käsivarre rinnale kinni, öeldes, et ta on selle välja venitanud üht kuusepalki veeretades, ja kandis seda kaks kuud säärases ebamugavas asendis. Alles pärast seda ihunuhtlust andestas ta enesele.

      Niisugune oli see üheksateistkümne-aastane väliselt habras noormees, keda võis pidada kõige enam seitsmeteistkümne-aastaseks ja kes nüüd astus väikese pakiga kaenla all suurepärasesse Verrières’i kirikusse.

      Ta leidis selle olevat hämara ja tühja. Kirikupüha puhuks olid kõik selle hoone aknad kaetud tulipunase riidega. Kuhu päike peale paistis, tekkis pimestav valgus, millel oli äärmiselt haarav ja sügavalt harras mõju. Julien värahtas. Ta leidis end kirikus üksinda olevat ja istus kõige ilusamasse pinki. See kandis härra de Rênali vappi.

      Palvepuldil nägi Julien mingit trükitud paberit lahtiselt nagu lugemiseks. Ta heitis silmad sellele ja luges:

      «Üksikasju Louis Jenreli hukkamisest ja viimseist silmapilkudest, kes hukati Besançonis sel…»

      Paber oli lõhki rebitud. Teise külje ühelt realt võis lugeda rea esimesi sõnu: «Esimene samm.»

      «Kes küll selle paberi siia pani?» ütles Julien. «Vaene õnnetu,» lisas ta õhates, «tema nimi lõpeb nii sarnaselt minu omaga…» Ja ta kägardas paberi kokku.

      Välja tulles arvas ta pühavee-nõu lähedal maas verd nägevat: see oli punaste aknaeesriiete peegeldus mahapiserdunud pühas vees, mis sel laskis paista verena.

      Lõpuks tundis Julien häbi oma salajasest hirmust.

      «Olen ma siis mõni pelgur?» küsis ta eneselt. «Relvade juurde!»

      See hüüdsõna, mida vana arst nii sageli oli korranud oma lahingujuttudes, tundus Julienile sangarlikuna. Ta tõusis püsti ja läks kiiresti härra de Rênali maja poole.

      Kui Julienil jäi minna veel ainult paarkümmend sammu, haaras teda, hoolimata ilusaist otsustest, võitmatu argus. Raudvõrest uks oli avatud, kõik näis olevat nii tore, oli tarvis ainult sisse astuda.

      Julien polnud ainus, kelle süda sellest majjatulekust värises. Oma äärmise arguse tõttu oli ka proua de Rênal segaduses mõttest, et tuleb keegi võõras ja jääb oma ametikohuste täitmisel alatiselt tema ja ta laste vahele. Ta oli harjunud sellega, et ta pojad ikka magavad tema toas. Hommikul oli ta palju pisaraid valanud, nähes, kuidas väikesed voodid üle viidi kasvatajale määratud tuppa. Asjata palus ta oma mehelt, et vähemalt kõige noorema poja Stanislas-Xavier’ voodi tagasi viidaks tema tuppa.

      Naiselik õrnatundelisus oli proua de Rênali juures arenenud otse äärmise piirini. Tal oli tulijast kõige ebameeldivam ettekujutus, nagu kunagi toorest ja sassis peaga olendist, kes tohib sõimata ta lapsi ainult sel põhjusel, et tema tunneb ladina keelt, ja selle barbaarse keele pärast peavad tema pojad nahutada saama.

      Kuues peatükk

      MEELEHÄRM

      Ei tea, mis mul on ja mis ma teen.

Mozart (Figaro).

      Parajasti oli proua de Rênal salongi klaasuksest aeda astunud selle elavuse ja painduvusega, mis talle oli omane siis, kui inimesi lähedal polnud. Äkki märkas ta värava juures äärmiselt kahvatu näoga noort talupoega, peaaegu last, kelle silmis võis näha pisaraid. Poiss kandis lumivalget särki ja hoidis kaenla all väga puhast lillast ratiinist vesti.

      Selle noormehe näovärv oli nii valge, ta silmad nii mahedad, et proua de Rênal oma romantilises kujutluses algul arvas, et see on vist küll ümberriietunud tütarlaps, kes on tulnud linnapea juurde mõnesuguse palvega. Tal hakkas hale sellest vaesekesest, kes seisatas välisukse juures ja nähtavasti ei julgenud kätt kella juurde tõsta. Proua de Rênal astus talle lähemale, unustades hetkeks kibeda kurvastuse, mida ta tundis uue kasvataja majjatuleku puhul. Julien oli ukse poole pöördunud ega näinud, et proua de Rênal lähenes. Ta võpatas, kuuldes otse kõrva juures mahedat häält:

      «Mis te soovite, mu laps?»

      Julien pöördus kähku ümber ja oli proua de Rênali lahkest pilgust nii haaratud, et kaotas poole oma argusest. Siis aga hämmastus ta proua ilust niivõrd, et tal kõik meelest hajus, isegi see, mis ta siit otsis. Proua de Rênal kordas küsimust.

      «Ma tulin siia kodukooliõpetajaks, armuline proua,» ütles ta viimaks, tundes häbi oma pisaraist, mida katsus märkamatult ära pühkida.

      Proua СКАЧАТЬ