Punane ja must. Stendhal

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ suurepärase nahavärvi tõttu enesele teha ikka säärased kleidid, mis jätsid käsivarred ja rinnaesise küllalt paljaks. Oma vormidelt oli ta kaunis ja selline riietamisviis sobis talle suurepäraselt.

      «Teie lähete järjest nooremaks, proua,» ütlesid ta Verrières’i sõbrad, kui nad vahel Vergysse õhtusöögile tulid. (See oli üks sealseid kõnekäände.)

      Imelik asi, mida ehk vähe usutakse: proua de Rênal andus nii agarale hoolitsemisele oma välimuse eest ilma tagamõtteta. Ta tundis sellest puhast lõbu ja, ilma et ta midagi seejuures oleks mõtelnud, istus ta Elisaga oma uute riiete kallal kogu aja, mis üle jäi liblikajahist laste ja Julieni seltsis. Ainsa sõidu Verrières’i tegi ta selleks, et osta uusi kleidiriideid, mis parajasti olid Mulhouse’ist pärale jõudnud.

      Ta tõi Vergysse kaasa ühe noore proua, oma sugulase. Abiellumisest saadik oli proua de Rênal märkamatult sõbraks saanud proua Derville’iga, kes kunagi oli olnud üks ta kaaslasi Sacré-Coeuri kloostris.

      Proua Derville naeris palju oma täditütre «pööraste mõtete» üle. «Ise ei tuleks ma iialgi sellistele ideedele,» ütles ta. Oma ootamatuist mõtteist, mida Pariisis oleks nimetatud teravmeelsuseks, tundis proua de Rênal mehe juuresolekul häbi, nagu kunagi lollustest. Kuid proua Derville’i juuresolek andis talle julgust. Ta avaldas temale oma mõtteid algul arglikult, kui aga daamid pikemaks omavahele jäid, elavnes proua de Rênal ning muidu nii pikk ja igav hommikupoolik möödus silmapilguna, tekitades mõlemas hoopis lõbusa meeleolu. Seekord aga leidis arukas proua Derville oma täditütre olevat palju vähem lustilise, küll aga õnnelikuma kui varem.

      Mis puutub Julienisse, siis elas temagi maal päris lapselikku elu ning oli õnnelik, joostes liblikate järel samuti nagu ta kasvandikud. Pärast nii suurt enesekitsendust ja kavaldamist oli ta nüüd siin eemal inimeste pilkude eest, ja tundes vaistuliselt, et proua de Rênalilt pole midagi karta, andus ta täiesti elamisrõõmule, mis ju selles eas ikka on tugev, liiati veel keset maailma ilusaimaid mägesid.

      Proua Derville’i saabudes tunnetas Julien sedamaid temas sõpra. Kohe näitas ta prouale ilusat väljavaadet, mis avanes uue rajatud tee lõpul suurte pähklipuude alt; tõepoolest oli see võrdne kõige selle imetlusväärsega, mida pakuvad Šveits ja Itaalia järved, kui mitte veelgi toredam. Kui minna üles mööda järsku mäekallakut, mis siit mõni samm eemal algab, siis jõuab varsti sügavate kuristikkude äärde, mille külgi palistavad peaaegu alla jõe kaldani laskuvad tammed. Siia, nende järsult-lõheliste kaljude tippu, viis Julien oma kaks sõbratari, olles ise õnnelik ja vaba, – enamgi veel, tundes end selle maja isandana, ning mõnules nende vaimustusest meeltülendavate vaadete ees.

      «See on minule nagu Mozarti muusika,» ütles proua Derville.

      Julieni silmis rikkus Verrières’i ümbruskonda ta kadedate vendade ja despootliku ning alati toriseva isa lähedus. Vergys polnud jälgegi neist kibedaist mälestustest. Esmakordselt oma elus ei tundnud ta enda ümber ühtegi vaenlast. Kui härra de Rênal linna sõitis, ja seda juhtus sageli, söandas ta lugeda; aga varsti, selle asemel et lugeda öösel, hoolikalt peites oma lambi kummulipööratud lillevaasi alla, võis ta magama heita. Päeval, oma õppetundide vaheajal, kadus ta kaljude vahele, peos raamat, mis sai talle elu ainsaks juhiseks ja vaimustuseesemeks. Ta leidis siit õnne, joovastust ja nõutuil silmapilkudel ka lohutust.

      Nii mõnigi lause, mis Napoleon naistest oli ütelnud, samuti mitmesugused vaidlused tolle aja moeromaanide väärtuse kohta, viisid Julieni esimest korda mõtteile, mis igale teisele temaealisele oleksid ammugi tundunud omastena.

      Saabusid palavad päevad. Tavaliselt veedeti õhtuid hiigelpärna vilus mõni samm majast eemal. Siin valitses sügav hämarus. Ühel õhtul kõneles Julien millestki väga elavalt; talle tegi suurt lõbu hästi kõnelda, pealegi noorte naiste ees; käega vehkides puudutas ta kogemata proua de Rênali kätt, mis nõjatus tavalise värvitud aiatooli seljale.

