Punane ja must. Stendhal

Чтение книги онлайн.

      Härra de Rênal oli vimmas vanamehe vastu, et too selles tehingus oli kavalamaks osutunud kui tema ise.

      «Ja nüüd, mu härra, – minu korralduse järgi kutsuvad teid siin kõik härraks – tunnete te peagi, milline paremus on astuda ühe korraliku maja teenistusse; nüüd aga, mu härra, ei sobi see, et lapsed teid näevad vestis. Kas mõni teenija on teda nõnda näinud?» küsis härra de Rênal oma naiselt.

      «Ei, mu sõber,» vastas proua sügavalt mõtliku näoga.

      «Siis on hea. Sähke, pange see siin selga!» ütles ta üllatunud noormehele, kellele ta ulatas ühe oma kuubedest. «Nüüd aga läki riidekaupmees Durand’i poole.»

      Oli kulunud üle tunni, kui härra de Rênal tagasi tuli üleni uude, musta ülikonda riietatud kodukooliõpetajaga. Ta leidis oma naise endises kohas istumas. Proua tundis end Julieni lähedusest rahustatuna ja unustas teda silmitsedes igasuguse kartuse tema ees. Julien ei mõelnud temale enam; hoolimata kõigest oma umbusaldusest saatuse ja inimeste vastu oli ta hing sel silmapilgul nagu mõne lapse oma; talle näis, et on juba aastaid möödunud sellest, kui ta kolm tundi tagasi kirikus hirmust värises. Äkki torkas talle silma proua de Rênali jäine ilme, ja ta mõistis, et proua on temale pahane selle käesuudluse pärast. Aga uhkustunne, mida talle nüüd andis ta uus, harilikust erinev riietus, viis teda enesest nii välja ning tal oli säärane himu oma rõõmu varjata, et kõigisse ta liigutustesse tuli mingit järskust ja pöörasust. Proua de Rênal silmitses teda üllatunud silmil.

      «Peate olema soliidsem, mu härra,» ütles talle härra de Rênal, «kui soovite, et mu lapsed ja mu teenijad teid austaksid.»

      «Mu härra,» vastas Julien, «ma ei ole neis uutes riietes veel harjunud; mina, vaene talupoeg, pole kunagi muud kandnud kui vaid veste. Kui lubate, lähen nüüd oma tuppa.»

      «Mis sina arvad selle uue kauba kohta?» päris härra de Rênal oma naiselt.

      Peaaegu instinktiivselt, enesele aru andmata, varjas proua de Rênal oma mehe ees tõtt.

      «Mina sest maapoisist nii võlutud küll ei ole nagu sina. Sinu vastutulelikkus teeb ta varsti nii häbematuks, et sa pead ta veel enne kuud aega ära saatma.»

      «Noh, eks saadame ta siis ära. See võib mulle maksma minna sadakond franki, aga Verrières’is harjutakse nägema härra de Rênali laste juures kodukooliõpetajat. Seda eesmärki poleks ma saavutanud, kui ma oleksin Julieni jätnud ta tööliseräbalaisse. Kui ma ta minema saadan, siis mõistagi võtan ma ka tagasi selle musta ülikonna, mis me äsja temaga koos tellisime. Temale jääks siis ainult see valmisülikond, mis rätsepa juurest saime ja mis ma talle selga andsin.»

      See tund aega, mis Julien oma toas viibis, tundus proua de Rênalile ühe hetkena. Lapsed olid uue kodukooliõpetaja tulekust teada saanud ja tüütasid ema oma küsimustega. Viimaks ilmus Julien. See oli nüüd sootu teine inimene. Soliidne – ei, see oleks vähe öeldud, ta oli kehastatud soliidsus ise. Teda esitleti lastele ja ta kõnetas neid tooniga, mis üllatas isegi härra de Rênali.

      «Ma olen siin selleks,» lõpetas Julien oma seletust lastele, «et teile õpetada ladina keelt. Te teate, mis tähendab tundi vastata. Siin näete pühakirja,» lausus ta, näidates neile väikesekaustalist musta köidetud raamatut. «Õieti öeldes, see on meie issanda Jeesus Kristuse lugu, piibli osa, mida nimetatakse Uueks Testamendiks. Ma lasen teid sageli õppetunde vastata; lubage nüüd, et ka mina oma õppetunni üles ütlen.»

      Adolphe, kõige vanem poistest, võttis raamatu enda kätte.

      «Lööge ta lahti ükskõik kust kohast,» jätkas Julien, «ja nimetage mulle reast esimene sõna. Ma loen teile peast ette kas või kogu pühakirja, selle meie elujuhi, kuni te ise mind peatate.»