      Käsi tõmbus kähku tagasi; Julienil välgatas peast läbi mõte, et ta kohus on jõuda niikaugele, et seda kätt mitte enam tagasi ei tõmmataks, kui tema seda puudutab. Mõte kohustusest, mida on vaja täita, ja kartus naeruväärsuse või pigem alamustunde ees – juhul, kui ta niikaugele ei jõua, peletas sedamaid ta südamest eemale igasuguse rõõmu.

      Üheksas peatükk

      ÜKS ÕHTU MAAL

      Guérini Dido – kui veetlev skits!

Strombeck.

      Järgmisel päeval proua de Rênaliga jälle kokku saades olid Julieni pilgud õige iseäralikud. Ta nägi prouas vaenlast, kellega tuleb võidelda. Need pilgud erinesid nii väga eilseist pilkudest ning panid proua de Rênali jahmatama: tema oli Julieni vastu olnud nii hea, aga Julien näis olevat vihane. Proua ei jaksanud oma pilkusid tema omadest kõrvale pöörata.

      Proua Derville’i juuresolekul ei tarvitsenud Julien nii palju kõnelda, ta võis tegelda rohkem sellega, mis tal mõtteis mõlkus. Kogu päeva oli ta ainsaks tegevuseks lugemine, et enesele tuge saada vaimustavast raamatust, mis ta hinge karastas.

      Ta lühendas tublisti laste tunde ja hiljem, kui proua de Rênali lähedalolu teda jälle mõtlema pani oma aust ja kuulsusest, jõudis ta kindlale otsusele, et täna õhtul tuleb ilmtingimata niikaugele jõuda, et proua oma käe tema pihku jätab.

      Kui päike loojenes ja lähenes otsustav silmapilk, hakkas Julieni süda iseäralikult pekslema. Tuli öö. Nagu päratu suur koorem langes Julieni rinnalt, kui ta märkas, et täna läheb õige pimedaks. Taevasse oli kuhjunud suuri pilvi, mida edasi kihutas väga soe tuul. Õhus tundus äikest. Sõbratarid olid veel hilja jalutamas. Kõik, mis nad sel õhtul tegid, paistis Julienile nii imelikuna. Nad mõnulesid sellest ilmast, mis õrnahingelistes näib suurendavat armastuse magusust.

      Viimaks võtsid nad istet, proua de Rênal Julieni ja proua Derville oma sõbratari kõrval. Mõeldes ainult oma kavatsusele, ei osanud Julien midagi rääkida. Vestlus edenes visalt.

      «Kas ma peaksin ka siis värisema ja sama õnnetu olema, kui mul tuleb minna esimesele duellile?» mõtles Julien, olles enese kui ka teiste vastu liiga umbusklik, et oma hingeseisundit kahe silma vahele jätta.

      Ses surmahirmus oleks iga teine hädaoht tundunud talle kergemana. Kui mitu korda oli ta soovinud, et peaks ometi midagi juhtuma, mis proua de Rênali sunniks aiast ära tuppa minema! Vägivald, mida Julien pidi enese vastu tarvitama, oli nii suur, et ta hääles kõlas sügav erutus. Varsti hakkas ka proua de Rênali hääl värisema, kuid Julien ei pannud seda tähelegi. Hirmus heitlus kohustuse ja kartuse vahel oli temas selleks liiga äge, et näha midagi väljaspool iseennast. Lossikell lõi juba kolmveerand kümme, aga veel polnud Julien julgenud midagi ette võtta. Vihasena oma kartlikkuse pärast mõtles ta: «Täpselt siis, kui kell lööb kümme, viin täide selle, mida kogu päeva olen kavatsenud sooritada täna õhtul, või ma lähen oma tuppa ja lasen enese maha.»

      Möödusid ootamise ja hirmu viimased hetked, mille kestel ärevus paisus nii suureks, et Julieni mõistus kippus ähmuma; kell lõi pea kohal kümme. Saatusliku kella iga löök lajatas vastu ta rinnas, pannes teda võpatama.

      Kui lõpuks viimane kellalöök oli veel õhus kajamas, sirutas Julien käe välja ja võttis pihku proua de Rênali käe, kes aga selle kohe tagasi tõmbas. Julien haaras käest uuesti kinni, ise vaevalt teades, mis ta teeb. Kuigi ta oli väga erutatud, rabas teda tahtmatult pihkuhaaratud käe jäine külmus; ta pigistas kätt kramplikult; veel viimane katse selle vabastamiseks, ning käsi jäi siiski talle pihku.

      Julieni hinge täitis lõpmatu õnnetunne –, mitte armastusest proua de Rênali vastu, vaid sellest, et kole piin oli ometi kord lõppenud. Et proua Derville midagi ei märkaks, СКАЧАТЬ