      Adolphe avas raamatu, nimetas ühe sõna ja Julien kandis peast ette kogu lehekülje sama kergusega, nagu oleks ta kõnelnud emakeeles. Härra de Rênal vaatas võidurõõmsalt oma naisele otsa. Nähes vanemate imetlust, vaatasid ka lapsed suuril silmil Julieni otsa. Üks teenijaist ilmus lävele, Julien aga jätkas ladina keeles. Teenija jäi algul liikumatult seisma, siis aga kadus. Varsti ilmusid uksele proua toaneitsi ja köögitüdruk. Adolphe oli raamatu avanud juba kaheksast kohast, aga Julien kandis kõike ette ikka ühesuguse kergusega.

      «Ah, sa mu jumal, kui kena väike preester!» hüüdis jumalakartlik köögitüdruk.

      Härra de Rênali enesearmastus oli puudutatud; ta ei mõtelnudki hakata kodukooliõpetajat eksamineerima, ta katsus kramplikult meenutada mõnda ladinakeelset sõna. Lõpuks ometi tuli talle meelde üks Horatiuse värss. Julien teadis ladina keeles ainult piiblit. Ta vastas kulme kortsutades:

      «Püha amet, milleks ma valmistun, keelab mul lugemast niisugust ilmalikku luuletajat.»

      Härra de Rênal kandis ette üsna rohkesti neid arvatavaid Horatiuse värsse. Ta seletas lastele, kes see Horatius niisugune oli, aga lapsed olid täis imetlust ega teinud suurt välja kõigest sellest, mis ta neile rääkis. Nad silmitsesid ainult Julieni.

      Et teenijad ikka veel uksel seisid, pidas Julien tarvilikuks oma katset jätkata.

      «Laske nüüd,» ütles ta kõige väiksemale laste seast, «Stanislas-Xavier märgib mulle mõne koha pühakirjast.»

      Väike Stanislas oli sellele väga uhke ning luges ette, nii hästi-halvasti kui oskas, esimese sõna mingist reast ja Julien kandis seepeale ette kogu lehekülje. Nagu nimme selleks, et härra de Rênali triumf oleks täielik, astusid Julieni ülesütlemise ajal sisse härra Valenod, ilusate normandia hobuste omanik, ja härra Charcot de Maugiron, ringkonna abiprefekt. Sellele stseenile võlgnes Julien, et teda siitpeale austati kõigi poolt «härra» – tiitliga. Isegi teenijad ei julgenud teda teisiti nimetada.

      Õhtul voolas kogu Verrières kokku härra de Rênali poole, et imet ise oma silmaga näha. Julien vastas kõigile mingi sünge ilmega, luues nõnda teatava vahekauguse. Ta kuulsus levis linnas nii kiiresti, et mõni päev hiljem härra de Rênal, kartes, et keegi võib talt Julieni üle lüüa, tegi talle ettepaneku alla kirjutada kahe-aasta lepingule.

      «Ei, mu härra,» vastas Julien külmalt, «kui te tahate mind enese juurest minema saata, siis olen ma sunnitud minema. Leping aga, mis seob ainult mind, teid aga millekski ei kohusta, ei ole õiglane, ma pole sellega nõus.»

      Julien oskas ennast nii heasse valgusse seada, et ei möödunud kuudki ta majja ilmumisest, kui juba härra de Rênal ise tema ees austust tundis. Et küree härra de Rênali ja härra Valenod’ga läbi ei saanud, siis ei võinud keegi reeta Julieni endist Napoleoni-vaimustust; ta ise aga kõneles temast ainult põlastusega.

      Seitsmes peatükk

      HINGESUGULUS

      Nad ei oska südant teisiti liigutada kui ainult talle valu tehes.

      Lapsed jumaldasid Julieni, tema aga ei armastanud neid sugugi; ta mõtted viibisid mujal. Ükskõik mis poisijõmpsikad tegid, ta ei kaotanud kunagi kannatust. Külmana, õiglasena, ükskõiksena ja ometi armastatuna, kuna ta majast teataval määral igavuse minema kihutas, – sellisena oli ta siiski hea kasvataja. Ise tundis ta vaid viha ja vastikust selle kõrgema seltskonna vastu, millest ka temal lubati osa võtta, olgugi ainult kõige kaugemal laua otsas. See vahest seletabki ta viha ja vastikustunnet. Juhtus olema mõningaid lõunaid kutsutud külalistele, kus ta oma põlgust kogu teda ümbritseva seltskonna vastu vaevalt suutis vaos hoida. Kord, see oli Saint-Louis päeval, СКАЧАТЬ